Põhiseadus kui tasakaalustav väärtuste kogum

Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler vaatleb põhiseaduse juubeli valguses meie tähtsaima õigusakti tasakaalupunkte ja nende muutumist.

Asutav Kogu võttis 15. juunil 1920 vastu meie esimese põhiseaduse, mis jõustus sama aasta 21. detsembril. Võime uhkust tunda, et meie väga demokraatlik põhiseadus andis eeskuju ka naabritele soomlastele ja lätlastele, ehkki juba toona hoiatati ka ohtude eest, mida võivad tekitada parlamendi enneolematult laiad volitused. Samal ajal sisaldas põhiseadus ka kummalisi klausleid, näiteks keeldu anda ja võtta vastu aumärke (erandiks sõjaväelased). Väga huvitav on kõrvutada meie esimese ja praeguse põhiseaduse põhiõiguste loetelu. Kuigi tänapäevane on märksa detailsem ja pikem, ei ole see õiguste loetelu mõttes märkimisväärselt mahukam.

Tasakaaluharjutused õigusriigis edasijõudnutele

Otsisõnale „põhiseaduse areng" annab üleilmne veeb nii vastuseid, kus toonitatakse vajadust põhiseadust muuta, kui ka sama põhjendatud kirjatükke selle kohta, et põhiseadus on meie riigile kõigiti sobiv ja ajakohane alustala. Põhiseaduse võlu ja tugevus seisnebki selle kahetises olemuses. Ühest küljest kätkeb põhiseadus riigi selgroogu ja ülesehitust ning teisalt meie ühiskonna põhiväärtusi, mis on oma fundamentaalsusest hoolimata pidevas arengus.

Kõnekas on Philadelphias asuva Ühendriikide konstitutsioonimuuseumi väljapanek, kus võrdsuspõhimõtte arenemist ja sisu muutumist on näitlikustatud ülemkohtu otsustega. Väljapaneku algul leiavad kõrged kohtunikud, et võrdsuspõhimõte lubab kohelda ebavõrdselt teise nahavärviga inimesi, mõnikümmend aastat hiljem õigustatakse sellega naiste töötamispiiranguid. 1960. aastate keskel jõutakse tänapäevase arusaamani, et võrdselt tuleb kohelda kõiki, nahavärvist ja soost olenemata.

Me nimetame põhiseadust seaduseks, ometi on ta olemuselt eelkõige väärtuste kogum, mille võtmesõnaks on tasakaal: riigi institutsioonide tasakaal ning inimeste õiguste ja vabaduste tasakaal. Põhiseadus on elav dokument, mille väärtuste mõtestamisega saame iga päev hakkama. Kohtud mõistavad õigust põhiseaduse mõttest lähtuvalt, riigiasutused täidavad neile põhiseadusega antud ülesandeid ning inimesed kasutavad oma õigusi ja vabadusi.

Kaalujad

Põhiseaduse keskmes on alati olnud inimene - olgu Eesti Vabariigi kodanikuna, rahva esindajana või indiviidina. Seetõttu võib põhiseaduse kõige väärtuslikumaks osaks pidada selle teist peatükki, kus loetakse üles inimese põhisõigused ja ­vabadused ning kohustused. Mõned õigused ja vabadused - näiteks õigus elule - on absoluutsed, kuid enamik õigusi ja vabadusi on loomuldasa tasakaaluharjutused: nagu kaalukiigel, kus ühele või teisele poole nihkumine tagab lõpuks tasakaalu. Samamoodi on meie õiguste ja vabadustega. Iga inimese vabaduse ja õiguse piiriks on teise inimese vabadus ja õigus. Selle tasakaalu leidmine on inimesele kui ühiskondlikule olendile omane ja ellujäämiseks vajalik. Kunagi ammu aeti tasakaalu eirajad karjast minema ja neid ootas hukk. Tänapäeval lõppevad sellised konfliktid kas ajaleheveergudel, kohtulaua ees või halvemal juhul koolimaja nurga taga verise huulega.

Ega asjata nimetata väga paljusid põhiõigusi ja vabadusi igaüheõiguseks. See tähendabki sõna otseses mõttes, et igaühel võimalik seda õigust või vabadust kasutada ja kohustus lubada teistel sama teha. Kõigil on ühtaegu õigus inimväärikusele ja sõnavabadus. Minu sõnavabaduse piir jookseb seal, kus on kaaskodaniku inimväärikuse valulävi. Me kaalume neid vihte iga päev oma sees, õpetame neid lastele, lepime neis kokku töökaaslastega ja peame neist kinni jalgpallimängus. Teeme seda, sest oleme sama väärtusruumi jagava kogukonna liikmed. Me ise oleme oma põhiõigust esimene garant ja rakendaja, kuid muidugi on riigi institutsioonidel ja seadusruumil oluline roll, et inimesed saaksid oma õigusi ja vabadusi ka tegelikult kasutada.

Kaaluvihud

Hea seadus on kirjutamata seadus. Äärmisel juhul selline seadus, mida inimesed ei pea iga päev lugema, sest seaduse järgi käitumine on loomulik ja harjumuspärane. Autoroolis olles lubame jalakäija üle tee ja toome naabrilt laenatud jalgratta talle tagasi, sest nii on kombeks. Me ei mõtle seda tehes võlaõigusseaduse tasuta kasutamise paragrahvidele ega liiklusseaduse normidele. Seadusruumi ja seadusandja ülesanne on siinkohal teha meie igapäevaelu reeglid selliseks, et me neid tavaolukorras ei märkaks, et seadused ei piiraks ülearu meie eneseväljendust ning erimeelsuste korral oleks võimalik lahenduses selgust saada. Sõnad „põhiseaduspärane" ja „põhiseadusvastane" on kõlanud meie ühiskondlikus debatis tihti ja see on tegelikult hea.

Needki on tasakaalu leidmise harjutused, kus kaaluvihtideks ei ole pelgalt igaühe õigus teise õiguse vastu, vaid laiem, kogu ühiskonna huvide ring. Ühiskondlikud muudatused, ka seadusruumi muutmine on võimalik ja lausa vajalik. Samas annab meie suurepärane põhiseadus ka siin ette kaalumise reeglid ehk õigusriigi alusväärtused nagu õigusselgus, proportsionaalsus ja võrdne kohtlemine. Iga muutus peab olema põhjendatud ning eri huvide ja inimeste vaatenurgast läbi kaalutud.

Tuleviku vaekoda

Tehnoloogia areng on eri riikides tõstnud tähelepanu keskpunkti uued inimõigused/põhiõigused ja vajaduse need otsesõnu riikide alusdokumentides kirja panna. Samas puudutavad need debatid üldjuhul just inimeseks ja kogukonnaks olemise põhitingimusi. Me räägime kloonimisest, elurikkuse edendamisest, digiühiskonnast ja andmekaitsest, tehisintellekti kasutamisest, aga miks mitte ka kogukondadele sõnaõiguse andmisest omavalitsuse kõrval.

Põhiõiguste kaalumise valem on imelihtne. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Teisisõnu peavad piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Tuntud inimese eraelu puudutava avalikustamine on oluline, kui vastupidine võib kaasa tuua korruptsiooniohu. Inimest võib tema tahtest hoolimata ravida, kui ta ohustab iseennast. Kõige paremini aitab seda ülesannet lahendada meile kõigile lapsepõlvest tuntud õpetus: pane ennast teise olukorda ja küsi ausalt, kas ma tahan, et minuga nii tehakse.

Projekt valmib Delfi ja Justiitsministeeriumi koostöös.