Koorikloomade tööstusjäägid võivad haavade ravimisel suureks abiks olla

Aastas tekib kogu maailmas jäätmetena miljoneid tonne krevettide ja krabide koorikuid, mis lagunevad looduses väga aeglaselt. Neid pole siiani suudetud hästi ära kasutada, mistõttu on vaja koorikuid utiliseerida.

Koorikloomade kestadest on võimalik eraldada kitiini, millel pole palju kasutusalasid, sest ei lahustu vees. Küll aga on võimalik keemilise töötluse tulemusel kitiinist saada kitosaani, mis on vesilahustuv ja enamasti antibakteriaalse toimega.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteadur Rando Tuvikene uuris kolme aasta jooksul koostööpartneritega Norrast, Rumeeniast ja Kreekast, kuidas koorikloomade tööstusjäägid leiaksid paremini ja efektiivsemalt rakendust. Näiteks meditsiinis põletushaavade ravi kiirendamiseks.

Omadused paremaks

Projekti CHITOWOUND juhtpartner, Norra teaduse ja tehnoloogia ülikool (NTNU) on ajalooliselt uurinud väga palju mere biomasse, sealhulgas kitosaani. Tallinna ülikoolis pole varem koorikloomi põhjalikumalt uuritud, küll aga on tegeletud merevetikate keemilise koostise selgitamisega.

Jahvatatud kitosaan näeb välja nagu jahu või želatiinipulber. Kitosaaniga on võimalik keemiliselt siduda aktiivaineid, mis parendavad kitosaani biotoimet ja füüsikalisi omadusi.

Rando Tuvikese ja teiste teadlaste eesmärk oli uurida, kuidas muuta kitosaani omadusi paremaks nii, et seda võiks tulevikus kasutada näiteks haava peal plaastrina.

„Ideaalis võiks erinevate ainete kokku segamisel moodustuda geeljas padjake, mille saaks otse põletushaavale panna,“ selgitab Tuvikene. Kitosaanist välja arendatud preparaat võikski olla väga kasulik põletushaavade ravis, kus infektsioonid tekivad kergelt ja paranemine on aeglane.

Vetikatega kokku

Tallinna ülikoolil on paarikümneaastane vetikate uurimise kogemus ja Rando Tuvikese jaoks on see igapäevatöö. Ta katsetaski, kuidas viia kitosaan kokku vetikatest pärinevate tardainetega. „Eesmärk oli vaadata, kuidas saaks tekstuuri parandada ja kuidas midagi uut lisades saaks tardmaterjali või plaastri, mida vormida,“ räägib ta.

Projektis uurisid teadlased lisaks kitosaani antibakteriaalsetele omadustele ka põletikuvastaseid ja haavade üldist paranemist soodustavaid toimeid. Selleks kasutasid nad laboritingimustes kasvatatud rakke, millele tekitati kunstlik vigastus. Seejärel jälgiti, kuidas erinevate kitosaanipreparaatidega töödeldud rakud aja jooksul paranesid.

„Kitosaan võib seda protsessi mitu korda soodustada. Eriti kui tekib bakteriaalne infektsioon ja haav ei taha nii kiirelt paraneda,“ kinnitab Tuvikene.

Omaduste parandamine

Projekti käigus pole toode veel müügile jõudnud, sest uue meditsiinilise toote turule toomine on väga pikk protsess. Selleks on vaja teha aastaid katseid.

Muidugi on alati lootus, et suurest tööst kasvab välja produkt, mis jõuabki päriselt müügile. Tuvikene aga tõdeb, et nende peamine eesmärk polnud midagi tootma hakata, vaid näidata, et kitosaani tekstuuri ja bioloogilist aktiivsust saab eri viisidel parandada.

Kui teadlased suudaksid välja mõelda, kuidas koorikloomade tööstusjäätmeid saaks efektiivselt ja loodussäästlikult ära kasutada, ning nõudlus kasvaks nii suureks, et kõik koorikud leiaksid kasutuse, oleks see Rando Tuvikese sõnul muidugi suur edu ja kasulik keskkonnale.

Selleks, et lüüa tulevikus kaasa sarnaste oluliste asjade uurimisel, tule õpi Tallinna ülikooli bakalaureuseõppes integreeritud loodusteaduseid, magistriõppes molekulaarset biokeemiat ja ökoloogiat või doktoriõppes analüütilist biokeemiat.

Loe pikemalt projektist CHITOWOUND Tallinna ülikooli Meediaväravast.