Kuidas on meie toitumisharjumused 700 aasta jooksul muutunud?

Tänapäeval on toidutemaatika väga oluline ja samas nii iseäralik. Milline oli inimeste toidulaud aga vanasti ja kuidas toitumistrendid on eri aegadel muutunud, seda uurivad teadlased põhjalikumalt Tallinna ülikooli eestvedamisel.

Arheoloogilised ja ajaloolised andmed näitavad toiduainete, eriti merelist päritolu saaduste sissetoomist Läänemere idaaladele juba alates keskajast. Siiamaani puudub meil aga täpsem ülevaade, kui suures mahus vanasti toiduaineid imporditi ja kui olulisel kohal oli see kohaliku ressursi kõrval.

TLÜ arheoloogia teaduskogu vanemteadur Lembi Lõugas uurib üheskoos kolleegidega nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolist, kuidas umbes 700 aasta jooksul on toimunud muutused toitumisharjumustes. Eesmärk on taasluua seda looduslikku ja sotsiaalset keskkonda, milles inimesed tollel ajal elasid.

Kust tuli võõras toit?

Võõrtoidu all võib pidada silmas näiteks seda, mis on merest pärit. Selle hulgas on meie oma Läänemere merekalad, mille püüdmise traditsiooni tõid tollased Rootsist saabunud randlased alles 13. sajandi alguses. Loomse toidu kohta on teadlastel andmeid luuleidude kujul.

Kui palju siis 13. sajandil Eesti ja Läti inimesed imporditud toitu tarbisid? Nendele küsimustele vastamiseks peab Lembi Lõugase sõnul süvenema kogu siinses ühiskonnas aset leidnud muutustesse, mis toimusid 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses. Sellel ajal toimus üleminek muinasaja elukorralduselt keskaja ühiskonda. Võõrapärase söögikraami tõid endaga kaasa tollased võõrvõimu esindajad, mille tulemusel ja nõudluse kasvamisel hakkas jõudsalt arenema (ülemere)kaubandus. Kuivõrd kohalik elanikkond hakkas seda võõrast toitu omaks võtma, selgitavadki teadlased lähiaastatel välja.

Praegu näiteks valivad uurijad uut materjali kesk- ja uusaja küladest ning kalmistutelt, kus oleks suurem võimalus teada saada, kas võõrapärane toit jõudis külaühiskonda ja kui jah, kas selle söömine oli seotud ka teatud seisusega. Uurimiseks tuleb sisuliselt kaevuda luustikes leiduva kollageeni keemilise koostiseni ja selgitada välja eri komponentide suhtarvud. Need näitavadki elu jooksul sisse söödud eri päritolu toidu osakaalu.

Sakste elukombed

Lembi Lõugas nendib, et erilist vajadust võõrtoidu järele Eesti ja Läti kohalikel inimestel polnud, kuid oli kindlasti ka selliseid inimesi, kes tahtsid sakste elukombeid üle võtta või olid nad seotud järjest suureneva linnarahva turu nõudlustega. Lõugase sõnul on väga põnev vaadata sajandite taha ja näha, kuidas eri aegadel on toitumistrendid muutunud ning kuidas, kas ja kelle poolt on võõrapärane söögikraam omaks võetud.

Erilist vajadust Eesti ja Läti kohalikel inimestel võõrtoidu järele polnud.

Uurimistöö vältel püüavad teadlased veel uurida, milline oli tollane inimese loomulik toit. Lisaks seda, miks looduslike ressursside poolest rikkas Euroopa piirkonnas ikkagi näljahädad kimbutasid ja mida ebatraditsioonilist ikaldusperioodidel söödi.

Teadlaste töö on oluline eeskätt meie ajaloo selliste tahkude teada saamiseks, mille kohta kirjalikud allikad puuduvad või käsitlevad need vaid piiratud temaatikaid. Näiteks kaubanduslinnade kohta on meil teavet palju, aga maapiirkondade kohta vähe. Lembi Lõugas usub, et selliste temaatikate käsitlemine pakub midagi oluliselt suuremale sihtgrupile kui lihtsalt ajaloohuviga inimestele.

Tallinna ülikoolis saab ajalugu õppida nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes. Aktiivse tudengina on võimalus kaasa lüüa põnevates teadusprojektides, näiteks kasvõi uurida üheskoos teadlastega, kuidas on meie toidulaud aja jooksul muutunud.