Advokaat selgitab Baltikaga juhtunu valguses. Millise protsessiga on tegu ja mis on saneerimise juures kõige olulisem?
Repp ütleb esmalt, et saneerimise peamine tahk on see, et tekkinud raskused peavad olema ületatavad ning tuleb pakkuda välja raskuste ületamiseks konkreetsed meetmed.
"Kui vaadata saneerimisprotsessi suuremas pildis, siis enne, kui saneerimisavaldus kohtusse esitada, tuleks suuremate võlausaldajatega algatada läbirääkimised ja vaadata, mida nad kohustuste, nt laenude, ajatamisest arvavad. Ei ole välistatud, et toimiva äriühingu puhul tulevad võlausaldajad toetavalt kaasa. Reeglina on suuremateks võlausaldajateks pangad. Kui läbirääkimised ei õnnestu või mõni võlausaldaja on agressiivne ning esitab näiteks kohtusse pankrotiavalduse, siis tuleks esitada omalt poolt saneerimisavaldus. Kuna saneerimisavalduse koostamine võtab oma aja, siis oleks mõistlik alustada aegsasti avalduse koostamisega, et sündmuste eskaleerumise korral ei jääks ajahätta," kirjeldab Repp.
Kui pankrotiavaldus ja saneerimisavaldus jõuavad koos kohtusse, siis need liidetakse ühte menetlusse ning eelnevalt vaadatakse läbi saneerimisavaldus. Kui kohus näeb, et põhjused saneerimismenetluse algatamiseks on olemas, siis määrab ta aja saneerimiskava koostamiseks, võlausaldajate poolt vastuvõtmise hääletamiseks ja kohtule esitamiseks.
„Kohtule tuleb esitada meetmed, mida on plaanis ette võtta, et ettevõte saaks pärast saneerimismenetluse lõppu tegevust edukalt jätkata ning ära näidata, et võlausaldajate positsioon oleks parem võrreldes võimaliku pankrotimenetlusega. Mis saab võlausaldajate nõuetest? Need tavapäraselt ajatatakse ehk pannakse maksegraafikusse ning üldiselt toimub nõuete ümberkujundamise käigus ka nõuete vähendamine. Ülioluline on siin võlausaldajatega suhelda," rõhutab Repp. Mainitu on oluline, sest võlausaldajad peavad saneerimiskava vastu võtmise poolt hääletama hakkama. Seejuures peavad kava poolt olema vähemalt pool võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt 2/3 nõuetest. Kui hääletuse tulemus on positiivne, siis esitatakse vastu võetud saneerimiskava kohtule kinnitamiseks ja saneerimise protsess läheb edasi.
Aga kui ei kinnita?
Kui kohus võtab saneerimisavalduse menetlusse ja algatab saneerimismenetluse, siis üldiselt on võimalik rakendada juba erinevaid abimeetmeid. Näiteks peatada täitemenetlused.
On ka reaalne võimalus, et võlausaldajad ei anna piisavalt hääli saneerimiskava vastu võtmise poolt, siis on võimalik taotleda ka kohtupoolset vastu võtmata kava kinnitamist. Kohus määrab sel juhul eksperdid, kes eduka saneerimise tõenäousust hindavad. Võlgniku näol peab seejuures olema tegu olulise ettevõtjaga, nt tööandjaga. Iga suvaline ühing ei saa taotleda kohtult vastu võtmata saneerimiskava kinnitamist.
Kuidas võlgnik käituma peaks?
Repp ütleb, et võlgnik peab konstantselt pidama läbirääkimisi. Riigikohus on selgitanud, et paralleelselt võib esitada ka mitu saneerimiskava, et neid saaks siis alternatiivselt hääletada lasta. Kõige suurem risk võlgniku jaoks on see, et saneerimiskavast jäävad välja tahtmatult mõned nõuded või kui nõuded on kajastatud väiksemana kui need tegelikult on.
„Võlgnikul tuleb arvestada, et nõuded, mis jäävad saneerimiskavast välja, nende alusel saab esitada hoolimata saneerimismenetlusest võlgniku vastu hagi, pankrotiavalduse ega kohaldu saneerimise kaitsemeetmed. Saneerimismenetlus on oma olemuselt nii üles ehitatud, et võlgniku parim kaitse on see, et ta on avatud ja koostööaldis," selgitab Repp.
Saneerimise kuritarvitamine
Repp ütleb veel, et üle ega ümber ei saa neist ettevõtjatest, kes saneerimise võimalust kuritarvitada püüavad. Näiteks müüvad saneerimise kattevarjus maha kinnistud või muu vara. Tema sõnul riskivad sel juhul juhatuse liikmed ja kahjustamisele kaasa aitavad isikud oma isikliku varaga ja võimaliku kriminaalvastutusega. Kui järgneb pankrotimenetlus, siis on võimalik võlgnikku kahjustanud tehinguid tagasi pöörata või nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
„Mida lähemal oli võlgnikku kahjustav tehing ajutise pankrotihalduri nimetamisele, seda lihtsam on vastavat tehingut tagasi võita. Seejuures on tagasivõidetavad üksnes tehingud, mille eesmärgiks oli äriühingu majandustegevuse halvendamine. Teatud tingimustel võib ka üht võlausaldajat teisele eelistada. Näiteks, kui tegemist on tootmisettevõttega, siis esmalt tasub ettevõtja elektri eest, et jätkata toomistegevust, ning on põhjendatud eelistada mõnda muud teenuse osutajat, kellele tasumata jätmine ei pruugi tootmist halvata. Kirjeldatud juhul võib olla põhjendatud ühe võlausaldaja teisele eelistamine," toob Repp välja.
Ta lisab siia ka viimase aja riigikohtu praktikast näite, kus riigikohus selgitas, et makseraskuste ilmnemine ei tähenda automaatselt nt juhatuse liikmele tasu maksmise lõpetamist ega saa eeldada, et põhikohaga tegutsev juhatuse liige tasuta tööd teeb. Keegi peab ju ettevõtet juhtima ja tasu maksmine ei pruugi olla ebamõistlik. Igale konkreetsele juhtumitele lähenetakse alati eraldi ja vaadatakse, mis täpsemalt toimunud on. On oluline, et tehingud oleksid majanduslikult põhjendatud, nt makseraskustes ühingu juhatuse liikmele luksusauto tellimiseks ettemakse tegemine ei saa olla kuidagi mõistuspärane.
Repp prognoosib, et kui kriis kestab pikalt, siis tuleb palju ka saneerimismenetlusi, millest osa päädivad paratamatult pankrotimenetlusega. Liikumispiirangud, piiride sulgemised ja kaupade piiridel kinni jäämine võivad saneerimisi esile kutsuda ning võib näha, et tegelikult, tavaoludes, suudaks ettevõte suure tõenäosusega edukalt edasi tegutseda.
„Kui suhted võlausaldajatega on väga hapud ja on tülli mindud, siis saneerimine ei pruugi õnnestuda. Sel juhul pead sa olema eriti oluline tööandja, et kohus kava ise kinnitaks ja sind oleks võimalik päästa," rõhutab Repp veelkord seda, et suhteid ei tasu ära rikkuda ning koostöö on eduka saneerimise põhialus.
