Tallinna ähvardab juba lähikümnenditel sotsiaalne ja ruumiline lõhestumine
Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru kaasabil läbi viidud üleeuroopalisest uurimusest „Sotsiaalmajanduslik segregatsioon Euroopa pealinnades. Ida kohtub Läänega“ („Socio-Economic segregation in European capital cities. East meets West“) selgub, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn.
See tähendab, et jõukad ja vaesed inimesed kolivad elama eri linnaosadesse ning eemalduvad teineteisest aina rohkem ja kiiremini. Tallinnas teeb olukorra keerulisemaks asjaolu, et ülaltoodud eraldumine on ka rahvusepõhine.
Esinedes Eesti Arhitektide Liidu konverentsil „Eraldatud ruumid“ tõi Tammaru välja, et sotsiaalmajandusliku segregeerumise ja ruumilise eraldatuse tase on Tallinnas pea kaks korda kõrgem kui näiteks naabritel Riias või Vilniuses. „Ka etniline eraldatus on Tallinnas kõrgem kui teistes Balti pealinnades ning üldine segregatsioon kasvab oluliselt kiiremini,“ lisas Tammaru.
Segregeerumisest tekkivad vastasseisud põhjustavad ühiskonnale paarikümne aasta pärast väga suuri kulusid ning mõjuvad majandusele ja ühiskonna ühtsusele laastavalt: väheneb linna konkurentsivõime, kerkivad uued sotsiaalprobleemid, süveneb kuritegevus, kultuuriline tõrjutus jne. Kõrged kinnisvarahinnad kesklinnas toimivad seevastu valglinnastumise katalüsaatorina, mis samuti suurendab ruumilise planeerimise vigadest tulenevat koormust ühiskonnale.
„Kui me midagi ette ei võta, oleme 20-30 aasta pärast samas seisus, nagu näiteks Pariis või teised segregatsiooni surve all kannatavad Euroopa suurlinnad,“ ütles Eesti Arhitektide Liidu asepresident ning konverentsi korraldaja Andro Mänd. „Hea uudis on see, et meil on veel aega hullemat ennetada ning rakendada Tallinnas Euroopa parimaid praktikaid, selmet korrata teiste varasemaid vigu.“
Segregeerumise üheks teguriks on süvenev majanduslik ebavõrdsus ning Tallinna kinnisvaraturul valitsev uusarenduste buum. „Vähema sissetulekuga inimestel on aina keerulisem kinnisvaraturule siseneda ning nad koonduvadki odavamate hindade ja vanema elamufondi piirkondadesse. Eelkõige räägime siin Lasnamäest ja Väike-Õismäest,“ selgitas Mänd. „Ka linna poolt loodavad sotsiaalmajad, mis on eelkõige mõeldud sotsiaalabi vajavatele inimestele, koonduvad pigem samadesse piirkondadesse, mis omakorda kiirendab sotsiaalmajanduslikku kapseldumist.“
„Uusarendused soodustavad segregeerumist rohkem kui näiteks varasematel aegadel ehitatud kortermajade renoveerimine ning siin peame mõtlema, millele keskendume edaspidi – kas jätkame uute majade ehitamise ja valglinnastumisega või teeme olemasolevad, rahaliselt paljudele kättesaadavamad elamispinnad kaasaegsemaks ja kvaliteetsemaks. See viimane valik oleks kiirem, odavam ja keskkonaasõbralikum viis segregeerumise aeglustamiseks,“ ütles Tammaru.
„Veel üks tõhus meede – mitte koondada sotsiaaltuge vajavaid inimesi ühele alale, nagu praegu toimub seoses sotsiaalmajade rajamisega peamiselt Lasnamäele, vaid võtta näiteks üle Helsingi kogemused. Helsingi linn nimelt opereerib üürikorteritega, mis on hajutatud üle linna nii-öelda tavamajadesse, vältimaks madalama sissetulekuga kinniste kogukondade teket,“ lisas Andro Mänd. Tammaru täheldas, et selline linnakorterite programm võib ainult esialgu tunduda kallim investeering, kuid viie kuni kümne aasta perspektiivis toob ta linnale hoopis tulu ja seda kinnitab ka Helsingi kogemus.
Ühe olulise lisameetmena segregeerumise vastu nimetab Andro Mänd kvaliteetset ja kaasaegset arhitektuuri ning avalikku ruumi. „Väga paljud Euroopa linnad korraldavad sotsiaalelamispindade planeerimisel arhitektuurivõistlusi ning avalik sektor on selles valdkonnas eestvedaja,“ selgitas Mänd. Tänu sellele, et Tallinnas on väga palju tüüpprojekti järgi rajatud korterelamuid, oleks ka nende renoveerimise projekteerimist ja tehnilist teostamist võimalik maksimaalselt standardiseerida, mis omakorda jätaks rohkem ruumi ja vahendeid väärikatele arhitektuurilahendustele.
„Ka need inimesed, kellel ei ole rahalist võimalust siseneda kinnisvaraturule, hindavad elamute arhitektuuri ning vajavad väärikat elukeskkonda ja see mõjutab inimeste hoiakuid ja käitumist. Maailmas on näiteid, kuidas elukeskkonna parema planeerimise kaudu vähendatakse ja ennetatakse edukalt sotsiaalprobleeme. Tallinnal on selleks kõik eeldused olemas,“ lisas Mänd.
