Ebarealistlikud plaanid võivad börsile minekul saatuslikuks saada. Mida teha, et börsikell heliseks?
Nõuded sõltuvad turu liigist
Põhinimekirjas kauplemiseks on ettevõttele esitatavad kriteeriumid kõige kõrgemad, lisanimekirja puhul on nõuded veidi leebemad. Vastavalt peab ettevõttel olema kas kolme või kahe aasta pikkune ajalugu ja tema turuväärtus peab olema vastavalt kas neli või üks miljon eurot. Reeglina ületavad börsidebütandid kaarega mõlemat kriteeriumi.
Kõige vähem nõudeid on First North alternatiivturul kauplemise alustamiseks.
„Kuna reguleeritud turul kauplemise alustamiseks on nõuded kõrgemad, võib öelda nii, et reguleeritud turg ei ole koht, kuhu start-up läheb esimesel paaril tegevusaastal – vaja on pikemat tegevsajalugu. Küll aga on start-upina põhimõtteliselt võimalik minna alternatiivturule,“ selgitas advokaadibüroo Derling Primus juhtivpartner Hannes Vallikivi, kes on Tallinna börsi noteerimiskomisjoni liige alates 2007. aastast.
Alternatiivturu kandidaatidele pole ajaloo ega turuväärtuse nõudeid.
„Aga isegi, kui ettevõte on üsna roheline ja tahab minna alternatiivturule, peab ta börsi veenma, et on usaldusväärne. Alternatiivturule minekuks peab ettevõttel olema sertifitseeritud nõustaja, kes vaatab, et ettevõte suudaks täita börsi nõudeid. Näiteks meie Läti kontori kolleegid Primus Derlingist said äsja ülebaltiliseks nõustajaks ja nad võivad aidata alternatiivturul olijaid kõigis kolmes riigis,“ rääkis Vallikivi.
Nii reguleeritud turule kui ka alternatiivturule lubamisel hinnatakse emitendi finantsseisundit, turupositsiooni, majandustegevust, juhtimist, omandistruktuuri, reputatsiooni ja tulevikuplaane. „Ei eeldata, et ettevõte oma äriidee kõigis detailides kogu maailmale laiali laotab, aga kui minevikku ette näidata ei ole, peab apelleerima tulevikule ja tooma välja, mille arvelt investorite raha teenima pannakse,“ ütles Vallikivi.
Ebarealistlikud plaanid võivad börsile minekul saatuslikuks saada
„Ettevõtte läbipaistmatus, samuti väga utoopilised tegevusplaanid ja lubadused on ohu märk. Kui käivet ei ole, ettevõte teenib kahjumit, kuid lubab, et käive ja kasum kasvavad hüppeliselt, siis see tundub investorite eksitamisena. Börs on investorite huvide kaitseks ka keeldunud emitenti alternatiiviturule võtmast,“ märkis Vallikivi.
Turul peab kaup liikuma. Üldjuhul eeldatakse, et vähemalt veerand börsiettevõtte aktsiatest on alla viie protsendilise osalusega aktsionäride ehk nn avalikkuse käes (ingl k freefloat), muidu ei teki aktsiale järelturgu. Järelturu elavdamiseks võib börs nõuda turutegija palkamist ja seda enamasti nõutakse. Alternatiivturul ei ole vabalt kaubeldavate aktsiate lävendilt, mis tähendab, et ettevõte võibki minna börsile ilma, et oleks tehtud avalikku pakkumist. Samuti ei ole siis vaja põhjalikku prospekti.
Hannes Vallikivi hinnangul on börsile minekul Eesti ettevõtjate jaoks kõige tõsisem mõttekoht valmidus taluda avalikkuse tähelepanu.
„Börsil noteeritud ettevõtteid on nimetatud ettevõtluse kõrgliigaks. Need on ärid, mille juhid tahavad tegutseda seaduslikult ja läbipaistvalt, kohelda kõiki aktsionäre võrdselt ja, mis väga oluline, mille juhid ei pelga kriitikat. Juhid peavad taluma meedia tähelepanu ja ka investorite pahameelt, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Nii et minek on paljuski suhtumise ja valmisoleku küsimus,“ rääkis Vallikivi ning lisas, et kujundlikult on börsiettevõtted nagu tublid rahvasportlased, kes hoolivad oma tervisest, käivad regulaarselt arsti juures, hoiduvad halbadest elukommetest, tahavad midagi saavutada ja ei karda, kui nende nimi ilmub protokollides või pilt spordifotode hulka üles pannakse.
