Majandusanalüütik: Cleveroni pakirobotilt te ju ei küsi, kas ta eesti keelt ka oskab ja onule patsi lööb?

Võõrtööliste probleem ei ole keeleprobleem, vaid tuleneb riigi ebaõnnestunud pere- ja majanduspoliitikast, mis on tekitanud tööjõu puuduse. Ükski ettevõtja ei alusta päeva mõttega, kuidas saaks rohkem vöörtöölisi riiki tuua.
Meie keele probleemiks pole umbkeelsed kullerid, müürimehed, mööblioperaatorid, vaid meie ise oma lohakas keelekasutuses, me kaotame iga päev oma keele territooriumi iseenese laiskusele, kirjutab majandusanalüütik Peeter Tammistu.

Käesolev aasta on olnud Eestile kultuuri- ja keeletihe aasta: 150 aastat esimesest laulupeost, 100 aastat eesti keele riigikeeleks kuulutamisest jne. Tänavune aasta on kuulutatud lausa eesti keele aastaks. Kuid nagu öeldakse, pole me ka loorberitele puhkama jäänud, me püüame eesti keelt ka väljapoole Eestit õpetada. Tänavu on välja kuulutatud ka esimene üleilmne eesti keele nädal. Eesti Instituut kutsub keelenädalal kogu maailma eesti keelt õppima ja õpetama. Eesmärgiks on jõuda 3 miljoni inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõned sõnad või väljendid. Võimas. Tundub, et kõik on justkui õiges suunas liikumas, kuid ...

Kuid siis ilmneb, et oleme kodutanumal valvsust kaotanud, vajame lisapolitseid, keelepolitseid. Kuidas nii? Keelepolitsei „vajadus" lahvandas seoses „poltvolt" kulleritega. Probleeme meil muidugi on, kuid arvata, et „poltvolt" teenus on viimas eesti keelt ja kultuuri hävingule on ilmselge ülepingutus. Ütleme nii, et see on põhiprobleemilt, meie eneste käitumiselt, rõhuasetuse nihutamine Muidugi on probleem, kui me ei saa suhelda oma ema(riigi)keeles. Kuid reaalsuses kohtame seda pea igal sammul. Oleme harjunud? Ei märka? Me ei märka ka seda, et tohutu hulk inimesi, kelle kodune keel pole eesti keel, on ära õppinud suhtluse meie keeles. See on tubli saavutus meie kõigi jaoks. Kuid kõik see muudab keelt, selle kõla. Keel ja selle kõla muutuvad pidevalt. Kuulake ilmasõdadevahelisi esinemisi ja te saate aru kui palju on keel muutunud.

Kuid paljudel tegevusaladel pole vajagi suhelda, on vaja vaid mingi jupp tööd ära teha, olla üks keti lüli. Käisin just konverentsil, mille toitlustusosa täitsid ilmselgelt Aafrika päritoluga teenindajad, pärast ülipoes nägin kaupade väljapanijaid, kes samuti olid ilmselgelt Euroopavälise päritoluga ja ... Kuid, kui meie majandusmudel on arhailiselt ekstensiivne, mitte tootlikkusele suunatud, siis kas me peaksime ebatõhususest tingitud tööjõuketti augud jätma: lauad koristamata, kaupa välja mitte panema, jne? Muide iga keelepolitseisse värvatu on energia jäävuse seaduse järgi auk tööjõuketis, koristamata laud, ladumata müür.

Nüüd järsku märkasime, et nutilahenduste kaudu pakuvad teenust keti lõpplülina inimesed kes ei valda eesti keelt. Vaata salakavalaid ettevõtjaid, sindrinahku? No kas me sellist ... teenust tahtsime? Kuid, kui süüvida, siis kuller on vaid teenusketi viimane osis, toidu kohaletoimetamise, mitte suhtlusteenuse osis. Kui olla tõsiusklik keelepolitseinik, siis ... Mõelda vaid, kui palju „mitte-eestikeelsuse komponenti" on toote kogumis (kaugete maade maaviljelejatest, transpordist, restorani ehitusest, seadmetes, köögipersonalist jne), siis kas me sellist „mitteeestikeelset" õhtusööki üldse tahame/tohime süüa? Kas see on põhiseaduspärane? Kas selline toit viib keele alla või ajab keele sõlme?

Kui me tahame õhtuks tellida nutividinas (püha müristus, see ju ka mittekeeleoskajate tehtud ja enamus kuvab vaid võõrkeelseid juhiseid), siis on see on keelesuhtlus või tellimisnupu vajutamine? Aga kui meie pitsad/limpsid toob kohale pakirobot? Kuidas me selle vennikesega oma põhiseaduslikku õigust- arendada sisukat vestlust- kasutada saame? Või ongi niimoodi, et kui Muhumees või Paidepiiga meil ukse taga meile pakki üle ei anna, siis me sellega rahul polegi?

See on valikute küsimus, meie eneste valiku küsimus. Keskkond, milles me elame koosneb kas meie endi poolt kujundatud tavadest ehk tavaõigusest, mis on ajas muutuv või tihkest regulatiivsest jäigast raamistikust, mis tapab kõik arengus. Niikuinii.

Rääkimatuse arengust

Regulatiivses maailmas peaks kõik „ebapuhta" ehk raamidesse mittemahtuva ära keelama, sest keelamine/raamistamine ise on tähtis. Kuid maailm, mis põhineb vabadel valikutel toimib hoopis teisiti, meie ise, kui keelekasutajad ja teenuse tarbijad saame otsustada, kas me sellist teenust aktsepteerime.

„Poltvolt" näide on iseenesest lihtne. Mida te siis tellisite, kas tellisite restoranist „Vinks-vonks" kana a´la „Part" või tellisite tunniajalise eestikeelse vestluse? Muidugi võiksid „poltvolt" lisada ka sellise teenuse menüüsse, kuid see oleks juba lisateenus, nagu kana koos juurviljadega või ilma. Ilmselt ei leiaks see ka kasutamist. Pole nõudlust. Miks? Tähelepanu nüüd: me ei taha enam rääkida.

Tegelikult on nii, nagu ütles Maxima uus pealik, et Eesti inimesed soovivad kaupluses asjad kiiresti kätte saada ja soovitatavalt mitte väga palju rääkida. Saate aru, isegi poes ei taha paljud meist rääkida. Tänan-palun oleksid nagu põhiõiguste ahistamine, võõrsõnad, ja kassast möödutakse nii hoolimatult oma kaaskodanikesse, et jäetakse pulgaga fikseerimata oma kauba lõpp. Seistakse nagu zombi, vahitakse „nutti" või tühja pilguga kaugusse ja ei tehta ümbritsevast väljagi, elementaarsest viisakusest (enese kohustuse täitmisest) rääkimata.

Nüüd tuleb välja, et kanatellijad on kõik ... jutupaunikud? Vaevalt. Moodsa nutirakenduse võlu selles seisnebki, et tarbija sisestab soovi rakendusse ja ... sealt see tulebki. Jututa, kuid kiiresti ja viisakalt.

Need kes tahavad pikemat juttu ajada, nende jaoks ongi avalikud söögikohad loodud, seal võib nõuda nii kana kui keeleoskust. Kuid kullerite probleemike on ületähtsustatud, see on ajutine, sest kui Eesti inimene ei taha rääkida ja varsti-varsti tuleb masinajastu .... Saite aru, kui masinad tulevad siis langeb keeleprobleem ju ära, valite masinast keele (või masinkeele?), samuti nagu kana või salati. Cleveroni pakirobotilt te ju ei küsi, kas ta eesti keelt ka oskab ja onule patsi lööb? Võtate paki vastu ja ... olete õnnelik. Hetkeks.

Keelehoid ja nahahoid

Ilmselt ajas eeltoodu paljude keelekaitsjate harja punaseks, kuid asi on lihtne, me peame tegema kogu aeg valikuid. Me valime millist ja kelle teenust me kasutame, me valime ka kuidas me keelt hoiame või seda arendame. Kui kultuuriminister ütles, et oleme kokku leppinud nii põhiseaduses kui ka hilisemates seadustes, et eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida ja see on riigikeel, siis oli tal tuline õigus. Eesti keel on Eest riigi ja rahva hoida. Õigemini peaks järjestus olema vastupidine, keel on eelkõige rahva hoida.

Just sellest rõhuasetuses, et kõigepealt hoiab riik ja siis kõik ülejäänud, ongi probleemi juured. Meie ise peame oma keelt hoidma. Kui me ise oma keelt ei hoia, siis ei suuda seda hoida ka riik. Jah tõesti, võib luua keelepolitsei, kuid keelt see hoida ei suuda. Just seepärast tundub, et keelekaitsjad istuvad valedes kaevikus. Võitlevad vale võitlust. „Vaenlane", meis enestes, on tunginud tagalasse ja muudab iga päev (keele) infrastruktuuri. Probleemiks pole umbkeelsed kullerid, müürmehed, mööblioperaatorid, vaid meie ise oma lohakas keelekasutuses, me kaotame iga päev oma keele territooriumi iseenese laiskusele.

Nii väikese keele pärast peab iga päev võitlema. Vaeva nägema. Mu isa ütles kunagi, et 700 aastat orjaaega elasime üle, aga 70 aastat „sõprust" me rahvana üle ei ela. Tal oli tuline õigus, sest NL lõppfaasis olid paljud nõupidamised (täiesti loomulikult) venekeelsed ja kirju ning analüüse tehti samuti vene keeles. Levis arvamus, et nii on lihtsam. Sisukam. Ülemustele arusaadavam. (Tundub ju üsna sarnane tänase olukorraga?).

NL poleks kokku vajunud, oleksid praegused targutajad juba põhiliselt venekeelsed. Seekord läks õnneks, ärkasime koomast enne kui hilja. Kuid tegurid, mis keelt ründavad (eriti sõbralikud) on endised: meie enese laiskus keelehoiul, hügieenipidamatus keele suhtes ja valmidus pusserdada igas keeles, igal võimalikul moel. Keelte valdamine on väärt oskus, kuid ärgem seda ajagem segi segakeelse (segase) purssimisega. Miks on influencer parem kui mõjutaja, lanseerimine või presenteerimine parem, kui esitlemine, bestikas parem kui sõber? Ja püha müristus, miks on TalTec parem kui ülikool? Millisesse (keele)reservaati nad minu kalli Alma liignimega Materi peitsid?

Kui minister asetab rõhu riigile, kui keelehoidjale, siis nõuabki see uute ametite, ametnike, järelvalvete ja meie ühisvahendite kõrvalejuhtimist ühiskonna tõelistest vajadustest. Siis on vaja karistada, trahvida. Kui keskkonnainspektsioon nõuab endale sarnaselt politseile jälitustegevuse õigust, kas siis ka keelepolitseil peaks olema jälitusõigus? Mis edasi? Pipragaas, kuulivestid ja kopterid? Absurd. Kuid miks me siiani pole eesti keelt jõuliselt kaitsnud? Ise kaitsnud? Iga päev ... kaitsnud (tegelikult mitte kaitsnud vaid kasutanud)?

Iseenda mugavuse eest? Ka riigi enese eest? Millegipärast ei nõudnud keelekaitsjad, et RB tasuvusarvestuse viimane variant eesti keelde tõlgitaks. Elementaarne. Nii oleksid kõik saanud lugeda ja veenduda, et tegemist on väärt (või siis mitte nii väärt) protsessiga. Nüüd peab enamus leppima (erapooliku?) ümberjutustusega. Alustada tuleb suurtest asjadest ja iseendast. Näiteks tegid soomlased 90 alguses ka arvutikäsud soomekeelsetena. Ikka selleks, et inimesed asjast aru saakisid. Ei pidanud paljuks hoolitseda inimeste eest nende emakeeles. Meie laome igapäevaselt vaid võõrkeelseid sõnu ritta, mõtlemata, kas keegi neist aru saab? Eh, paljudel juhtudel ei saa esitaja ka ise aru oma jutu mõttest

Nihkuv sõna

Kõige suuremaks ohuks keelele oleme meie ise, oma kadakasakslusega, ülevõtmislõtvusega, laiskusega, missioonitundetusega. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sisimas sügavama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine"? Mida? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil"?

Normaalne eestlane ei saaks sellest midagi aru. Nii sügav, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla oleme me keelearenduses hoopis valel teel? Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Oleks justkui pidev katkematu üleilmne eesti keele nädal? Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel.

Keel pole mitte ainult sõnajada, see on aistingute jada, iga sõnaga kaasneb mingi emotsioon. Kui me koosolekutel räägime, et „Õuervjuust ilmneb diferents targetitest, mille risaldiks on loss.", siis ... Hea küll, ma võin ju jutu mõttest aru saada, sest mõistan mõlemat keelt ja ka majanduskeelt, kuid mul on alati kahtlus, et esitleja (lansseerija?) ise ei saa mõttest aru. Iga kord närib mind kahtlus, et ta peab loss´i (kaotus, kahjum) kinnisvaraks kaunis kohas, sest sõna „loss" ei tekita temas mingit emotsiooni, pelgu, häbi, kaotusvalu.

Vaadake on täiesti erinev aisting kui öelda välja, et meil oli 0,5 miljonit „lossi" või, vabandust, me keerasime kokku ülisuure käki, tekitasime 0,5-miljonilise kahjumi. Kui siis küsida, millised on edasised sammud kasumisse jõudmiseks, siis vastatakse tuimalt, et „teeme risöötši ja hakkame ilmselt töötajaid kattima". Ja jällegi on „kattimine" hoopis mingi muu emotsioon (õigemini emotsioonitus), kui öelda välja, et oleme sunnitud inimesi vallandama. Massiliselt. Keel ei tööta, emotsioonid pole seotud sõnadega. Selline tehiskeel on sõnajada: vaene, puine, arusaamatu, mõistmatu.

Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on tulemuseks segadus. Niisama lihtne see ongi. Meie ise olemegi keel. Keele põhiprobleem ei asu võõrtööliste värbamises vaid meis enestes. Nii selles, kuidas me ise oma keelt kasutame, kui selles, kuidas teisi õpetame.

Lõpetuseks: võõrtööliste (milline inetu keelemonstrum) probleem ei ole keeleprobleem, vaid tuleneb riigi ebaõnnestunud pere- ja majanduspoliitikast, mis on tekitanud tööjõu puuduse. Ükski ettevõtja ei alusta päeva mõttega, kuidas saaks rohkem võõrtöölisi riiki tuua, see on ikkagi vajaduspõhine ehk riigi majanduspoliitika tulem, mitte põhjus. Majandusprobleem. Sellele majandusprobleemile ootavad ettevõtjad ja ka meie tarbijad ootame lahendust. Probleemi (kui see on olemas) saab ravida vaid ravides seda, mis probleemi on tekitanud. Antud juhul ärksama majanduspoliitikaga, mitte keelepolitseiga.