Mihkel Nestor: kiirest palgakasvust on enim võitnud töötajad, kelle töötasu tuleb riigieelarvest
Lõppeval nädalal avaldatud andmetel jõudis Eesti keskmine brutopalk eelmisel aastal 1407 euroni, mis netosummas ei ole kaugel 1200 eurost. 2018. aastaga võrreldes tõusis keskmine brutopalk 7,4 protsenti ehk praktiliselt samavõrra kui aasta varem. Kuigi erinevad majandusprognoosid on ennustanud palgakasvu aeglustumist, pole seda siiani juhtunud.
Kiiret palgakasvu toidab ülitugev tööturg. Tööhõive küündis eelmisel aastal 68,4 protsendini, mis tähendab, et väga paljude tööandjate jaoks oli ainus võimalus uusi töötajaid värvata neid konkurendi juurest üle ostes. Aasta viimases kvartalis palgakasv siiski aeglustus ja vaadates tööturult tulevaid signaale, võib oodata selle trendi jätkumist.
Keskmise palga statistikat on traditsiooniliselt saatnud kriitika, sest riigi keskmine ei väljenda iga inimese isiklikku käekäiku. Statistikaameti keskmise brutopalga numbrit täiendab maksuameti poolt avaldatav mediaanväljamakse, mis väljendab tööalast sissetulekut, millest pool elanikkonda teenis vähem ja pool rohkem. Osaajaga töötamise jms tõttu on see näitaja alati madalam ja ulatus mullu 1100 euroni. 2018. aastaga võrreldes oli selle kasv aga keskmise brutopalga tõusust veelgi kiirem - 10 protsenti.
Erasektor ei suuda riigiga palgakasvu osas sammu pidada
Eelmisel aastal kasvas keskmine palk kõige kiiremini muude teenindavate tegevuste alal, kuhu liigitatakse kõikvõimalikud mujal liigitamata teenindavad ametikohad, alustades kirikuõpetajatest ja lõpetades kingseppadega. Suurematest tegevusaladest kasvas eelmisel aastal palk kõige kiiremini tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, enam kui 10 protsenti, millele andis hoogu tervishoiutöötajate kollektiivlepingus sätestatud palgatõus.
Hästi läks ka mujal avalikus sektoris. Avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalal kasvas keskmine brutopalk aastaga 9,8 protsenti, haridusvaldkonnas 9,2. Kui tervikuna tõusis keskmine palk avalikus sektoris mullu 9,5 protsenti, siis erasektoris 6,7. Seejuures on avaliku sektori palgakasv ületanud erasektori oma juba mitu aastat järjest. 2018. aastal kasvasid avaliku sektori palgad 10 protsenti, samas kui erasektoris piirdus see 6,4ga. Viimase kolme aasta jooksul on avaliku sektori palgad kasvanud praktiliselt kolmandiku võrra.
Erasektor ei ole viimastel aastatel suutnud niivõrd kõrget kasvutempot näidata. Eelmisel aastal kasvas keskmine palk suhteliselt kiiresti veel ehituses (8,7 protsenti) ning laonduse ja veonduse tegevusalal (8,5).
Üllatavalt leidus eelmisel aastal ka kaks tegevusala, kus keskmine palk mullusega võrreldes väidetavalt koguni vähenes - põllumajandus, metsanduse ja kalandus ning kinnisvaraalane tegevus. Nende kahe niigi madalapalgalise tegevusala palgakasv on väga madal olnud juba pikema perioodi vältel. Viimase kolme aasta jooksul on põllumajanduses keskmine palk tõusnud kõigest 8 protsenti, kinnisvaraalases tegevuses 10 protsenti. Arvestades suuri raskusi lihtsamate ametikohtade täitmisega teistes sektorites, on seda trendi üsna raske seletada.
Aina suurem tükk lisandväärtusest läheb töötajatele
Vaatamata sellele, et Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud väga kiire, on tööjõukulude tõus olnud palga- ja hõivekasvu tõttu sellest kiiremgi. Selle tulemusel on töötajatele makstud hüvitiste osakaal SKPs pidevalt tõusnud, samas kui tegevuse ülejääk - valdavalt ettevõtete teenitud kasumid - on pidevalt langenud. Kui viimane moodustas eelmisel aastal SKPst 22,6 protsenti, siis töötajatele makstud hüvitised 49,1, millest palk omakorda 36,6 protsenti.
Viimati maksti majanduses loodud lisandväärtusest nii suur osa töötajatele palgana välja majanduskriisi kõige sügavamas punktis 2009. aastal - seda siis muidugi väga madala SKP taustal.
Iseenesest on muidugi positiivne, et aina suurem tükk loodud lisandväärtusest ei lähe mitte kapitalituluks vaid töötajatele, aidates võrdsustada sissetulekute jaotust ühiskonnas. Teisalt survestab vähenev kasumlikkus ettevõtteid tegudele, mis eelistatult võiks olla kasumimarginaali suurendamine kallimate toodete arvelt, kuid väljendub sageli ka hoopis otsuses tegevus lõpetada.
