Kaubanduskoja juht Toomas Luman loetles üles ettevõtjate mured ja rõõmud

Eile tähistas ettevõtjaid esindav Eesti Kaubandus-Tööstuskoda oma 94. aastapäeva piduliku vastuvõtuga Maarjamäe lossis. Juhatuse esimees Toomas Luman tõi vastuvõtu avakõnes välja neli ettevõtluskeskkonna muret ning ka neli rõõmu.

Järgneb Toomas Lumani kõne täismahus:

Kaubanduskoja asutamisest täitub tänavu 94 aastat. Kaubanduskojal on täna (06.11.2019) täpselt 3394 liiget. Koja liikmete panus riigikassasse moodustab jätkuvalt umbes 40% maksutuludest ning samuti on meie liikmete osatähtsus Eesti majandusest ligemale 40%. See näitab, et meie liikmed on majanduses väga aktiivsed ning moodustavad olulisima osa Eesti ettevõtlusest. Liikmeskonna stabiilne kasv annab tunnistust sellest, et meie tegevus, olgu see siis ettevõtjate abistamine läbi asjakohaste teenuste või kaasarääkimine ettevõtluspoliitikas, on jätkuvalt kõrgelt hinnatud. Tänan selle usalduse eest kõiki meie liikmeid!

Kaubanduskoja üks peamisi ülesandeid on mõjutada ettevõtluskeskkonda, sellega seotud poliitikaid ja õigusloomet nii, et ettevõtlus Eestis areneks. Seoses sellega tooksin välja mõned märksõnad, mis meid rõõmustavad või murelikuks teevad.

Esmalt muredest:

• Tööjõu puudus. Üha enam näeme seda kõikidel tasemetel ja igas valdkonnas. See on toonud endaga kaasa majanduse potentsiaali ületava palgakasvu ning teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi halvenemise. Sealhulgas on halvenenud ka avalike teenuste kvaliteet. Tõenäoliselt läheb olukord aga veelgi kehvemaks, sest lahendused on poliitiliselt ebapopulaarsed.
• Teiseks. Suhteliselt madal investeeringute tase teadus- ja arendustegevusse. Kui jätkuvalt investeeritakse masinatesse ja seadmetesse, sest raha hind on veel vastuvõetav ning sellega kompenseeritakse tööjõupuudust, siis teadus- ja arendustegevusega nii hästi ei ole. Ei era- ega avaliku sektori poolt vaadates. Kahtlemata on negatiivne seegi, et poliitikute poolt enne valimisi üksmeelselt lubatu jäigi pelgalt lubaduseks.
• Põhi- ja kutsehariduse kvaliteediga seotud riskid. Mul on hea meel, et PISA testid näitavad meie noori väga positiivselt ning vaikselt tegeleme lausa haridusmudeli ekspordi plaanidega nagu soomlased paarkümmend aastat tagasi, kuid milline on tulevik? Üldhariduskoolides on üle 60 aasta vanuseid õpetajaid ligi 20%, kuid alla 30-aastaseid vaid 9%. See on riikide võrdluses väga kahvatu näitaja. Kutsehariduses on olukord veelgi hullem. Kõige kriitilisem on olukord aga loodusteaduslike ainete õpetajatega. Iga neljas füüsikaõpetaja ning iga viies keemia-, geograafia-, bioloogia- ja matemaatikaõpetaja on vanem kui 60 aastat, ehk on kohe jõudmas pensioniikka. Kui juba täna on puudus haritud spetsialistidest, siis kuidas peaks olukord tulevikus olema parem, kui õpetajaidki varsti ei ole?
• Pensioni teema ja teise samba reform. Ma ei arva, et pensionisüsteemi muutmine, nii nagu see on ette võetud, oleks õige tee. Plaanitud reformil puudub sellisel kujul vajadus ning selgusetu on ka selle tegelik eesmärk. Neid inimesi, kellel oleksid nii vahendid kui ka piisavad teadmised, et teha läbimõeldud investeeringuid enda pensioniea sissetulekute tagamiseks on reaalsuses siiski väga vähe. Nemad investeerivad vabatahtlikult ja võimaluste korral juba niigi ning ilmselt ei ole neile seni kogutud vahendite väljavõtmine teisest sambast ka oluline. Kõikide teiste jaoks tähendab raha väljavõtmise võimaluse loomine aga riskide suurenemist - nii pensioni- ja maksusüsteemile, kui ka isikutele endile. Ainus positiivne aspekt kogu reformi kava juures on ilmselt see, et nii palju pole inimesed pensioni teemal kunagi varem rääkinud. Teadlikkus on kindlasti kasvanud ja ehk oleks kohane selle positiivse mõjuga piirdudagi.

Nüüd ka rõõmudest:

• On hea, et maksurahu on hetkel üldiselt püsinud ja maksutõusudega seotud võitlus, mida oleme peaaegu alati pidanud seoses uue aasta riigieelarvega, ei ole tänavu vajalik olnud. Eelarve pole muidugi veel ka vastu võetud, kuid loodame parimat. Maksudebatti soovida pidajatele siiski aga ikka meeldetuletuseks vana tarkus - esmalt sõnastagem probleem ja siis otsigem lahendusi. Ja tore oleks muidugi, kui lahendused oleksid innovaatilisemad kui väljatoodud probleemid.
• Järgmiseks. Investeeringud Eestisiseste põhimagistraalide väljaehitamisse on käegakatsutavamaks muutunud. Juba antiikajast on olnud teada, et riigi arenguks on vaja tagada kaupade ja inimeste lihtne ja turvaline liikumine. Seni, kuni meie suuremate linnade vahel looklevad Kesk-Euroopa mõistes külavaheteed, on meil veel arenguruumi küllaga.
• Äridiplomaatia rolli tugevnemine välismajanduspoliitika osana. Tuleb tunnustada välisministeeriumit suurema rolli ja ka vastutus võtmise eest Eesti ettevõtjate abistamisel maailmas. See on olnud nähtav ja pälvinud ettevõtjate tunnustuse. Kuid siingi tuleks ambitsioonid seada veelgi kõrgemale - väliskaubandusministri koht koos ressurssidega tuleks viia välisministeeriumi alla. Sama tuleks teha ka välisesindajatega, kes esindavad Eestit ning aitavad ettevõtjaid mujal maailmas. Nii tagame selgemad ja ühtsemad eesmärgid ja arusaadavama ning efektiivsema töökorralduse, nagu oleme soovinud läbi riigireformi kavade paljudes teisteski valdkondades.
• Ning viimasena mainiksin ka meie noori ettevõtjaid. Kaubanduskoda koos Swedbankiga on juba viimased viis aastat valinud ja tunnustanud aasta noort ettevõtjat. Me näeme, et noortel on nii pealehakkamist kui ka ambitsiooni olla edukad, kus iganes maailmas. Kuna ettevõtlikud noored ja ettevõtlus on see, mis meid ka tulevikus edasi viib ja tagab ka pensionite maksmise, jätkame kindlasti järelkasvu innustamist ning soovitame seda teha kõikidel ettevõtjatel.