Esimesed kaheksa kuud peegeldasid kujukalt seda, mis maailma finantsturgudel sisuliselt viimase kümne aasta jooksul toimunud on – järjest kasvavad keskpankade poolsed rahapoliitilised stiimulid tõstsid uutele rekordtasemetele sisuliselt kõikide varade hindu. Börsiindeksid saavutasid rekordeid ning võlakirjade intressid alanesid seninägematutele tasemetele. Markantsemaks näiteks on siin Saksamaa, kus intressid olid augusti lõpus negatiivsed isegi 30 aasta pikkustel võlakirjadel.

Aasta viimasel neljal kuul intressilangus peatus, kuid aktsiaturud jätkasid tõusujoonel. Sealt tulid sisse ka erinevused suhteliselt sarnase investeerimisstrateegia ja suurema riskiga Eesti pensionifondide vahel. Need fondid (Swedbank ja SEB), mis kasutasid septembri alguses seadusega avanenud võimalust suurendada aktsiate osakaalu, libisesid nelja kuuga teistel eest ära.

Järgmise aasta ettevaates tundub mulle, et üheks oluliseks teemaks on muutumas diskussioon selle üle, kas rahapoliitiliste stiimulitega on liiale mindud või mitte. Ühe jõulisemalt on kuulda seisukohti, kus nii sügavale negatiivsele territooriumile langenud intressid ei ole enam majandust stimuleerivad, vaid kohati juba piiravad. Näiteks läbi pangandussektori alaneva kasumlikkuse ja selle kaudu piiratuma laenupakkumise. Suuresti sellel põhjusel oli Rootsi keskpank aasta lõpus esimene suurem keskpank, kes otsustas negatiivsest intressipoliitikast väljuma hakata.