JÄRELVAADATAV JA LOETAV | Urmas Sõõrumaa: kellelegi meeldimise nimel ma käpuli ei lasku ja roomama ei hakka
Kolleegid tundsid huvi, kas Patarei, mille äsja ostsite, on juba üle käidud pendli või mõne teise esoteerilise abivahendiga, millega te oma teisi ärisid õitsema panete.
Kõigepealt, ma olen ostmisega alles poole peal. Jah, müüjad on otsustanud, et ma olen ostukõlbulik, praegu käivad täpsustused, lepingul veel allkirju ei ole.
Aga pendliga on üle käidud?
Noh, eks ka pendliga on vaadatud. Tegu on väga huvitav objektiga, mis tuleb ka esoteerika seisukohalt hoolega üle käia.
Ja mis pendel ütles?
Jätame selle pendli kõrvale, seda polegi väga vaja. Tegemist on äärmiselt unikaalse objektiga, loodud on see kunagi üllatel eesmärkidel, vahepeal kasutatud halbadel eesmärkidel, kindlasti saab ta ülla koha Tallinna ja Eesti inimeste seas.
Alghind oli 4,5 miljonit eurot ja teie ainus pakkuja, milleks oli vaja maksta 4,6 miljonit?
No kust mina teadsin, et pakkujaid ainult üks on. Ma arvasin, et mõni ikka tuleb ja pakub ka alghinda. Mõtlesin, et olen kaval, pakun sada tuhat rohkem, ja et kui keegi pakub veel sada tuhat, siis mina panen veel ühe tuhande.
Olete öelnud, et sajamiljonilised investeeringud tähendavad ka investorite kaasamist, on mõni silmapiiril?
Pakkumisi on mitu, ja tõepoolest, ma olen huvitatud seda tegema kellegagi koos.
Me peame rääkima Mati Alaverist, kes mõisteti hiljuti tingimisi vangi. End süüdi ta ei tunnistanud, avalikkusele ühtegi kommentaari ei jaganud. Enne kohtuotsust kirjutasite teie, et Mati Alaverile ja Andrus Veerpalule tuleb olla tänulik kõigi nende suurepäraste elamuste eest, mida nad on meile aegade jooksul pakkunud. Olete ka praegu samal seisukohal?
See minu mõte on ära lörtsitud ja ei ole siiamaani kohale jõudnud. Ma kajastasin iseenda sisemist seisukohta: ma olen tänulik kõikidele inimestele, kes minu ümber on. Eriti tänulik olen neile inimestele, kes on mingisuguse jama kokku keeranud – mitte selles mõttes, et ma nende tegu heaks kiidaksin, vaid selle pärast, et ma saan sellest õppida. See, mille Veerpalu ja Alaver kokku keerasid – ja Alaver tegi seda EOK täitevkomitee liikmena –, on mulle eriti valus. Aga sellest saime võtta oma järjekordsed õppetunnid. Eesti sport saab veel puhtamaks ja veel süsteemsemaks. Kui mitte kuskil midagi ei juhtu, siis inimesed manduvad. Minu kindel seisukoht on, et dopingul ja valemängijatel spordis kohta ei ole.
Teil oli etteheide avalikkusele: ütlesite, et reaktsioon pole olud paremad Alaveri tegudest. Kuivõrd ikkagi õigustab teiste valdkondade korruptsioon – te tõite näiteks poliitika – korruptsiooni spordis?
Ega te ei arva, et ma õigustan?
Võis jääda selline mulje.
Ma ei õigusta absoluutselt korruptsiooni ega mingit patutegu. Ma ütlen: olen tänulik kõigile inimestele, ka neile, kes näiteks mulle jala taha panevad või minus mingisuguse emotsiooni välja toovad. Piltlikult öeldes on nad minu õpetajad. On head ja halvad õpetajad, aga minu asi on õppida. Ma ei õigusta korruptsiooni ega valemängu, veel vähem dopingu kasutamist spordis. Olümpiakomitee minuga eesotsas oma seisukoha kiiresti ja selgelt välja öelnud. Suurim karistus, mida meie saime rakendada, on arvata Alaver välja olümpiakomiteest ja temalt treenerikutse ära võtta.
Alaveri kokkuleppemenetlus, mis ei nõudnud ka enda süüditunnistamist, riivas avalikku õiglustunnet. Takkapihta on salastatud tema kohtutoimik. Kuidas teie suhtute sellesse kokkuleppemenetlusse ja toimiku salastamisse?
Mul on raske kohtu töö kohta hinnanguid anda. Neil on omad materjalid, minul on oma infoväli. Neil on oma reeglistik, milles nad otsuseid teevad. Arvan, et antud olukorras tegid nad õige otsuse.
Millal te Alaveriga viimati kohtusite?
Nägin teda Neinar Seli sünnipäeval nädal tagasi.
Millest rääkisite?
Noh, natuke ikka, elust. Tore näha, et inimesel on eluvaim sees, ta pole kokku kukkunud ja saab endaga hakkama.
Rääkis ta midagi kohtuprotsessist ja sellest, kuidas ta ise oma teguviisi hindab?
Seda me ei arutanud.
Millal Veerpaluga viimati juttu ajasite?
Sellest on tükk aega tagasi, kui ma üritasin temaga ühendust saada ja keelitada teda avalikkusega rääkima. Kas me saime nüüd aru, et ma ei õigust ei korruptsiooni ega kiida heaks ühtegi dopingujuhtumit? On see nüüd selge või veel arusaamatu?
Ma saan teist aru inimesena, aga teie seisukoht olümpiakomitee esimehena võib ikkagi jääda arusaamatuks.
Vaadake, Urmas Sõõrumaa on inimene ja jääb inimeseks. Kellelegi meeldimise nimel ma käpuli ei lasku ja roomama ei hakka, mingit libemängu ma mängima ei hakka.
Kui kandideerisite EOK presidendiks, edestasite Jüri Ratast ühe häälega. Naljaga pooleks: sellepärast on ta praegu peaminister, olete mõelnud selle peale?
Kõige naljakam on veel see, et ma ütlesin seda talle juba valimiste käigus. Ühe häälega ta minule kaotas, hiljem sai parteijuhiks, siis peaministriks – juba valimiste käigus ütlesin ma talle, et nii saab see olema.
Kui te kandideerite 2020 uuesti, äkki kandideerib Ratas ka uuesti – mine tea, mis poliitikas vahepeal juhtub?
Kõik võib olla.
Olete aegade jooksul eri parteidele lahkesti raha jaganud, Reformierakonnale, Keskerakonnale, Isamaale. EKRE-le te vist ei ole andnud?
Need andmised on olnud rohkem isiklike suhete küsimus. Ma ei lähe ju kellelegi raha toppima. Raha annan ikkagi siis, kui näen, et inimestel on visioon, plaan midagi teha, ja siis ma toetan nende tegemisi.
EKRE poliitikud pole küsimas käinud?
Ei ole.
Kui tuleks, kas annaksite?
Kindlasti räägin. Mul on väga kindlad seisukohad, ja ka nad lubavad neid järgida, siis olen valmis ka toetama.
Püüdsite ka ise poliitikasse siseneda viimastel kohalikel valimistel koos Jüri Mõisa ja Edgar Savisaarega. Savisaar sai isikumandaadiga volikokku, teie jäite Mõisaga kahepeale ilma umbes poolest miljonist eurost.
Suuremast summast ilma jäin mina, aga mul on hea meel, et see õppetükk veel nii odavalt lõppes.
Kui tihti praegu Savisaarega suhtlete?
Päris tihti.
Millal viimati nägite?
Nägime mitu nädalat tagasi, aga kord nädalas helistame.
Millest räägite?
Vanainimene elab üksinda metsas. Invaliidina. Aitan aeg-ajalt.
On see abi ainult psühholoogiline ja sõbralik või ka materiaalne?
See on psühholoogiline ja sõbralik. Pigem kook ja toidukott. Ja võib-olla mõni lamp ära vahetada, vahel mõni tee puhtaks lükata.
Me peame rääkima Signaalist. Olete vahepeal saanud selle omanikuks, kuigi teid peeti selle omanikuks juba pikka aega. Tagantjärele võib paista, et te nüüd lihtsalt legaliseerisite selle äri, olete mõelnud selle peale?
Mis seal ikka arvata, kui teie niimoodi arvate. Üllatavalt hea firma. Selle firma sisemist käekäiku ma tõepoolest ei teadnud.
Kui te tehingu ära vormistasite, ütlesite, et te ikka ei tea, kes Signaali omanik on.
Ei tea tänapäevani, kes tema omanik oli.
Kuidas on võimalik osta ettevõtet, mille omanikku te ei tea?
Vahendajad müüsid. Mina ei puutunud isegi müüjatega kokku, müüjatega tegelesid minu finantsjuhid ja juristid.
Te olete öelnud sellise krüptilise lause: „Olen seda nime kuulnud, aga ei ole kordagi seda oma elus kohanud, aga tean mõnda inimest, kes seda teab.” Kui te teate inimest, kes omanikku teab, miks te pole temalt küsinud?
Minu finantsjuht suhtles temaga.
Te ei tundnud isegi huvi, kelle käest te firmat ostate?
Ma olen üsna firmat ostnud nii, et ma pole omanikega pole ma mitte ühtegi sõna vahetanud, näiteks väga hea kinnisvarahaldusfirma Ermeesia ostsin nii.
Tegelikult on ju nüüd ka avalikult teada, et Signaaliga seovad teid pikaajalised niidid. Postimees on avalikkuse ette toonud teie kinnistute ja Signaali ühise hüpoteegi, mille alla käivad ka neli teie isiklikku luksuskorterit. See on kinnistusraamatus kirjas. Milleks eitada seda pikaajalist sidet, kui see on must valgel kirjas?
Hüpoteek, see tugi on raha eest ostetud, minu finantsjuhi korraldatud. Urmas Sõõrumaal on neli-viis korda rohkem minuga otseselt mitte seotud isikuid või firmasid, kes on minu finantstehinguid toetanud. See on lihtsalt üks väljakistud nüanss.
Millegipärast olete need hüpoteegid alati ära unustanud, kui teilt on päritud seoste järele Signaaliga.
Ega ma ei teagi neid. Mina olen juht-visionäär, ma ei tegele igapäevase juhtimisega. Ma ei ole mitte ühegi ettevõtte juhataja ja sellepärast ma igapäevastest tehingutest ei tea. Ma arvan, sellest on lihtsal inimesel võib-olla raske aru saada. 2007-2008 oli minu grupis 80-90 ettevõtet. Rahvas armastab neid nimetada riiulifirmadeks, millel on kümnete miljonite väärtuses vara, aga mina ei ole mitte ühegi juhatuses, isegi mitte nõukogus. Mõnes nõukogus ma olen, põhiliselt ainult emafirma nõukogus.
Ja ühised hüpoteegid Signaaliga unustasite lihtsalt ära.
Ma ei teadnudki neist midagi.
Te olete erakordselt järjekindel. Kuidas teil Venemaal läheb? Räägitakse, et te pole seal enam nii teretulnud kui varem?
Venemaal jäin ma mitmekümnest miljonist eurost ilma. Tänan selle õppetunni eest, nii tobe, kui see teile ka ei tundu. Mul on turi, millelt võib mitukümmend miljonit eurot maha võttaja see seisab ikka püsti. Olen loojale tänulik, et mulle selline antud on.
Ega viimati nende Vene äridega seoses kohtuskäimisi pole olnud?
Kohtuskäimine kestab siiamaani.
Mille üle vaidlete ja kellega?
No ikka sellega, kes mult need miljonit pihta pani. See oli minu sealne partner ja tema sõbrad. Oli selline turvafirma nagu Ares. 2013 oli see esindatud 56 Vene linnas ja mille käibenumbrid lähenesid kolmele miljardile rublale.
Piiri ületate kergesti või on probleeme tekkinud?
Vahepeal oli. Näiteks minu passi iga lehte kopeeriti, vahepeal helistati kuhugi. Enne kevadet ma sinna oma nina ei topi.
Muide, miks te pole kunagi ühtegi meediaettevõtet omandanud?
Eesti maastik on liiga väike, et meedia saaks tegeleda analüüsivate, arukate asjadega. Meedia peab nagu loomade maailmas iga veretilka lõpuni torkima, et saaks laipa ka näha. Ma saan neist aru. Turg on nii väike, et neil pole teist võimalust. Positiivne ju ei toimi, toimib negatiivne, selle eest saab klikke. Selles sogases vees ma ujuda ei taha.
Kuuldavasti tahate haigekassast kätte saada 50 miljonit eurot, et sport võiks koolides olla valikaine. Kuidas kavatsete selle summa sealt ära tuua?
Mina ei taha seda kätte saada, aga olümpiakomiteel on kaks ambitsiooniat programmi. Üks on „Sport koolis”: iga õpilane võiks valikainena valida ühe spordiala ja sellega tervise huvides tegeleda. Teine projekt on „Team Estonia”, mis peaks välja valima nii vanemad kui ka nooremad andekad sportlased, kelles on ainest maailma tipus läbi lüüa. Projekt peaks neid vajalike vahenditega toetama. Tekib küsimus, kust riik selleks raha võtta võiks. Üks variant on, et majandusel läheb eriti hästi, teine on sisemiselt ringi tõsta, ja üks variant on haigekassa, mille maht on varsti juba poolteist miljardit eurot. Kogu aeg käib ju komejant, et raha ei ole ja tabletid on otsas. Võiks võtta poolteisest miljardist kas või viis protsenti ennetavaks tegevuseks – ja see on spordiga tegelemine. Sporti tegevad inimesed on oluliselt vähem haiged ja võtavad oluliselt vähem rohtu. Ka haigekassa peaks niimoodi mõtlema: üks euro ennetustegevusse võrdub kaheksa kuni kümne euroga tagantjärele klaarimiseks.
Viimaks, kolleegid palusid ka uurida, millal lähete uuesti maa alla pimedasse koopasse meelt avardama.
Vaat ei tea. Aga ükskord lähen kindlasti ja meelsasti.
