Swedbank ei vasta Rumeeniasse raha paigutanud investorite küsimustele
Investorid on küsinud otse ning kahe riigi meedias ostetud reklaampindade kaudu:
1) Kas ikka sobib kohut käia oma 30 lepingulise kliendiga, kelle raha on kadunud ja kelle eest pank ise tegi otsuse investeerida Rumeenia maadesse?
2) Kas pank saab esitada hindamisaktid, mille alusel investeeringuna osteti 2007. aastal Rumeenias maid? Kui pangal dokumendid „pole säilinud“, siis palun avaldage metoodika, mida 2007. aastal maade väärtuste hindamiseks kasutasite?
3) Kas pank kasutab endiselt investeeringute hindamisel sama metoodikat?
4) Miks märkis Swedbank Rumeenia maade võlakirjad enda nimele? Kas nii välditi Finantsinspektsiooni poolset kontrolli, mis muidu oleks kohaldunud avalikule emissioonile ja selle dokumentatsiooni korrektsusele?
Pank pole ligi 10 päeva jooksul vastanud ka Delfi Ärilehe küsimustele.
Ajaloolise saaga taust jookseb aastasse 2007. Tegu on 2007. aastal toimunud ettevõtte OÜ IPC Romanian Land Portfolio (praeguse nimega Nord Hill Land Portfolio OÜ) võlakirjade emissiooniga, millest võttis osa ka Swedbank, märkides oma klientide nimel väärtpabereid ehk sisuliselt paigutas võõrast raha investeeringuna Rumeenia maaärisse ja võttis endale seega investorite suhtes ka hoolsuskohustuse.
Emissioonist laekunud raha eest osteti Rumeenias 46,3 ha põllumaad ja selleks kulus ca 8,5 miljonit eurot, mis teeb maa soetamise keskmiseks kuluks 181 425 €/ha ehk 18 €/m².
Oli teada siis ja on selge ka praegu, et Rumeenia põllumaa keskmine väärtus oli toona 1000 ja praegu ca 2000 €/ha.
Lihtsalt tagantjärele selgus, et nn Rumeenia maaportfellis olevate maade eest maksti kohati enam kui sada korda keskmisest väärtusest kõrgemat hinda, ja kui 2011. aastal jõudis kätte esimene võlakirjade väljaostutähtaeg, polnud selleks raha ega vähimatki lootust neid maid investeeringuga võrreldavas summas realiseerida.
Kahel korral lükati võlakirjade väljaostutähtaega edasi, seda sooviti teha ka kolmas kord, kuid 2015. aastal lõppes asi ikkagi IPC Romanian Land Portfolio pankrotiga. Oma investeeritud rahast jäid ilma paljud Eesti äri- ja kultuuriinimesed, alates Jüri Mõisast ja lõpetades Eri Klasiga.
Otsene kohustus seda kõike teha lasuski muidugi OÜ-l IPC Romanian Land Portfolio, aga investorite väiteil lasus emiteerimisi vahendanud pangal hoolsuskohustus, lisaks väidetakse, et Swedbankil oli investeeringu tegemisel huvide konflikt (ise investeeringuid vahendades võeti selle eest ka 2% teenustasu), pank rikkus hoolsuskohustust ning kohustust kliente toimuvast teavitada.
Lisaks selgitas pankrotitoimkond välja, et lühikese aja jooksul enne investorite raha eest maade omandamist osteti samad maatükid ühe kohaliku perekonna vahendusel kokku kuni mitmeid kordi odavamalt, kui need omandas IPC. Kõik on jätnud mõnedele investoritele mulje, et eesmärk oli algusest peale kelmust teha – müüa märkimisväärse kasvupotentsiaaliga põllumaade asemel rämpsu ja investorite arvelt lihtsalt hõlpsat tulu teenida.
Hiljem Swedbankile üle läinud IPC Romanian Land Portfolio pankrotipesas on muu hulgas Rumeenias maade ostuks ja haldamiseks loodud IPC tütarettevõte Jaagupi S.R.L, mille omanduses maatükid asuvad. Pool Rumeenias asuvast põllumaast on täituri poolt arestitud, sest vahepeal ühe laenu katteks hüpoteegiga koormatud maatükke tahaks täitur realiseerida, kuna aastaid on riigimaksud tasumata, seega ei saa nende maadega ka tehinguid teha.
Kohalik täitevametnik aga ei julge isegi täitmisega seotud kulusid teha, sest tal olevat vähe lootust maade müügist kulude katteks võrdväärset summat saada. Nokk kinni, saba lahti olukord, millele head lahendust ei paista.
Aastaid on kohtus vaieldud. Nii kaebas IPC Romanian Land Portfolio pankrotihaldur Peeter Sepper kohtusse Swedbanki, kuna leidis, et pank on kaasvastutav investorite rahade ebaõnnestunud paigutamise eest. See kohtuasi lõppes mullu, kui Tallinna ringkonnakohus välistas investorite nõude rahuldamise peamiselt nõude aegumise tõttu. Sepper kaebas otsuse riigikohtusse, kuid viimane seda arutlusse ei võtnud ja nii on see vaidlus oma lõpu saanud.
Osa investoritest püüab oma õigust siiski veel taga ajada, aga praeguseks käib vaidlus põhimõtteliselt taas vaid selle üle, kas nõue on aegunud või mitte. Esimese astme kohus leidis, et investorite nõuded on aegunud, praegu valmistatakse Maria Mägi Advokaadibüroos ette apellatsiooni, mille esitamise tähtaeg on ülejärgmisel nädalal.
Mitmete investorite hulgas on ka Ekspress Grupi suuromanik Hans H. Luik.
