Kuidas vanavanemad, nõnda ka lapselapsed

Eluteeuuringute tippkeskuse juht Ellu Saar väidab, et kui vanavanemad olid omal ajal Eestis valgekraed, võib küllalt suure tõenäosusega arvata, et ka nende lapselapsed jõudsid ülikooli.

Eri riikides tehtud uuringud on andnud erinevaid tulemusi selle kohta, kuidas vanavanemate käekäik lapselapsi mõjutab. Osa uurijaid on seisukohal, et mõjutab küll, aga seda siiski vaid isade ja emade kaudu. Samas on teine osa uurijaid seisukohal, et mõju on otsesem, ka sama haridustasemega vanemate korral sõltub lapselapse kõrghariduse omandamise tõenäosus sellest, kellena töötasid vanavanemad.

Eestis tehtud uuringute tulemused näivad kinnitavat pigem teist järeldust. Üllatavalt on analüüsidest selgunud, et nõukogude perioodi repressioonide tõttu ei jäänud lastelastel küll kõrgharidus omandamata. „Kui vaid haridust silmas pidada, võib väita, et repressioonid avaldasid lapselaste puhul isegi positiivset mõju,ˮ leiab Saar.

Eestis uuriti kolme põlvkonda: siinseid elanikke enne II maailmasõda, siis sõjajärgset põlvkonda, kelle seast paljudel lõikas nõukogude võim kunagised võimalused ära, ning uue aja ehk lapselaste põlvkonda. Hariduse vaates said teadlased kindlalt eristada valgekraesid, kelle järeltulijad vaatamata vahepealsetele sündmustele ülikooli õppima jõudsid. Tööliste ja talupoegade puhul päritolust tulenevaid erisusi ei täheldatud.

Päritolu mõju haridustasemele on aga vaid asja üks külg, mida praegu kättesaadavad andmed võimaldavad teadlastel uurida. Teine neist on pere kasutada olnud erinevad ressursid. Näiteks kultuuriliste ressursside üheks mõõdikuks peetakse raamatute arvu lapsepõlvekodus. Vanemate hariduse kõrval on just see osutunud Eestis väga oluliseks teguriks, mis on aidanud lastel kõrgharidust omandada.

Sealjuures ei ole mõju aja jooksul kuigi palju muutunud. Nende ressursside mõju oli märkimisväärne nõukogude ajal, kuid on oluline ka praegu, hoolimata 1990. aastatel Eesti ühiskonnas toimunud muutustest ja hariduse laienemisest.

Teadlased uurisid muu hulgas, kas üks suuremal hulgal esinev ressurss võib teisi kuigipalju kompenseerida, näiteks kas kultuurilised ressursid (ehk seesama raamatute arv) võivad mingil määral asendada majanduslike ressursside nappust. „Põhimõtteliselt võime öelda, et tegemist on Matteuse efektiga: kellel on, sellele antakse. Ehk suure tõenäosusega oli raamatuid rohkem selles peres, kus vanemad olid kõrgema haridustasemega,ˮ selgitab Saar. Sealjuures ei suutnud materiaalsed ressursid kultuuriliste ressursside vähesust kompenseerida. „Väga vähe on peresid, kus eri ressursside tase ei ole kooskõlas, st peresid, kus näiteks madala haridustasemega vanematel on kodus suur raamatukogu või kus kõrgharidusega vanematel on kodus väga vähe raamatuid.ˮ

Ellu Saar tõdeb, et põhimõtteliselt võiks haridussüsteem suuta madalamas kooliastmes õpilaste päritolust tulenevaid võimalusi võrdsustada, aga Eesti puhul võib täheldada, et erinevused pigem suurenevad. Päritolust tulenev ebavõrdsus Eestis 1990. aastatel on pigem suurenenud. Aidanud pole ka oluliselt laienenud kõrghariduse andmine. Niinimetatud eliitkool, kuhu juba esimesse klassi pääseb katsetega, annab siin ikkagi olulise eelise. „On poliitiliste valikute küsimus, kas püüame hariduses suurema võrdsuse poole või üritame tippu kõrgemale tõsta,ˮ nendib Ellu Saar.

Kui sul on huvi mõista ühiskonnas toimuvat paremini ning analüüsida erinevaid sotsiaalseid protsesse, loe sotsioloogia eriala ja õppesuuna kohta Tallinna ülikooli kodulehelt.