Eesti EL-i esinduse asejuht värskelt esitletud rohelisest leppest: seda võib vaadelda ka kui majanduskasvu strateegiat
Kliimaküsimused on kindlasti olnud rahvusvahelise üldsuse fookuses juba alates Pariisi kliimaleppe sõlmimisest 2015. aasta hilissügisel ning kliimateadlaste hinnangul pole praeguseks astutud sammud piisavad. Kasvõi näiteks muutused Arktikas on arvatust märksa kiiremad kui eeldati veel mõne aasta eest. Jää sulamine on olnud väga kiire ka Lääne-Antarktikas. Ilma sekkumata võivad need muutused osutuda pöördumatuks.
Ühest küljest on see väljakutse, aga teisalt ka võimalus. Ettevõtluse mõistes muidugi võimalus nendele, kes on kiiremad uute lahendustega välja tulema. Keegi peab siin võtma globaalse eestvedaja rolli ning kuna USA on sellest taandumas, peab Euroopa rohkem tegema – eeskätt koos Hiina ja ka Aafrikaga. Euroopa roheleppe eesmärk on aga suunata Euroopat kestliku tuleviku poole viisil, mis samaaegselt ei kahjustaks meie majanduse globaalset konkurentsivõimet.
Rohelepet võib vaadelda ka teatud mõttes majanduskasvu strateegiana. Peamised eesmärgid ongi kestlik ja vastupidav majanduskasv ja puhtam, rohelisem ja tervislikum keskkond. Tänapäeval peaksid need asjad käima koos. Tegelikult ongi EL aastatel 1990-2018 vähendanud süsinikuheidet 23%, samas kui majandus on kasvanud 61 %. See kõik on võimalik, tuleb ainult fookus täpsemini paika saada.
Selleks koondab Euroopa Komisjon nüüd roheleppe alla erinevate valdkondade algatused, püüdes läheneda keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsfäärile ühtse nägemusega. Sellist ühtset nägemust on hädasti vaja.
Valdav osa leppest suunatud kliimaneutraalsuse saavutamisele
Kliimaneutraalsus saavutamine on roheleppes kesksel kohal. Suur osa roheleppest ongi tegelikult suunatud kliimaneutraalsuse saavutamisele. Selleks pakutakse märtsis 2020 välja kliimaalane õigusakt, mis muudab kliimaneutraalsuse 2050. aastaks kohustuslikuks. Lisaks sellele esitletakse järgmise aasta oktoobris plaani, mis võimaldab 2030. aasta kliimaeesmärke tõsta, kuna planeedi seisund on halvenenud oodatust kiiremini.
Eesti puhul teatavasti oleme aastaks 2030 seadnud juba üsna ambitsioonika eesmärgi meie võimalusi arvestades – miinus 70 protsenti emissioonide vähendamist võrreldes 1990. aastaga. Seetõttu peavad kõik need uued sammud arvestama lisanduvaid kulusid 2030 eesmärkide ümbervaatamise puhul. 2030 eesmärkide avamine pole meile kindlasti lihtne, aga kindlasti mitte ka utoopiline.
Oluline on ka energia maksustamine – soovitakse üle vaadata energia maksustuse direktiiv. Plaan on kehtestada süsinikulekke ärahoidmiseks ka CO2 piirimeede, et tagada ELi ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Seejuures järgime muidugi täielikult Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reegleid. Eesti jaoks on süsinikulekke teema kõige aktuaalsem elektritootmises.
Energeetikaga seonduv on üldse roheleppes olulisel kohal. Selleks, et mõista, kui ambitsioonikad on liikmesriigid seni kliimaeesmärkidesse panustamises olnud, hinnatakse oktoobriks 2020 riiklike energia ja kliimakavasid. Nende põhjal pakutakse juunis 2021 välja ümber vaadatud energeetika seadusandlus, kaasates ka energiatõhususe ja taastuvenergia direktiivid. 2020. aasta keskpaigaks on oodata ka nutikat sektorite integreerimise strateegiat.
Teine tugevalt mõjutatud valdkond saab olema transport – selleks, et saavutada kliimaneutraalsus peame süsinikuheidet transpordis vähendama 2050. aastaks 90%. Selleks on meil muide vaja ka Rail Balticut.
2020. aastal plaanitakse roheleppe kontekstis vastu võtta kestliku ja nutika mobiilsuse strateegia. Lisaks soovitakse toetada avalike laadimispunktide loomist, uuritakse võimalusi, kuidas suurendada kestlike alternatiivsete kütuste tootmist ja varu, vaadata üle alternatiivsete kütuste infrastruktuuri direktiiv ja panna sisepõlemismootoriga autodele karmimad õhukvaliteedi standardid.
Puutumata ei jää ka põllumajandus
Ilmselt laiendatakse heitkogustega kauplemise süsteemi. Roheleppe raames on kavas esitada ettepanek laiendada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi laevandusele ja vähendada järk-järgult lennuettevõtjatele eraldatud tasuta kvoote, samuti hõlmata ka transpordi- ja ehitussektor. Maanteetranspordi osas lubatakse jätkata tööd teemaksuga.
Kolmas oluline valdkond saab olema elurikkuse säilitamine – roheleppe üks oluline osa on 2030. aasta elurikkuse strateegia välja pakkumine. Sellega pannakse paika EL-i visioon juhtida maailma ambitsioonika Globaalse Elurikkuse Raamistiku poole ja määratakse EL-i lubadused vähendada elurikkuse kadu. Lisaks valmistatakse ette uus EL-i metsanduse strateegia, mille eesmärkideks saab Euroopa metsastamine ja metsade taastamine.
Kindlasti väärib tähelepanu ka ringmajandus. Saastevaba Euroopa algatuse kontekstis võetakse vastu õhukvaliteedi tegevuskava, mille raames soovitakse õhukvaliteedi standardid WHO soovitustega kooskõlla viia.
Lisaks võetakse vastu vee kvaliteedi tegevuskava, vaadatakse üle EL-i meetmed, et tegeleda tööstusheitega ja pakutakse juunis 2020 välja kemikaalide innovatsiooni strateegia, mis peaks seadusandlusse jõudma 2021. aastal. 2020. aasta märtsis võetakse vastu ka EL-i tööstusstrateegiaja uus ringmajanduse tegevuskava, milles sisaldub ka kestlike toodete initsiatiiv. Turgusid soovitakse suunata kliimaneutraalsete ja ringmajandusel põhinevate toodete poole.
Roheleppes on koht ka põllumajandusel – soovitakse tagada kõrge keskkonna ja kliima ambitsioon ühises põllumajanduspoliitikas. Plaanitakse koostööd liikmesriikide ja huvigruppidega tagamaks, et riiklikud põllumajanduse strateegilised plaanid peegeldavad roheleppe ambitsioone.
2020. aasta kevadel esitletakse „talust kahvlini“ strateegiat, mille algatused on plaanitud 2020 aasta lõpuks. Algatuste alla kuuluvad keemiliste pestitsiidide ja väetiste vähendamise eesmärgid ning orgaanilise ala suurendamine; keemiliste pestitsiidide alternatiivide tööriistakast; tegevused, et leida innovaatilised viisid kliimamuutustega kohanemiseks ja toidukestlikumaks tootmiseks.
Kust tuleb raha?
Kliimaneutraalsusele üleminek on kallis ja seetõttu pakutakse roheleppes kliimategevuste finantseerimiseks erinevaid lahendusi. Eesti puhul me teame hinda – see on 4 protsenti Eesti SKP-st investeeringuid iga aasta järgmise kümnendi jooksul, seejärel 2% aastas kuni 2040 ning siis 1% kuni aastani 2050.
Üleminekust kõige enam mõjutatud inimeste ja piirkondade abistamiseks on kavas luua Euroopas õiglase ülemineku mehhanism, mille maht peab olema tõsiseltvõetav ja ambitsioonidele vastav. Järgmises finantsraamistikus (MFF) tuleks sellega selgelt arvestada.
Et üksnes avalikest vahenditest ei piisa, vaja on kaasata ka erainvesteeringuid ning selleks on plaanis esitada keskkonnahoidliku rahastamise strateegia. Erainvesteeringute kaasamine on muidugi alati lihtsam kui suund on selge ning investoritel on olemas kindlus, et see jätkub. Vaadatakse üle innovatsiooni ja moderniseerimise fondid ning keskkonna ja kliima kontekstis riigiabi reeglid. Samuti on kavas toetada Euroopa Investeerimispanga (EIB) kliimapangaga seotud tegevusi.
Kogu sellel tegevusel on kindlasti Euroopa jaoks ka globaalne mõõde. See ei saa muuta konkurentsiolukorda halvemaks Euroopa tööstusele. Kuna kliimamuutustega ei saa võidelda Euroopa üksi, on roheleppel väga oluline globaalne dimensioon. Euroopa peab rahvusvahelisi kliimaläbirääkimisi juhtima ja suurendama kahepoolseid tegevusi.
Vaja on tugevdada EL-i kliima ja energeetika diplomaatiat ning luua liitusid teiste riikide ja piirkondadega. Peame teisi globaalseid tegijaid kaasa tõmbama. Oluline osa on näiteks EL-i ja Aafrika Energia plaanil ning koostööl ka Hiinaga. Ettevõtjate jaoks on vaja võrdseid tingimusi. Euroopa globaalse konkurentsi küsimus on vägagi päevakorral, mistõttu tuleb teha palju tööd nii G7 kui G20 suunal. Ka Eesti peab oma kliimadiplomaatia alast võimekust suurendama.
