Tõnu Palm: 4-päevase töönädalaga ei suudaks Euroopa firmad Aasia omadega konkureerida

Ettevõtted ja majandused kõik konkureerivad omavahel tänases globaalmajanduses heaolu ja ressursside nimel. Lisaks võimaldab kiire ja hõlbus infoliikumine kodanikel teha rahvusvahelisi võrdlusi, millised on koduriigi elamistingimused võrreldes näiteks naaberriikidega.

Inimlikult soovitakse tänases vägagi materiaalses maailmas elada pigem nii, nagu endast majanduslikult edukamad. Seetõttu tuuakse arenenud riikides tihti eeskujuks ülikõrge elatustasemega ja samas atraktiivse töö- ja vabaaja suhtega põhjamaid. Põhjamaade puhul tuuakse esile tasakaalu töö- ja pereaja vahel, sotsiaalset turvalisust mis hoolitseb nõrgemate eest, mis kokkuvõttes tugevdab ja liidab ühiskonda. Sellele elustandardile jõudmine on paraku jõukohane vaid vähestele riikidele ja nõuab kindlasti muude tegurite kõrval tarka ja jõulist pingutamist kõigilt ühiskonna liikmetelt. Põhjamaad ei ole jõudnud tippu ilma põhjuseta ja seda on toetanud ka üldine keskkond ja ajalugu.

Kas mõnevõrra vähem regulatiivseid töötunde viib teised riigid põhjamaade kõrgema elatustaseme juurde on kahtlemata debateeritav teema. Pigem sõltub töö ja vaba aja suhte optimaalne reguleerimine konkreetsest kontekstist ja vajaka on keskkonda sobivaid lahendusi ja ühiskonna hoiakute muutmist.

Kui tuua analoog spordiga, siis mingis valdkonnas tippu jõudmine sõltub mitmest tegurist sh kindlasti ka sportlase panustatud ajalisest ressursist treeningutele ehk igapäevasest raskest tööst. Ka näiteks arstiks õppimine ei nõua ainuüksi palju intensiivseid koolitunde, vaid ka enda pidevat tippvormis hoidmist, uute arenduste ja ravitehnoloogiatega kursis olemist, mis tähendab enesetäiendamist ja praktikat.

Seega kahtlemata nõuab kiire arenguga kaasas käimine reeglina ka väga intensiivset panustamist tööturul eeskätt arengu eesotsas olevates nõudlikes valdkondades. Kas IT arhitekt saab lubada endale piisavalt vaba aega ilma, et ta ennast täiendaks ja hoiaks vormis uute arendustega. Kui täiendav vaba aeg kulub puhkusele või enesetäiendusele, siis sellest võib võita ka tööandaja. Seega on mitmed tehnoloogiafirmad ise katsetamas paindlikuma tööajaga ja ka boonustega, mis eristaks nende väärtuspakkumist teistest tööandjatest. Hea spetsialist on hinnas globaalselt.

Küsimus tööaja lühendamisest näiteks viielt tööpäevalt neljale on seega natuke keerukam, kui lihtne kokkulepe arvestades, et mitmed riigid konkureerivad omavahel. Mõned firmad on katsetanud lühendatud tööajaga (näiteks reedesed vabad pärastlõunad või mõni täiendav vaba päev enesetäienduseks või tervise turgutamises kuus) ilma, et töötaja kaotaks palgas. See paindlikkus on reeglina andnud konkreetsele firmale konkurentsieelise tööturul olukorras, kus talente napib.

Industrialiseerimise raames toimus ajalooliselt nihe kuuelt tööpäevalt viiele, mis haakus ka ajaliselt sellele eelnenud globaalmajanduse majanduskriisiga kui vähenes tööjõu nõudlus. Ford oli üks ettevõtetest, mis katsetas edukalt lühema töönädalaga. Viiepäevane töönädal on suhteliselt hiljutine privileeg ja hea näide, et edu toob riikideülene laiapõhjaline standardi rakendamine. See eksperiment on leidnud tänaseks laiapõhjalist heakskiitu ja ka ennast majanduslikult igati õigustanud, sest ilma kahe puhkusepäevata oleks elatustase halvem. Tulemuseks keskmisest madalam töötajate tootlikkus (arvestades kasvavaid tervishoiukulusid, töötajate innovaatilisust ja ka peremudelite murenemist). Jalgpallilahingu järel vajavad ka parimad mängijad aega taastumiseks.

See, kus parasjagu eksisteerib optimaalne piir vajalike töötundide ja vaba aja vahel sõltub ka ühiskonna hoiakutest, majandusharudest ja muudest teguritest.

Loeb ka firma suurus ja tegevusvaldkond, mis seab piire. Näiteks väikestel firmadel või poodidel, kes on sunnitud oleme kliendile avatud, on raske juurutada lühemaid tööpäevi kasutades selleks vahetustega tööd. Sellel juhul tuleb leppida konsolideerumisega. Seega igal sammul on omad mõjud.

Konkurentsivõime langeks

Lühendatud tööpäevaga on eksperimente tehtud erinevate firmade poolt. Kokkuvõttes on debatt optimaalsete tööturu lahenduste üle tervitatav, kuid lahendused ise peaksid vastama ka reaalsele olukorrale ja konkurentsile. Tõenäoliselt ei suudaks Euroopa ettevõtted konkureerida Aasia ettevõtetega, kui kohustuslikus korras lühendatakse Euroopas töönädal viielt neljale tööpäevale.

Kui vaba aeg kulub aga arendustööle ja tehnoloogia võimaldab täita tühimiku, on võimalikud aga erandid. See on aga väga haru spetsiifiline.

Ettevõttel, kellel on võimalus pakkuda lühendatud tööpäevi, on kahtlemata ka konkurentsieelis, pakkudes töötajale paremaid töötingimusi ehk valikut.

Tööpäeva lühendamise plussideks on toodud väiksemat tööstressi, depressiooni haiguste vähenemist ühiskonnas, paremat töötajate tervist ja töökohaga rahulolu ja seega kokkuvõttes ka tööjõu tootlikkust. Majandusteadlane Keynes prognoosis omal ajal kuulsusrikkalt, et aastaks 2030 on töötundide arv nädalas langenud 15 tunnini. Argumentatsiooniks oli see, et tööstuse ja tehnoloogia areng viib efektiivsemate ja tootlikumate tehnoloogiate juurde, mis lubavad sama tulemuse saamiseks kulutada vähem töötunde, võimaldades kõigile piisavalt hea äraelamise.

Paraku kipub Andres ennast võrdlema Pearuga ja soovib tuleviku elustandardilt enamat. Põllule on ilmumas uued tehnoloogiad, mis nõuavad rohkem õppimist. Vabanenud sulased, mida asendavad masinad, on leidnud omale uued töökohad. Seega kokkuvõttes ei ole tänane tehnoloogia veel suutnud inimest suures pildis asendada.