Swedbanki Eesti äri oli nagu laps, kes saadeti mütsita ja paljajalu külma ilma kätte
Vastab finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler.
Kui suur probleem oli Swedbankil, et mitteresidentide teenindamine polnud koondatud ühte üksusesse, vaid oli mööda panga Eesti eri üksuseid laiali ja osalt ka veel Rootsis?
Ettekirjutuse kohaselt oli see üks kesksete probleemidest, et pangakontserni ülesanded ja vastutus olid hajutatud ning puudus tervikpilt riskidest ja nende juhtimisest.
Kas seetõttu võis olla pangas nende jälgimine ja riskisu tajumine häiritud ehk pilt vale või oli see grupi tasandil pigem teadlik tegevus?
Seda tegevust võib kirjeldada nii: 20. märtsil algab kevad ja ilm on muutlik. Piltlikult öeldes puudus pangal enne õue minekut arusaamine seal olevast ilmast. Mantel pandi küll selga, aga müts ununes ning tagatipuks ei andnud vanem õde saapaid ning tuli minna paljajalu lompi sulistama.
Kui need tegevused oleksid olnud ühes üksuses, oleks sellest abi olnud?
Kas üks või rohkem üksust – seal ei peitu ilmtingimata lahendus. Lahendus on kõikehõlmavalt ja ühetaoliselt toimiv seire/korje- ja tõrjesüsteem, kus puuduvad vasturääkivused ning lüngad. See puudutab nii inimesi, protsesse kui süsteeme. Üksus on lihtsalt pealkiri, kokkulepe.
Danske Bankis oli mitteresidentide teenindamine ühes üksuses, ent see ei andnud efekti rahapesuvastases võitluses...
Igal pangal on omad mudelid. Väga palju sõltub, mida tehakse panga juhtkonnas, kusjuures Swedbanki puhul tuleb arvestada kontsernis valitsenud maatriksmudeliga. Swedbanki kontsern teeb Baltikumis üsna lihtsa struktuuriga äri: krediteerib majandust siit kaasatud hoiuste arvel, selleks ei pea ka juhtimist liiga keerukaks ajama. Aga võib ja kui nii teha, siis tuleb hoolitseda lünkade ja vastukäivuste puudumise eest.
