Ruth Oltjer: Eestil on õnneks alles veel mõned eelised

Ettevõtte Chemi­Pharm looja ja juht Ruth Oltjer on enam kui 20 aastat pühendunud kasutajasõbralike desinfektsiooni­ ja puhastusvahendite tootmisele. Ettevõte sündis isiklikust vajadusest, sest arstina tuli käsi pidevalt fenooli­ või joodibaasiliste antiseptikutega desinfitseerida, mis olid kantserogeensed ja allergiseerivad, kirjutab Tööelu blogi.

Need sundisid otsima alternatiive. Ettevõtte jätkuv kasv tingis vajaduse avada kevadel uus 5 miljonit eurot maksma läinud tootmishoone. Ruth Oltjer peab end perfektsionistiks, tema jutust õhkub aga võrdses annuses ambitsioonikust ja motivatsiooni, mis võimaldab ellu viia ka suurimad unistused.

Teadusrahastusest ja selle suurendamise vajalikkusest on järjest rohkem ja rohkem juttu. Olete ka Tartu Ülikooli nõukogu esimees. Mis motiveerib ettevõtteid teadlaste ja ülikoolidega koostööd tegema?

Küsimus on, kuidas üks Eesti ettevõte saab üldse konkurentsieelist saavutada. Odavam tööjõud ei ole enam Eestis teema. Palgakulud kasvavad järjest ning usun, et need ei pidurdu enne, kuni jõuavad Soome tasemele. Uus toode? Tore, aga seda on võimalik kopeerida ning mõnes muus maailma piirkonnas odavamalt toota. Uus tehnoloogia? Ka seda on võimalik kopeerida.

Ainus püsiv konkurentsieelis on pidevalt arenev toode ja uuenev tehnoloogia. Seda on juba väga raske kopeerida, sest selleks ajaks, kui konkurent sinu toodet kopeerima hakkab, oled sina juba järgmise sammu edasi astunud. Ettevõttel üksinda, eriti väiksemal ettevõttel, on väga raske sellist pidevat arengut üksi tagada. Küll aga on võimalik seda edukalt teha koos teadlastega, kes jälgivad valdkonna arengut globaalselt ja lisavad uusi ideid. Enamik ettevõtteid ei suuda oma laborit ise üles ehitada, ja kui suudetaksegi, ei jõuta paljude uute arengusuundadega korraga tegeleda.

Me ei räägi Eestis teadmusmahukast tootmisest lihtsalt niisama. Euroopa teadusülikoolide võrgustiku uuring kinnitab, et üks teadusülikooli investeeritud euro toob majandusele tagasi kuus eurot. Üks ülikoolidesse loodud töökoht toob ühiskonnale tagasi kuus töökohta.

See on see, miks mõned riigid muutuvad jõukamaks - ja kasvavad nii palgad kui ka pensionid - ja mõned jäävadki virelema. Kauged, kuid mõnes mõttes meiega sarnased Lõuna-Korea, Iisrael ja Singapur on ehk kõige ilmekamad näited, kus panustamine teadusse ja teadmusmahukasse tootmisse on päris kiiresti riigis elatustaseme uutesse kõrgustesse viinud.

Teadus- ja arendustegevus on õnneks või kahjuks ainus võti, mis elatustaset tõsta võimaldab. Kõik arenenud riigid on seda mõistnud, aeg on seda mõista ka Eestil.

Kuidas hindate Eesti ettevõtete koostööd teadusasutustega?

See toimib, aga võiks olla märksa parem. Meil peaks saama mõtteviisiks, et kui tegeled ettevõtlusega, siis lood kohe kontakti ka vastava ala teadlastega. Kui Chemi-Pharmis aastate eest tootmise käivitasime, võtsime ühendust toonase Keemiainstituudi teadlastega, et töötada välja maailmas konkurentsivõimelised tooted. Just koostöö teadlastega aitas meie ettevõttel oma nägu leida.

Aga trend on õnneks positiivne. Tartu Ülikoolil (TÜ) on siin omakorda põhjust uhke olla. Rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon andis tänavu juunis TÜle üle ettevõtliku ülikooli akrediteeringu. See on tunnustus ettevõtlusõppe arendamise ning ettevõtetega partnerlussuhete loomise eest.

Tänavu sügisel saab kaante vahele ülikooli arengukava, mille üks alussambaid on põhimõte, et meie teadlaste loodu ja avastatu aitaks päriselt Eesti majandusele kaasa. Ühe olulise sammu oleme juba astunud: eelmisel aastal koondasime kõik teadmusmahuka ettevõtlusega seotud tegevused spetsiaalsesse üksusse - TÜ ettevõtlus- ja innovatsioonikeskusesse. Kasvanud on koostööprojektide arv ettevõtetega (alates 2016. aastast oleme panustanud ainuüksi NUTIKA meetme kaudu ligi 10 miljonit eurot) ja mitme ettevõttega on koostöö muutunud pikaajaliseks.

Ootan ka põnevusega järgmist aastat, mil valmib ülikooli Delta keskus, kus ühe katuse all hakkavad tegutsema mitme valdkonna teadlased, üliõpilased ja teaduskoostööst huvitatud ettevõtted. Ootame seal tekkivat sünergiat. Nii et teadlased on juba asunud jõuliselt teadmusmahuka majanduse nimel tegutsema.

Kas ja kuivõrd teadlased end praegu survestatuna tunnevad?

Teadlased tunnevad end praegu väga survestatuna. Rahalises mõttes. Paljud andekad teadlased kaaluvad rahalistel põhjustel Eestist perega lahkumist, seega ka laste panekut mõne teise riigi kooli jne. Et meie teadlased on töökad ja andekad, siis tabab neid seal uus (positiivne) surve: neile makstakse nii hästi, et kaalutaksegi välismaale jäämist. Enamik ülikoole pakub palka, mis motiveerib Eestist jäädavalt lahkuma.

Mis puudutab survet selles mõttes, et kõik teadlased peaksid hakkama ise äri tegema või siis kindlasti oma ideid mõnes ettevõttes rakendama - seda kohustust teadlastel ei ole. See on vaba valik. TÜs tegeleme sellega, et teadlasel üldse oleks see valikuvõimalus.

Teadusleppe 1% rahastamise eesmärgi saavutamiseks oleme Eesti Teadusagentuuri eestvedamisel pidanud tõsiseid arutelusid selle üle, kuidas lisanduvat raha kasutada nii, et sellest meie riigile kõige suurem kasu tõuseks. Üks vajalik meede, mis toetaks ettevõtete ja teadusasutuste koostööd, on luua teadlastele võimalus mõni aeg ettevõttes töötada ja seejärel tagasi ülikooli tulla. Võib lahendada mõne ettevõtte probleeme või luua oma ettevõtte, mingi aja pärast aga naasta ülikooli ja jätkata uurimistööd sealt, kus see pooleli jäi. TÜs tahaksime seda võimalikult kiiresti käivitada.

Teine plaan on seotud ettevõtlusdoktorantuuri loomisega. See tähendab, et doktorant võib teha oma doktoritöö mõne ettevõtte mõnda konkreetset probleemi lahendades. See on samuti väga oluline võimalus tekitada häid suhteid ettevõtjate ja teadlaste vahel. Sõlmitud kontaktid ei kao ju kuhugi.

Teadusrahastusega käivad tihtipeale kaasas jutud sellest, et ettevõte, kes mõnda uuringut rahastab, saab endale ka sobivamad tulemused. Kas seda müüti on võimalik murda?

See ei ole tõsiseltvõetav jutt. Esiteks, mis on see argument, mis viiks meie teaduslaborid sellise avantüürini? Ühekordne suur raha? Et selle nimel mängida maha usaldusväärsus ja rahvusvaheline akrediteering?

Teine asi, mis selle ohu maha võtab, on teaduse läbipaistvus. Kui mingid uurimistulemused paistavad kallutatuna või lihtsalt liiga ilusad, tekib teistel teadlastel kohe - nii oma riigis kui ka kaugemal - professionaalne hasart neid uurimistulemusi kahtluse alla seada. Teaduses on valel ikka väga lühikesed jalad.

Tihtipeale on ettevõtetel üsnagi spetsiifilised probleemid, millele lahendust otsitakse. Kui laia haardega meie teadlased on ja kas on valdkondi, mille puhul tuleb pigem välismaiste teadusasutuste poole vaadata?

Loomulikult ei saa kõiki asju Eestis teha. Ei olegi mõttekas. Kui on maailmas olemas mõni keskus, mis on mingis küsimuses teistest kaugemale jõudnud, on mõistagi mõtet sinna pöörduda.

Võin tuua näite oma ettevõttest. Kui otsisime Chemi-Pharmis võimalusi oma kreemide toimet tõhustada, viisime tüvirakkude uuringud läbi Jaapanis. Selle nimel, et kreemide toimet pikendada, uurisime oleosoome (taimseid rasvkehi) Kanadas. Katseid ternespiimaga tegime ühes Singapuri teaduskeskuses.

Selline koostöö on oluline nii innovatsiooni kui ka suhete loomise seisukohalt. See loob võimalused meie ettevõtteile osaleda järgmistes rahvusvahelistes projektides. Chemi-Pharm osaleb praegu näiteks üleeuroopalises väiketehaste robotiseerimise pilootprojektis.

Tean mõningaid näiteid (metallitööstus, kosmosetehnika), kus Eesti ettevõtted osalevad rahvusvahelises teaduskoostöös, aga need on pigem üksikud näited. Mul on kahju, et Eesti on Kreeka kõrval ainus Euroopa Liidu riik, mille väikeettevõtted ei saa rahvusvahelise Eurostarsi koostööprojektides osaleda, sest ka selle projektiga liitumine oli planeeritud teadusrahastuse 1% tõusu sisse.

Kuidas sündis mõte luua ChemiPharm? Kui lähedal olete praegu selle ettevõtte algsele visioonile?

Esialgu ei olnud mul plaanis üldse ettevõtlusega tegeleda. Firma sai alguse 1997. aastal sellest, kui arstina töötades hakkasin tooma oma tarbeks Eestisse madala allergiatasemega desinfektsioonivahendeid, sest ma ei talunud tol ajal kasutatud vahendeid. Ehk mäletate seda vastikut kloorihaisu haiglastes - kloor oli tol ajal väga laialdaselt kasutatav desovahend. Uusi, peaaegu allergiavabu vahendeid soovisid minult kohe ka mu kolleegid. Kuna nõudlus üha kasvas, oli firma asutamine loogiline samm.

Peatselt käivitasime oma tootmise, võtsime iga toote üksipulgi lahti ja uurisime, mille poolest peaks see olema konkurentide omadest parem. Saime selle ülesandega teadlaste abil hakkama ning praegu, mil me ekspordime ligi 20 riiki, julgen öelda, et suurimatele konkurentidele käibe poolest järele jõudmine on aja küsimus.

Nii nagu ettevõte, on ka visioon aja jooksul arenenud. Alustasime sellest, et meditsiinitöötajail oleksid inimlikumad töötingimused. Nüüd oleme jõudnud võitluseni hospitaalinfektsiooniga. Maailmas sureb haiglates leiduvate tapjabakterite tõttu igal aastal umbes 7 miljonit inimest, peamiselt arengumaades, aga see puudutab ka arenenud riike. Selle nimel, et see arv oluliselt kahaneks, on mõtet pingutada. Meie visioon ei puuduta ainult teadlikku haiglahügieeni tervikuna.

Kagu-Aasia maades olen kohtunud kohaliku riigi tervishoiuministriga. Aga enne, kui lähen mõne riigi tervishoiuministri jutule, osalen ise sealsetes haiglates operatsioonidel. Olen õppinud arstiks ning saan operatsioonisaalis päris hästi hakkama. Kahjuks selle olematu hügieeni põhjal, mida seal näen, võin patsiendi peatset surma üsna täpselt ette ennustada. Nii Aasias kui ka mujal maailma haiglates ei piisa ellujäämiseks alati sellest, et lõikuse tegi väga osav kirurg - kui operatsiooni ajal või selle järel satub haava kaudu patsiendi organismi infektsioon, siis kujuneb lõpptulemus kurvaks.

Ajal, mil paljud ettevõtted kolivad oma tootmise hoopis Aasiasse, avasite teie hiljuti Eestis uue ja nüüdisaegse tootmishoone. Kuidas selle otsuseni jõudsite ja mida tähendab ühe ettevõtte jaoks selline hüpe?

Me ei tooda asju, mis midagi ei kaalu, näiteks IT-lahendused. Desinfektandid on vedelikud, mille vedu on kallis ja kõige parem on toota neid samas regioonis, kus neid kasutatakse. Nii et tehas, mille Tänassilmas avasime, on Euroopa regioonile mõeldud tehas. Paraku ei ole see logistilisest aspektist kuigi hea valik, sest Eesti on selles mõttes Euroopa täielik ääremaa. Seda tuleks meil ausalt tunnistada. Euroopat varustav tehas sobiks logistiliselt kordades paremini näiteks Poola. Aga Eestil on õnneks veel mõningaid eeliseid, näiteks madal korruptsioonitase, mida pean väga oluliseks. Me usume, et IT- ja robootikalahenduste kasutuselevõtt, millele keskendume, kompenseerivad asukoha Euroopa ääremaal.

Chemi-Pharmi Tänassilma tehas on piloottehas. Kui suudame selle automatiseerituse viia tasemele, mis meid rahuldab, rajame täpselt samasugused tehased ka maailma teistesse piirkondadesse. Kui küsida, kas plaanime tootmist ka Aasiasse viia, siis vastus on pigem jah. Tähtaegu ma praegu välja ei ütle, aga loodan, et saame rääkida viieaastasest perspektiivist.

Millist tähtsust omab sugu Eestis karjääri tegemisel?

Mitte mingisugust. See küsimus on ülevõimendatud, ja julgen arvata, et mitte ainult Eestis. Indoneesias pidasin läbirääkimisi kindraliga, kellele allus 1300 suurt haiglat. Selle vestluse kulgu ei mõjutanud mitte mingilgi määral see, et ma olen naine. See ei oma tähtsust, kui sa näiteks suudad rääkida asjadest, mille peale kindral ise pole veel jõudnud mõelda.

Milliseid töökeskkonna probleeme meie ühiskonnas näete?

Järjest rohkem muutub teemaks paindliku tööajaga töötamine. Praegu on siin kord ikka väga jäik. Tööaja käsitlus peaks olema väga paindlik, et saada tööle need noored, kes tahavad ülikooli ja kooli kõrvalt töötada. Ärge tulge rääkima, et kui nii juhtuks, poleks neil õppimiseks aega. Kes tahab, jõuab kõike, kes ei taha, vedeleb niisama. See oleks noortele konkreetne praktika, mis võimaldaks neil valdkonnaga sisuliselt tutvuda, ja nad saaksid selle eest veel palka ka. Nii et kui räägime töökeskkonnast, siis on tähtsaimaks märksõnaks paindlikkus.

Olete tööga seoses palju reisinud ning erinevate ärikultuuridega kokku puutunud. Mida oleks meil teistelt oma ärikultuuri üle võtta?

Ma ei räägiks isegi niipalju ärikultuurist, see on liiga lai mõiste.

Esiteks on mulle jäänud meelde mitmed kohtumised Saksamaal, täpsemalt, kuidas seal koosolekuid ja kohtumisi peetakse. Need on kiired, hästi ettevalmistatud, põhjalikud. Eestis lähevad koosolekud tihti laadaks kätte. Mõni ütleb, et hea on sel viisil auru välja lasta, aga kuhu jääb efektiivsus?

Teiseks meenub kohe töökultuur Singapuri teaduslaboris, kus ise töötasin. Seal toimis see igatsetud sild teadlaste ja ettevõtjate vahel - just see, mida me Eestis otsime. Ühelt poolt oli olemas põhjalik tehniline abi - tehnikud valmistasid kõik ette, tule ja katseta! Teisest küljest siiras huvi üksteise töö vastu, tõsine orienteeritus koostööle. Sinu kõrval töötab näiteks putukateadlane valgutootmise projekti kallal, sina ise pusid ternespiimas leiduvate immunoloogiliste antikehadega. Aga kolme aasta eest tegutses see teadlane mingi sarnase projektiga. Ta tulebki, mõtleb kaasa, ja ütleb: proovi seda ja seda! Seal oli ülihea laborikultuur!

Olete hariduselt arst. Kas tunnete vahel igatsust minna patsientide juurde tagasi?

Ikka. Kui oled arstiks õppinud, siis arstiks jääd. Arsti ülesanne on elude päästmine, ja sellega meie ettevõte tegeleb. Õnneks saan piisavalt palju käia haiglates. Ma ei usu, et ükski teine arst Eestist oleks nii palju erinevaid maailma haiglaid näinud.

Järjest enam räägitakse noorte vähesest huvist reaalteaduste vastu. Kas Eestist leiab veel keemiatööstuse arendamiseks ja kasvatamiseks pädevaid spetsialiste?

Keemiaga ei ole nii hull, aga robootika ja inseneriteaduste puhul on heade inimeste puudus märksa suurem. See, et TTÜs on kõige popim valdkond avalik haldus, on muidugi katastroof. See on suur viga, et mõtleme välja noortele mingeid n-ö seksikaid erialasid, samal ajal kui ettevõtlus tunneb hoopis teistest spetsialistidest suurt puudust.

Teine suur viga on Eesti gümnaasiumide „pehme matemaatika", mis teeb küll koolis õpilaste elu mugavamaks, aga lõikab neil tulevikus paljud võimalused igaveseks läbi. Kuhu edasi? Teeme siis juba Eestis äkki mängukooli ja päris kooli?

Mõne aja eest palkasime tööle ühe noormehe USAst. Sümpaatne noormees, aga üsna pea selgus, et ta oli keemiast küll ülikoolis kaugelt mööda käinud. Selle asemel oli ta valinud hoopis käsipalli. Me Eestis ei tohiks seda viga teha, meie tugevus ongi see, kui soosime tarkust ja tarku inimesi. Kui me teadust ja õpetajate tööd piisavalt ei rahasta, läheb asi ainult hullemaks. Võtame järk-järgult Eestis endalt võimaluse ise oma valikuid teha.

Meie ettevõte panustab sellega, et annab igal aastal välja stipendiumi kahele TTÜ tudengile - ühele automaatika- ja robootika alal ning teisele keemia alal. Sügisest lisanduvad TÜs meie stipendiumid keemia ja mikrobioloogia alal. Mingit siduvat lepingut me sellega ei sõlmi, aga riik võiks küll üliõpilastega, kes saavad nn tasuta kõrghariduse, lepingud sõlmida. See tähendaks kohustust näiteks teatud arv aastaid Eestis töötada. Olgu kaks või viis aastat, lihtsalt alustame kusagilt! Kui Eestist lahkud, maksad raha tagasi, või kui tuled pärast järeldoktorantuuri Eestisse, siis su õppelaen kustutatakse.

Tunnistagem ometi - kõrgharidus ei ole ju praegu tasuta, selle maksab kinni kogu ühiskond!

Mis te arvate, kuidas teie kolleegid teid kirjeldaksid?

Ei tea, pole kunagi küsinud. Võib-olla nad ütlevad, et olen perfektsionist. Tõepoolest, kui midagi teha, siis juba täiega! Kui ei, siis mitte!

„Kontrollifriik" olen ka. Ja suure pildi vaataja. Pisiasju klaarida ja jamasid koristada mulle ei meeldi. Aga arvestades, millised toredaid kingitusi on kollektiiv mulle teinud (viimatine näiteks meie ettevõttest tehtud jõululaul), siis loodan, et nad hindavad, kuidas püüame selles ettevõttes toredat ja inimlikku tööõhkkonda hoida.

Mis on olnud teie karjääri kõige raskem hetk?

Raske öelda. Ettevõtlus toob iga päev midagi, mille lahendamine on millegi poolest keerulisem kui varem kogetu. Aga see kuulub töö juurde.

Võib-olla oli kõige raskem hetk see, kui üsna mu ettevõtjakarjääri alguses otsustas Läti tütarfirma juht kaaperdada nii kontori, firma kui ka kaubamärgi. Ja seejärel lasi end Seimi valida, et saada saadikupuutumatus. Rahaline kahju oli suur, aga sel ajal oli vist pettumus selles inimeses suurem kui kahjutunne kaotatud rahast.

Tookord tegin õige otsuse - ei matnud end probleemipuntrasse, keskendusin pigem turu tagasivõitmisele ja Läti jamasid kutsusin klaarima spetsialistid. Küllap sealt pärineb ka minu kontrollivajadus.

Olete ühes varasemas esinemises öelnud, et meeskond peab kokku kõlama nagu orkester. Mida teete, kui mõni „pill" teie orkestris läheb häälest?

Kõik algab ettevõtte kultuurist. Valime väga põhjalikult uusi inimesi. Mitte ainult selle järgi, mida nad oskavad, vaid kas nad sobituvad meie kollektiivi. Aga kui ikkagi „mõni pill ei kõla", siis kõigepealt tuleb häälestada. Ja kui selgub, et viga pole pillis, vaid pigem muusikus, kes ei suuda viisi pidada, siis tuleb sellest muusikust loobuda.

Pillidest on muidugi kerge rääkida, inimeste puhul on iga loobumine alati valus otsus.

Olete ühiskondlikus tegevuses aktiivne. Mis teid selleks motiveerib?

Tahaks jätta oma lastele parema Eesti. Mina ei usu vaesuse ümberjagamisse. Jaga, kuidas tahad, keegi jääb ikka ilma. Aga targemas, sõbralikumas ja tänu sellele ka rikkamas Eestis on kõigil hea elada. Mina ei vaja tasuta bussisõitu, nagu ka palju teised - julgen öelda, et enamik Eesti inimesi ei vaja seda. Me ei vaja ka sotsiaalmaju sotsiaalmajade pärast, vaid esmalt inimestele piirkonnas töötamise võimalust ja alles seejärel elamispinda nendele inimestele.

Millest te ettevõtjana unistate?

Unistan targast ja jõukast Eestist. Mulle meeldib, kui Eesti on teadusega tegelev maa, kust tulevad kogu maailmale innovaatilised ideed. Ehkki see on väga sinisilmne, tahaksin väga sinnapoole liikuda.

Tööalaselt unistan uutest turgudest ja sisenemisest uude valdkonda - ravimitööstusse. Me juba liigume selles suunas.