VAATA JÄRELE JA LOE | Tamro juht: apteegireformi peatamisel on meil Margus Linnamäega ühised huvid
Ekspress Grupi ajakirjanikud valisid eelmisel nädalal Margus Linnamäe kõige mõjukamaks inimeseks Eestis. Teie olete olnud tegevjuht ka Linnamäe Magnumis ja tunnete teda hästi, missuguse inimese ja omanikuga on tegu?
Jaa, 2006-2013 olin Magnum Grupi tegevjuht ja juhatuse esimees. Magnum Gruppi juhtis viieliikmeline juhatus. Margus Linnamäe oli tollal nõukogu esimees, sellena oli ta väga hea – sekkus täpselt niipalju, kui suutis omalt poolt väärtust luua ja ei seganud juhatusel ettevõtte juhtimist. Nüüd, Tamro juhina, on Magnum ja Apotheka meile ülitugevad konkurendid.
Ikkagi, iseloomustage teda palun kui inimest, omanikku, kui mõjuvõimast ärimeest.
Ta oli väga hea partner nõukogu esimehena. Olen rahul ja uhke selle koostöö pärast, mis meil on seitsme aasta jooksul olnud.
Miks te Linnamäe juurest lahkusite – kas suusad läksid risti või oli põhjus milleski muus?
Ühte selget põhjust ei olnud. Ma liitusin Magnumiga tegevjuhi positsioonile ja tegin seda tööd seitse aastat, see on soliidne aeg. Ühel hetkel arutasime Margusega, kuidas edasi. Mul jäi mulje, et ta soovis tol hetkel, aastal 2013, tulla ettevõtte juhtimisse aktiivsemalt sisse. Otsustasime koos, et selles mudelis me koostööd ei jätka, ja ma lahkusin. Lahkumine oli konstruktiivne ja sõbralik.
Tamro Balticsit juhtima minnes saite vist ka suuremaks ülemuseks ja ehk võitsite ka materiaalselt?
Ei oska öelda. Pigem mitte. Mõlemad osapooled käitusid korrektselt. Mina täitsin aastast mittekonkureerimise kohustust ja vastasin Tamro, st Phoenix Groupi ettepanekule tulla Tamro Balticsit juhtima alles siis, kui olin Magnumi ukse enda järel kinni pannud.
Äripäeva rikaste topis oli Linnamäe viimati kuuendal kohal, aasta tagasi viies. Kui suure osa Linnamäe rikkusest moodustab teie hea töö?
Hea küsimus, aga ma ei oska sellele vastata. Kindlasti oleks õigem küsida seda Marguse käest.
Kuivõrd mõistate otsust hinnata Linnamäe olevat mõjukaima inimese Eestis?
Kindlasti on see TOP nagu iga säärane subjektiivne, ajakirjanike kollektiivse arvamuse tulemus. Kahtlemata on Margus Linnamäe näol tegemist Eesti kontekstis mõjuka inimesega. Kui ajakirjanikud otsustasid, et ta on kõige mõjukam, ju see siis niimoodi on.
Te olete olnud ka Eesti Posti juhatuse liige, miks te sellelt kohalt lahkusite?
Sellelt kohalt lahkusin ma põhjusel, et just siis kutsuski Margus mind Magnumisse ja mulle tundus see palju atraktiivsem.
Räägime Tamrost. Tamro on suure rahvusvahelise grupi, Phoenix Groupi osa, omanikud on sakslased.
Tamro Baltics kuulub tõepoolest Phoenixi kontserni, Phoenix on Saksa perefirma, Euroopa ravimite jae- ja hulgimüügi suuremaid tegijaid. Phoenix Group toimetab 27 Euroopa riigis.
Euroopa Liidu liikmesriike on veel 28, kas on üks EL-i riik, kus te ei tegutse, või jaguneb see kuidagi teisiti?
Phoenix tegutseb nii EL-i riikides kui ka neis, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, näiteks Serbia.
Missugune on suhe hulgimüügi ja apteekide omamise vahel teistes riikides?
Umbes pooltes riikides, kus Phoenix tegutseb hulgimüüjana, on ettevõttel ka oma apteegid. Valdavalt töötavad need ka meile hästi tuttava Benu brändi all, Norras ja Inglismaal on teine kaubamärk.
Aastate lõikes on Eestis Magnumi turuosa olnud suurem, aga mitte väga oluliselt. Missugused on viimased andmed turu jagunemise kohta?
Peame siin tegema vahet, kas räägime turuosast hulgimüügis või apteegiturul.
Räägime mõlemast.
Magnum Medicali ametlik turuosa on ravimiameti statistika järgi olnud juba pikemat aega 30 protsendi ümber, Tamro osa jääb sellelel alla, kuigi on viimastel aastatel natukene kasvanud.
Ma ei leidnud 2019. aasta andmeid.
Statistika on kvartaalne. Just äsja ilmus hulgituru statistika, mis – komakohtasid ma peast ei ütle – ütleb, et 30 protsenti on Magnum Medicalil ja 28 protsenti Tamro Eestil. Kui me aga vaatame seda füüsilist mahtu, mis läbib Magnumi logistikasüsteemi, siis see moodustab umbes 50 protsenti. Nii et iga teine ravimipakend levib Magnumi süsteemi kaudu. Apteegituru kohta kõige värskemat statistikat ei ole, aga ligikaudselt: Benu turuosa Eestis on 15-16 protsenti, usun, et viimases kvartalis natuke suurem, 17%. Magnumile kuuluva Apotheka turuosa on vähemalt 30 protsenti.
2018 kritiseerisite teravalt riigikohtu otsust apteekide kolimise küsimuses. Jutt käis Türi apteegist. Arvustasite vandeadvakaati, kes teie hinnangul esindas apteeki, mille omanike ringi kuulub Apotheka apteegiketi omanik. Magnumi juht Ahti Kallikorm arvas tookod, et teie jutt kuulub psühhiaatria valdkonda. Ma ei hakka uurima, kumb tookord psühhiaatri juures käis, aga kas sääraseid vaidlusi on olnud veel?
Õnneks ei ole selliseid verbaalseid ja mitte kõige korrektsemaid vaidlusi meedia veergudel ja isiklikus suhtluses palju, neid on vähe. See oli üks teravamaid juhtumeid. Aga igapäevane konkurents on tõepoolest väga tihe, intensiivne. Meedia kipub olukorda sageli käsitlema nii, nagu oleks Eestis kaks apteegiketti ja kaks hulgimüüjat. Tegelikult on Eestis neli apteegiketti: peale Benu ja Apotheka on veel Südameapteek ja Euroapteek, mis kuulub Leedu investoritele. Nii et tegelikult on konkurents veelgi tihedam ja mitmekesisem.
Kaks esimest on siiski võimsamad kui teised.
Ei ole, apteegiturul on Südameapteek ja Euroapteek Benuga sarnases kaalukategoorias.
Jah, ma pidasin silmas eelkõige hulgimüüki. Apteegireformi mõte pidi olema hulgimüügi ja apteegiäri lahutamine, ja reformi alustades peeti mõistlikuks, et apteeke hakkavad omama proviisorid. Eesmärgini pole jõutud ja koalitsioon on reformile pidurit tõmmanud. Kas reform plaanitud kujul oleks lahendanud probleemi, mida pidi lahendama?
Üleminekuaja jooksul oleme pidevalt juhtinud poliitikute ja otsustajate tähelepanu sellele, et selline see reform tööle ei hakka. Esimene asi, millest me neid vestlusi alustame, on küsimus: missugust tõendatud probleemi peaks see reform lahendama?
Hulgi- ja jaemüügi lahutamine.
Miks see hea on?
Lahutamise mõte oli vältida huvide konflikti. Kas möönate, et see on probleem, mida lahendada, ja kas reform plaanitud kujul oleks seda teinud?
Kindlasti mitte. Ma ei näe huvide konflikti selles, et Eestis on hulgimüüjad ja apteegid olnud ühes kontsernis. Tihti räägitakse, et hulgimüüjatel on justkui mingid oma ravimid, mida ta püüab oma apteekides eelisjärjekorras patsientidele müüa.
See on ju nii?
See ei ole nii. Ma tahan väga selgelt alla kriipsutada, et see on müüt ja see ei ole nii. Hulgimüüjatel ei ole mitte ühtegi oma ravimit. Ravimeid toovad turule ravimitootjad. Selleks taotlevad ravimitootjad – mitte hulgimüüjad – Eesti ravimisametilt müügiloa. Kui nad loa saavad ja otsustavad, et hakkavad väikesele Eesti turule ravimeid tarnima, siis ostavad hulgimüüjad neid ravimeid, toovad maale, ladustavad, viivad apteekidesse ja haiglatesse. Tamrol ei ole mitte ühtegi oma ravimit. Kui me võrdleme Tamro ja kas või sellesama Magnum Medicali ravimite sortimenti, siis näeme, et see kattub 95-96 protsendi ulatuses. Lõviosa ravimitest leiab Eesti patsient Apothekast, Benust, Euroapteegist ja Südameapteegist. Meil ei ole oma ravimeid ja meil ei ole huvide konflikti.
Enamgi veel: riik on loomud seadusliku baasi, mis selle teoreetilise konflikti eos välistab: nii hulgimüüjad kui ka apteegid peavad pakkuma patsiendile eelisjärjekorras hinnakokkuleppega ravimeid. Apteeker peab inimesele pakkuma soodsaimat retsepti- või käsimüügiravimit. Riik on paika pannud regulatsioonid, millest peavad lähtuma nii hulgimüüjad kui ka apteegid.
Eeldades, et see on nii – miks oli riigil üldse tarvis apteegireformi algatada? Ja siis peatada?
Miks selline seadus üldse vastu võeti, on hea küsimus. Hiljuti taasavaldas Eesti Päevaleht Urmo Soonvaldi artikli, mis ilmus esimest korda 2014, kui seadusloome käis. Seal küsis Soonvald tollase sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna käest kaheksa küsimust, millele Tsahkna eriti vastata ei tahtnud.
Mul on see meeles. Tsahkna ei taha ka praegu selleteemalistele küsimustele vastata.
Nii et tollased seaduse klauslid tekkisid väga segases situatsioonis.
Kelle huvides oli teie hinnangul apteegireformi algatamine?
Mul on seda väga raske hinnata. See protsess algas siis, kui ma olin kahe töökoha vahel, Magnumist olin juba lahkunud, aga Tamroga ei olnud veel liitunud. Mul on pädevat vastust raske anda. Miks ei ole reform andnud tulemust, mille ta teoreetiliselt pidi andma? Et ettevõtted saaksid oma apteeke müüa, on vaja ostjat. Proviisorid saavad seaduse järgi osta, ühel proviisoril võib olla kuni neli apteeki. Benu ketil on vaja 20-25 proviisorit, kes otsustavad, et seni on nad olnud apteekrid, töövõtjad, nüüd tahavad nad olla ettevõtjad, omanikud: panna mängu oma raha – kas siis säästud või pangast võetud raha – osta apteeke ja neid edasi pidada. Selle viie aasta jooksul ei ole meil olnud sisuliselt mitte ühtegi tõsiseltvõetavat huvilist, proviisorit, kellel on raha olemas või finantseerimine paigas ja kes tahab osta apteeke.
Aga mulle on ka räägitud, et kui ka proviisoril huvi on, pole teil huvi müüa.
Tegelikult ei olnud tõsiseltvõetavaid ostjaid. Tõsi, on olnud kaks-kolm kohtumist sel teemal. Needsamad inimesed on käinud ka teiste kettide jutul. See pole üllatav. Riik on vastu võtnud otsuse, kuidas asjad peavad olema, aga ei ole loonud üleminekumehhanisme, kuidas jõuda tänasest turukorraldusest soovitud turukorralduseni. Milles see mehhanism võiks seisneda? Näiteks võiks riik tagada proviisoritele finantseerimise, tagada nende pangalaene. Praegu ei taha pangad proviisoritele apteekide väljaostmiseks laenu anda. Riik oleks pidanud tagama üleminekuinstrumendid, et see reform saaks tööle hakata. Seda ei ole tehtud.
On viidatud, et reformi peatamine on kasulik Margus Linnamäele. Teile on tegelikult samad huvid ja peatamine on Tamrole samuti kasulik?
See on kahtlemata nii. Olen aastaid kulutanud poliitikute ja otsustajate uksi, et selgitada: sellisel kujul reform tööle ei hakka. Enamgi veel: ta on lubamatu. Me lähtume kolmest põhimõttest: omand on puutumatu; ettevõtlus vabadust; aga eelkõige: rahva tervise kaitse. Apteegireform eirab intensiivselt kõiki kolme põhimõtet. Apteegireform eeldab tänastelt omanikelt vara sundvõõrandamist. Kui me apteekidele õiglase hinna eest müüa ei saa – ja me ei saa, kuna pole ostjat –, peame uksed kinni panema. See tähendab, et tegemist on sundvõõrandamisega, ja see on lubamatu. Kui reform oleks ellu viidud, siis ravimite hinnad tõuseksid täiesti kindlasti. Mitte kohe, aga paari aasta perspektiivis oleks riik sunnitud juurdehindlust suurendama. Apteegisektorit, mis praegu toimib efektiivselt – 98% elanikkonnast on Kantar Emorile öelnud, et nad on apteegiteenusega rahul – lõhutakse väikesteks tükkideks, ja süsteem muutub palju vähem efektiivseks. Sortiment muutub kitsamaks, apteegiriiulid auklikumaks. Ravimeid – eriti kallimaid – ei saa kohe kätte, vaid nt järgmisel päeval. Mitte keegi ei võida, aga eelkõige kaotab patsient.
Nii et teie huvides on, et praegune olukord püsiks, kahel hulgimüüjal on suurem turuosa ja paar väiksemat tegijat kõrval.
Mitte päris. Eesti Apteekide Ühendus, mille liikmed on ka Tamro ja Benu, tulid välja kompromissettepanekuga. Sellel on kaks põhipunkti: olemasolevate omanike käest vara sundkorras ära ei võeta, aga kui parlament on otsustanud, et ühiskonnale on pikemaajalises perspektiivis parem – kuigi ma ei ole isiklikult sellega nõus, ent aktsepteerigem parlamendi otsust – proviisoritele kuuluv apteegisektor, siis kõik uusi apteeke – ja neid tuleb pidevalt juurde – saavad avada ainult apteekrid. Omanike käest vara sundkorras ära võtta ei tohi.
On viidatud, et Linnamäe äripartneri Ivar Vendelini 100 000-eurone annetus Keskerakonnale võis olla tehtud just apteegireformi peatamiseks. Missuguseid vahendeid olete kasutanud poliitikutele oma arusaamade selgekstegemiseks?
Tamro rahvusvahelise kontserni osana ei ole toetanud ühtegi parteid, pole maksnud sentigi mitte kellelegi. Meie vahend on rääkimine, kohtumised poliitikute ja ametnikega.
Lobitöö.
Lobitöö selle sõna parimas ja sisulises mõttes. Phoenixi, meie emaettevõtte tippjuht on kirjutanud presidendile, peaministrile, riigikogu esimehele, vastutatavatele ministritele ja juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti ja Saksamaa vahel eksisteerib investeerimiskaitseleping. Selle peensuste üle on juriidilisi vaidlusi, aga leping kehtib. Riigid on teineteisele lubanud, et austavad ja kaitsevad teise riigi investorite tehtud investeeringuid.
Kuna Tamro ja Magnumi huvid on ühised, kuidas teete selles asjas koostööd?
Me mõlemad, aga lisaks Südameapteek ja Euroapteek, on Eesti Apteekide Ühenduse liikmed. See ühendus on debati aktiivne osapool.
Tõnis Mölder, reformi peatamise eestkõnelejaid, räägib sama juttu mis teie. Kas see jutt on tema suhu jõudnud teilt või kelleltki teiselt? Olete kohtunud?
Kahtlemata on minu töö kohtuda riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehega.
Millal viimati rääkisite?
Ei mäleta täpset kuupäeva.
Kohtumisi on olnud rohkem kui üks?
Mina piirdusin vist ühe kohtumisega.
Ministritega olete rääkinud?
Olen rääkinud kolme viimase sotsiaalministriga.
Kui reform oleks jõustunud, siis – on viidatud – oleks vähemasti kohaliku omanikuga suurfirmal olnud võimalik kasutada variisikuid. Võimalikud on ka frantsiisid, mis on täiesti seaduslik. Phoenix ilmselt neid kasutada ei soovi?
Tamro Phoenixi grupi liikmena pole kunagi teinud ega hakka tegema midagi, mis on seadusega keelatud. Variisikuid me ei kasuta, see on selge. Frantsiisikett on meil olnud juba enne apteegiseaduse jõustumist. Meil on Eestis umbes 90 partnerapteeki.
See tegelikult juba toimib.
Jah. Selles ei ole midagi erakordset. Me oleme ka ise juhtinud poliitikute tähelepanu sellele, et variisikute risk on olemas. Sellele on tähelepanu juhtinud ka konkurentsiamet, nimetades seda hallideks skeemideks. Meie seda teed kindlasti ei lähe.
Viitasite, et hinnad tõuseksid ja apteegid läheksid kinni. Tallinnas on apteek iga nurga peal, mis sellest ikka oleks, kui mõni kinni läheks?
Inimeste rahulolu apteegisektoriga on suur. Seadus ei saa hakata omandi kaudu reguleerima, missugused apteegid peaksid ellu jääma ja missugused peaks kinni panema. Seda peaks määrama konkurents või see, kui riik leiab, et pakkuma peab veelgi kvaliteetsemat teenust. Omandi kaudu apteekide arvu reguleerimine oleks meelevaldne ja ebaasjakohane.
Viitasite, et seisate patsiendi huvide eest. Sulev Vedler on Eesti Ekspressis kirjutanud: „Täiesti vale on arvamus, et ravimite hulgimüüjad tegutsevad erakordselt eetiliselt ja aitavad inimesi, otsides muudkui odavamaid ja paremaid ravimeid. Tegelikult dikteerivad nad kõige tooremal moel, millise firma kaupa apteegid müüki võtavad ja millise oma mitte. Kuulsin lugu pisikesest kreemitootjast, kes sai ultimaatumi: su toode on päris hea, aga me võtame ta müüki vaid private label’ina (ehk hulgimüüja kaubamärgi all) ja hinnad on vot sellised. Kui pole nõus, nuta nurgas!” Kui palju Tamros/Benus selliseid võtteid kasutatakse?
Peame tegema vahet: on ravimid, kus riik reguleerib hindu, ja siis on kreemid, mille suhtes kehtib vaba turg. Hulgimüüja ja tootjate vahel käivad läbirääkimised, mis hinnaga tootja oma sortimenti pakub.
Vedler kirjutas ka ravimite paralleelkaubandusest. Kuivõrd Benu ja Tamro sellega tegelevad? Mõeldud siis seda, et Eestisse saadetud odavamad ravimid pakendatakse ümber ja müüakse maha seal, kus nende eest saab rohkem raha küsida.
Me ei pakenda Eestis ümber mitte ühtegi ravimit.
Tamro eelmise aasta 3,5 miljoni eurone ärikasum on siin turul suur raha, aga Phoenixile ilmselt väike raha. Kas Phoenix on möelnud Eesti turult lahkumise peale?
Eesti äri moodustab Phoenixi tegevusest alla ühe protsendi. Kui me oleme sunnitud oma apteegid kinni panema – kui apteegireform sellisel kujul peaks jõustuma –, siis meie numbrid halvenevad oluliselt. Kuidas omanik sellele reageerib, mis otsuseid ta vastu võtab, on tema asi. Neid otsuseid ei ole praegu tehtud, aga põhimõtteliselt ei saa lahkumist välistada.
Kui ma küsin, kas valuvaigisteid ja muid käsimüügiravimeid võiks müüa kaubakeskuses või bensiinijaamas, ütlete kindlasti, et ei, muidugi mitte. Aga miks ei võiks?
Käsimüügiravimite piiratud sortimendi viimine apteegist välja, kaubakeskustesse või bensiinijaama, on apteegireformida võrreldes marginaalne küsimus.
Palun, vastake sisuliselt.
On leitud, et inimesed vajavad ka käsimüügiravimite puhul nõustamist. Mitte kõik – aga nõustamine võib osutada vajalikuks.
