Kersti Sirel: nimetus võib olla teine, aga kehaline kasvatus sama

„No kuhu ta ikka kaob,“ ütleb kehalise kasvatuse tuleviku kohta koolides teenekas korvpallur, treener ja Tallinna ülikooli lektor Kersti Sirel.

Kas kehalisel kasvatusel kooli õppeainena on üldse tulevikku?

No kuhu ta ikka kaob. Küsimus on lihtsalt selles, missuguseid ülesandeid me püstitame ja kuidas neid lahendame. Vahendid muutuvad, suhtumine ja vorm samuti, aga õppeaine jääb. Iseasi, kuidas seda nimetatakse – aga see pole suures pildis enam oluline.

Pigem rõhutan põhimõtet, et kõik see, mida oskame, omame ja teame, tuleb tudengiteni viia, seda praegusele ajale kohases parimas vormis

On sport Tallinna ülikoolis eelkõige õpetajaks õppimine, sportlike oskuste saamine või terve eluhoiaku omandamine?

Kehakultuuri õpetaja peab olema kompetentne nii erinevate liigutusoskuste õpetamisel kui ka vilumuste kujundamisel. Selle õigel korraldamisel ja vastavate teoreetiliste teadmiste omandamisel kujuneb välja ka tervislik ja terve eluhoiak. Teiseks on üliõpilassport võistlustasemel. Meil on rida pallimänguvõistkondi ja individuaalalade sportlasi, kes ülikooli egiidi all tegutsevad. Kolmandaks üliõpilaste ja ülikooli töötajate sportimine tervisespordi tasandil.

Usun, et see saab peagi hoo sisse. Seoses ülikooli Vita maja valmimisega on spordi õpetamise ja harrastamise võimalused kahtlemata avardunud, tingimused super. Ootasime seda maja pikisilmi.

Kuidas on spordi roll ühiskonnas näiteks viimase 30 aasta jooksul muutunud? Mida selle põhjal edaspidiseks järeldada võib?

Vastamise lihtsustamiseks jaotaksin spordi kolmeks. Esiteks tervisesport, kus teadlikkus on pidevalt kasvanud. Võimalusedki on arenenud samas, kui mitte kiiremas tempos. Inimesed liigutavad ennast nii sise- kui ka välistingimustes, seda teevad nii noored kui ka vanemad ja isegi päris vanad. Aastakümneid tagasi taheti teadlikkust suurendada pigem kohustuslikus korras ja töökollektiivis (näiteks VTK normide täitmine). Praeguseks on sport midagi, mida inimene tahab teha ja tunneb sellest ka rõõmu.

Võistlusspordile on aga vägagi keeruline ühest hinnangut anda. Tegijaid oli varem rohkem ja spordialasid ning raha vähem. Motivatsioon oli ka ikka hoopis teine. Küll tundub, et võitu tähtsustati üle. Nüüd oskame kavandada ja enam hinnata eesmärgile jõudmise protsessi.

Mis tippsporti puutub, siis omal ajal oli spordis iidoleid vähem ja neid kanti sõna otseses mõttes kätel. Nad olid rahvuskangelased. Praegu on tippe palju rohkem ja väga erinevatel aladel. Kätel vast kõiki enam ei kanta, aga tähelepanupuuduse üle ei saa küll keegi kurta.

Samas oodatakse sportlastelt reeglina kõrgeid kohti ja häid tulemusi. Ja kui seda ei saavutata, on valus kriitika kiire tulema. Et alasid on väga palju juurde tulnud, käib sõna otseses mõttes võitlus pealtvaatajate pärast. Rida spordialasid on seetõttu tähtsuse kaotanud.

Kas vajame üldse võistlussporti?

Ei kujuta ette, et see ära kaoks. Inimesele on omane teistega mõõtu võtta ja kui sellega kaasneb hea emotsioon nii kaasaelajatele, toetajatele kui ka sportlastele endile, on kõik hästi.

Ülikooli roll ja tugi on siin olnud ja on suur. Toon lihtsa ja endale kõige lähema näite – korvpallinaiskonna aastakümnetepikkuse tegevuse. See oleks ilma toetuseta olnud mõeldamatu. Küll tuleb rõhku panna eelkõige tervisespordi taseme tõstmisele ja laiendamisele.