VAATA JÄRELE JA LOE | Swedbanki eksjuhi Robert Kiti puhtsüdamlik ülestunnistus: see oli viga
Eile tuli teade, et Swedbank lõpetas teiega töösuhte. Et te kinga saate, oli tegelikult selge juba juunis, kui teie volitused pangajuhina peatati. Või nägite ise mingit võimalust, et algatatud juurdlus teid ametisse jätaks?
See volituste peatamine oli vahetult enne jaanipäeva. Ega ma ei uskunud, et kõik naaseb vanadesse rööbastesse. Organisatsioon on suur, sellel on juhti vaja. Need asjad ei käi nii, et oled korra ära ja siis tuled tagasi. Nii et see on igati loogiline. Oli arvestatav võimalus, et see lõpeb nii, nagu ta lõppes.
Kui see volituste lõpetamise teade tuli, teatasite, et lähete järgmisel päeval tööle, kuigi ei tea, mis ametikohale. Läksite tööle, aga mis edasi? Mida te tegite kogu selle aja?
On oluline aru saada, milles seisneb igapäevane panga juhtimine. Kõik protsessid peavad edasi käima. Minu funktsioon pärast volituste peatamist oli olla pangale abiks asjus, mis puudutasid juurdlusi, ja seda ma olin.
Te käisite iga päev tööl selleks, et anda ütlusi?
Ei, iga päev ei käinud. Tegin nii palju, kui oli vaja, siis kui vaja oli.
Teid oleks võinud ka kohe lahti lasta, oleks olnud teile endale kergem ja avalikkusele ka üheselt mõistetav. Milleks see venitamine?
Ma pole õige inimene sellele küsimusele vastama. Eks seal oli see põhjus, et seoses mitme käimasoleva juurdlusega pidi pank tegelema sisekaemusega. Ju oli otstarbekas, et ma selles ei osaleks, aga kuna otsestelt midagi ette heita ei olnud, siis polnud põhjust ka ära saata. Selline lahendus valiti. Eilsega tõmmati sellele joon alla ja asi sai tõesti selgemaks.
Teil on ka nüüd kuldsed käerauad peal, eks. Kui pikalt te panganduses töötada ei tohi?
Siin on hästi oluline, et mida see tähendab.
No ma eeldan, see tähendab, te ei tohi panganduses töötada, ja teile makstakse selle eest.
Jah, just. Olen olnud Swedbank Eesti juhatuse esimees neli ja pool aastat, mul on mitmeid ärisaladusi ja klienditeadmisi. Oleks ebaeetiline, isegi ilma lepinguta, neid mõnes teises asutuses oma endise tööandja vastu välja käia. On mõistetav, et selliseid lepinguid tehakse.
Kui kaua see keeld kehtib?
Mõned kuud ikka kehtib.
Kui kaua siis? Aasta?
Jah, umbes nii.
Saate selle aja jooksul sada protsenti palgast?
Selle, mis puudutab rahalisi arveldusi, jätaksin enda teada.
Miks oli vaja lahti lasta eraisikute panganduse juht Kaie Metsla? Volitused peatati varem teil ja finantsjuhil Vaiko Tammeväljal, aga Metslal mitte.
Jah, ma olen ka selle üle juurelnud. Head vastust mul ei ole. Ma ei oska täpsemalt vastata. See on omaniku otsus, ja nii tehti.
Saite Swedbanki juhiks 2015.
Jah, 1. jaanuaril.
Teil oli hea maine, kõrge positsioon ühiskonnas. Teist oleks võinud saada Eesti Panga president. Nüüd on see kõik läinud, kuidas sõnastaksite ise oma praegust olukorda?
Kõigepealt, see minevikuformaat, midagi võiks ikka alles olla ka olevikus. Eesti Panga presidendi valimised... Valimine oli tasavägine, hääletamine oli salajane. Madis Müllerile soovin jõudu. Oma ideed, mis mul olid, saatsin talle edasi. See rong läks ära.
Tagantjärele on vist hea, et te ei saanud Eesti Panga juhiks, pikne lõi kohe varsti pärast seda Swedbanki sisse?
Nojah. See on olukord, kus miinus ja miinus annavad kokku plussi: negatiivne uudis, et ma sinna ei saanud, ja väga negatiivne uudis Swedbanki kohta andsid kokku mingisuguse positiivse tulemuse. Seda näägutamist ei oleks ei mina ega Swedbank jõudnud ära kuulata, nagu Ekspress ükskord kirjutas. Aga tulles tagasi küsimuse juurde... Mul on midagi, keegi mult mitte kunagi ei saa ära võtta. Ma läksin tööle Põhja-Eesti Panka 1. augustil 1994 treasury-osakonna praktikandiks – see oli osakond, kus tegeleti panga rahastamisega, mis Põhja-Eesti Panga puhul oli natuke küsitav tegevus. Finantsturgusid olen ma jälginud 25 aastat.
Tõesti, see on olnud särav karjäär, ja ma eeldan, et vaataja on sellega kursis. Praegu on see karjäär saanud teatava lõpp-punkti.
Nõus. CV on tõesti avalik. Selle aja sisse jääb Vene kriis, Hansa- ja Hoiupanga liitumine, pensionireform, majandusbuum, börsibuum, krahh. Kõige huvitavamad aastad olid Swedbank Eestis siis, kui kriisijärgset majandust oli tarvis taastada. Kümned, sajad kohtumised Eesti ettevõtjatega. 25 aastat on pikk aeg. Kasutan nüüd võimalust natukene järele mõelda, võib-olla natuke sporti teha. Aga kindlasti tuleb minna edasi. Võib-olla puhun tolmu maha raamatutelt, plaanis on kaante vahele panna üht-teist komplekssüsteemidest.
Ma oleks oodanud, et kirjutate pihtimusraamatut sellest, kes on süüdi kogu selles Swedbanki jamas. Aga seda ei tule, ma saan aru?
Komplekssüsteemide raamat on minu arvates palju huvitavam.
Teie kogemust ei saa keegi võtta, selge see. Aastatel, mil Swedbanki läbisid väidetavasti kahtlased rahavood, juhtis Swedbanki üks teine mees. Teie ametiaeg algas siis, kui see kahtlane periood lõppes, 2015. Võib jääda mulje, et teid lüüakse risti kellegi teise pattude pärast. Missugune emotsioon võiks sellega kaasneda?
Ma oskan ka fakte järjekorda panna, aga sellele küsimusele on raske vastata. Suhteliselt tühi tunne. Mida me siis reaalselt tegime? Kas sai tehtud maksimum, et riske kontrollida ja maandada? Ma arvan, et me tegime väga palju. Kohati tundub, et isegi liiga palju. Aasta-paar tagasi oli suur pealkiri, et pangad panevad Eesti lukku. See pankade ja e-residentsuse vastasseis on olnud kogu aeg ja ma olen olnud selles leeris, kes justkui e-residentsust vaenab – kusjuures see ei vasta üldse tõele.
Ma mäletan ka, et start-up-kogukonnad olid teie peale päris tigedad.
Oo jaa.
Mis hetkel te ikkagi aru saite, et mitteresidendid võivad tähendada pangale tõsist peavalu?
Mitte peavalu, aga.... Start-upid olid pahased, et me panime kellegi arved kinni, ja see keegi oli e-resident. Ma püüdsin siis seletada, et e-resident on mitteresident, ja nendega me peame tegelema.
Aga siis te ei olnud veel panga juht, vaid te juhtisite ettevõtete pangandust, mille alla kogu see mitteresidentide äri suunati, eks ole? Mille eest teie vastutasite....
Alates 2010.
Kahtlaste tehingute ajal juhtis Swedbanki Priit Perens. Kui teie saite pangajuhiks, võttis tema sisse Balti panganduse juhi koha, jõudis seda pidada paar aastat, siis pidi ta lahkuma. Kelle otsus see oli?
Mina seda küll ei tea.
Te olite sel ajal panga juht.
Seda küll, aga tema oli minu ülemus.
Te ju suhtlesite omavahel?
Jaa, loomulikult, aga vaatame seda, mis toimus peakontoris.
See oli peakontori otsus?
Loomulikult.
Kui palju te praegu Perensiga suhtlete?
Suhtlen vabalt.
Millest te räägite?
Maast ja ilmast.
Aga mitte aastatest 2007-2015?
Ma tundsin Priit Perensit pikalt enne, kui me Swedbank Eesti juhtkonnas kokku saime.
Kuhu ma sihin, on see: kui palju te teadsite Swedbankis toimunud kahtlastest tehingutest ajal, mil seda juhtis Priit Perens?
Mis puudutab neid kliendispetsiifilisi asju, siis ma jääksin väga kidakeelseks.
Selles suhtes on selge ja tugev avalik huvi.
Kui me vaatame täna tagasi sündmustele viis, kümme ja viisteist aastat tagasi, siis võivad nad olla nii- ja naasugused. Mis on kahtlane tehing, mis on rahapesu? Mingi asi võib kahtlase märgi külge saada hilisema asjaolu pärast.
Sellest ma saan aru, reeglid on muutunud. Aga ikkagi, kui palju te teadsite ametisse asudes sellest, et võib tekkida probleem?
Pangas on igasuguseid riske: krediidirisk, tehingute monitoorimise risk. Teadaolevate riskide palett oli kirju.
Aga mitteresidente kimbutasite juba varem.
Jaa, aga kuhu ma tahan jõuda, on see: reegel „Tunne oma klienti” ei ole ajas palju muutunud. See on olnud kogu aeg. Täpsustunud on kõikvõimalikud protseduurid ja nüansid, täiustunud on andmebaasid.
Kui Danske skandaal puhkes, pidi kõigil Eestis tegutsevatel pankadel olema selge, et see karikas ei lähe ka neist mööda. Danske kliendid pidid oma raha liigutama, ja nad liigutasid seda teiste pankade kaudu. Kuidas on siis võimalik, et Swedbankile oli kahtluste tekkimine suur üllatus?
Ma ei oska öelda, et see oli nii suur üllatus.
Avalikkusele püüti siiski sellist muljet jätta. Suure Swedbanki juht Birgitte Bonnesen oli pidevalt eitanud, et midagi säärast võiks kõne alla tulla.
Ma ei oska hästi vastata. Mis puudutab tehinguid ja kliente, siis ei olnud suurt üllatust. Kliente teenindati kogu aeg. Swedbankil olid idasuunalised kliendid. Hansapanga aegadel oli meil Moskvas pank. Swedbankil oli isegi Ukrainal pank. Ida päritolu kliente oli meil kogu aeg. Ei ole õige väita, et kõik, mis tuleb idast, on kahtlane. See on liialdus.
Muide, mis hetkel see arusaamine tekkis, et Venemaalt tulevad rahavood võivad olla küsitavad? Danske hiilgeaegadel oli Vene rahavoogude juhtimine poliitiliselt heaks kiidetud.
Swedbanki ja Danske ärimudelid olid täiesti erinevad. Danske oli orienteeritud eraisikute raha teenindamisele, Swedbanki ärimudeli põhiosa olid kohalikud kliendid.
Jaa, aga ma mõtlen üldisemalt. Mis hetkel see arusaamine tekkis?
Ma arvan, see oli seoses Venemaa-suunaliste sanktsioonidega. Kuni 2014 ei olnud Venemaa suhtes erilisi sanktsioone. Seoses Krimmis toimunuga muutus geopoliitiline olukord kardinaalselt. Rida Vene ja teiste maade ärimehi sattus eri kitsenduste alla. See tõi selle riski meile oluliselt lähemale, seni olid sanktsioonide all meist oluliselt kaugemate riikide kodanikud.
Viitasite juba Danske ja Swedbanki ärimudeli erinevusele. Kuid juba sel ajal, kui Swedbanki nimetati veel Hansapangaks, oli seal ka huvi teha äri mitteresidentidega. Danskest tõmmati üle selline mees nagu Oleg Smol ja veel mõned. Õige pea löödi see osakond laiali, toimus ümberstruktureerimine ja see osakond läks ettevõtete panganduse alla, mida juhtisite teie. Nii et tegelikult oli hetk, kus Swedbank oleks võinud teha samasuguseid valikuid nagu Danske?
Jah, oleks või poleks. Igasuguseid asju oleks võinud teistmoodi minna. See ei olnud ei Hansapanga ega Swedbanki strateegia osa – teenindada Venemaa kliente. Aga Swedbankil oli nii Moskvas kui ka Kiievis pank, seda me ei saa eitada.
Ütlesite, et rahapesukahtlus ei olnud teile suur uudis. Samas, päeval, mil see info tuli, käitus Swedbank nagu küülik, kellele boamadu silma sisse vaatab. Teie olite ajakirjandusele kättesaamatu. Pressiosakond reageeris, nagu oleks nad esimest päeva tööl. Kuidas te ikkagi siis nii lolli olukorda sattusite?
Skandaali puhkemine oli äärmiselt ootamatu. Võib-olla te küsite, mida oleks pidanud teistmoodi tegema.
Ei, küsimus oli, kuidas te lasite end nii lolli olukorda panna.
Swedbank on börsiettevõte. Rahvusvaheline konsortsium. Selge see, et grupp peab kõigepealt kommenteerida. Kuni grupp pole seda teinud, polnud ka minul Eesti haru juhina võimalik mitte midagi öelda. Puhtsüdamlik ülestunnistus: see oli viga. Oleksime pidanud ütlema, et räägime siis hiljem – siis, kui grupi teade on tulnud. Aga aega tagasi ei pööra, ja eks vigadest ole ka õpitud. Edaspidi pole meie telefonid enam vait olnud, ükskõik kui raske poleks küsimus ka olnud.
Kuidas see vaikimiskäsk tekkis? Bonnesen helistas ja ütles...
Ei, siin ei pea midagi käskima. Swedbank on börsil noteeritud ettevõte ja aktsionäridesse tuleb suhtuda võrdselt, ja kui seda ei tee, siis võib sellest tulla igavene jama. Grupp peab kõigepealt reageerima. Õhtul tegigi grupp pressikonverentsi, mina läksin telemajja ja ei osanud sellele midagi asjalikku lisada.
Nii tühja juttu pole te tõesti kunagi varem elus rääkinud.
Vabandust.
Ütlesite, et need ajakirjanduses avaldatud numbrid pole teile tuttavad.
Jah, täpselt nii see oligi. Seal olid mingid numbrid ja klientide nimed, kellest mul mingit aimu ei olnud.
Kuidas hindate Bonneseni käitumist? Tundus, et ka tema oli peata.
Vahel on nii, et mõnes ettevõttes on probleem, ja siis hakkab mõne teise ettevõtte juht seletama, et ma oleks hoopis teistmoodi teinud. See pole adekvaatne. Iga juht tegutseb oma inforuumis ja teeb oma otsuseid nii, nagu oskab. Me ei näe tema infovälja. Võis jääda mulje, et Birgitte Bonnesen oli peata, aga ma ei tea, missugused olid tema kitsendused, probleemid ja ülesanded. Võib-olla hoidis ta sellise käitumisega ära mingi hullema stsenaariumi. Ma ei tea seda.
Te võiksite seda teada.
Ei. Mina ei pea teadma, mis on tema infoväli.
Kas Bonnesen jäi oma ametist ilma asja eest või ilmaasjata?
Juhatuse esimehe kingasaamine on selline asi, et selleks ei pea midagi tegema. See on omanike otsus.
Ma pean silmas, et ta jõudis ametis olla paar aastat – ja sel ajal need skandaalsed tehingud ei toimunud. Samamoodi nagu teiegi puhul.
Arvan, et saatuslikuks sai – nagu minugi puhul –, et oli tarvis muudatust. Aga mul jäi see kripeldama: me ei peaks kritiseerima inimesi, kellega me pole samas infoväljas. Minul ei ole näiteks kohane midagi arvata selle kohta, kuidas näiteks Olavi Lepal (Swedbank Eesti uus juht) läheb. Tal on täna sünnpäev, muide. Palju õnne, Olavi! On hea juhtimistava osa mitte ronida ruumi, kuhu sa enam ei kuulu.
Muide, juttu oli, et käib mitu uurimist. Teie tegevuses pole midagi kriminaalset leitud. Missuguseid ütlusi olete andnud, kes on teid küsitlenud?
Mul ei ole tervet pilti. Kolm kuud olin seal episoodiline külaline.
Missuguste järelevalveorganitega olete suhelnud?
Midagi ei ole leitud – no siis ei ole.
Kes on teie suhtes uurimistoiminguid rakendanud?
Minul ei ole seda infot.
Teiega ükski järelevalveasutus suhelnud ei ole?
Tänase päeva seisuga ei ole.
Järgmine küsimus on tohutu lihtsustus, aga siiski: kes kogu selle Swedbanki jama eest vastutama peaks?
See on nüüd päris kõva lihtsustus tõepoolest.
Te olete siiski sobiv inimene, kellelt seda küsida, seda enam, et teid ei kammitse enam tööleping.
Hinnangu andmine sõltub paljuski sellest, mis lõppude lõpuks pahasti läks – ja mina ei tea. Sellele viitab ka uurimine. Pole teada, kas keegi tegutses pahatahtlikult või oli see asjaolude kokkulangemine. Kui selle saame teada, mis vigu tehti, saab neid parandada. Täna on selle eest juba maksnud paljud inimesed nii Eestis kui ka Rootsis. Omanikud on meid välja vahetanud.
Vastutama peaksid ikka need, kes need konkreetsed tegevused toime panid.
Jah, aga see eeldabki, et öeldakse, millise normi vastu on eksitud.
Lõpetuseks: need kurikuulsad Rumeenia investeeringud, mille kohta te andsite surematu intervjuu „Kuu-uurijale”. Investorid kaotasid ses kaasuses hulga raha, kui Swedbank investeeris perspektiivsetesse projektidesse, mis osutusid põlluks ja kraaviks. Tookord te midagi sisulist ei öelnud, võib-olla tahaksite seda teha nüüd?
See oli tõesti surematu intervjuu. Sellega olen ma nüüd pidanud elama. Tänaseks on selgunud mõned faktid. Et investeeringu väärtus on alanenud, see on fakt.
Kas midagi sellest 8,7 miljonist eurost on ka üles leitud?
Investoritel on kõik need numbrid olemas. See on väga kahetsusväärne, aga investorid on selles projektis oma raha kaotanud.
See oli tükk aega tagasi selge.
Vaidlus käis selle üle, kas Swedbank põhjustas selle oma tegevuse või tegevusetusega. Selle üle kohtus vaieldi.
Ja mis on lühike vastus?
Kohus menetles seda viis korda ja leidis, et Swedbank ei ole kuidagi selle raha kadumisega seotud.
Aga kuhu need paberid kadusid? Dokumentatsioon investeeringute kohta?
See on mitmetahuline asi.
Kas paberid on kadunud või ei ole?
See on ebaoluline.
Kindlasti mitte, selle järgi saame hinnata, kuidas meie andmetesse Swedbankis suhtutakse. Kas need paberid leiti üles?
Ma isegi ei tea, mis konkreetsed paberid.
Dokumentatsioon investeeringute kohta.
Kõik vajalikud dokumendid, mida kohus küsis, on esitatud või.... mitte. Kõik, mis menetluses vaja, on läbi käidud. See kestis mitu aastat. Tänaseks on selgunud, et Swedbank ei olnud selles kuidagi süüdi, ja nüüd on panga asi edasi vaielda. Neid hagisid on veel, see lugu pole läbi.
Mis teist nüüd edasi saab? Teie kogemust ei saa tõesti keegi võtta, mida kavatsete sellega peale hakata?
Esialgu ma katsun mõelda. Olen 25 aastat olnud nagu orav rattas, liikunud ühes tööstusharus lineaarselt üles. Olen oma tööd teinud ja armastanud. See on olnud minu elu. Nüüd sai see peatükk läbi, see raamat läks riiulisse. Pean nüüd mõtlema, mis edasi saab.
Tööpakkumisi olete saanud?
Mõned ikka olen. Olen mõelnud, et ei välista ühtegi era-, avaliku ega akadeemilise sektori väljakutset. Olen suhteliselt inspireeritud Erkki Raasukesest, kes – kui üks raamat pandi kinni – läks riigile appi. See on midagi, mida ma otsast juba teen.
Aga kus siis?
Ärme detailidesse lähe. Aga ma leian, et on aeg midagi riigile tagasi anda.
Asute tööle mõnesse riiklikku institutsiooni?
Ei. Tööleasumine on juriidiline termin, abiks olla saab ka niisama. Kes minult nõu küsib, neid ma oma võimaluste piires aitan.
