Räppar Eik: kohe ei pea midagi otsustama

Räppar ja luuletaja Eik seisis alles eelmisel kevadel silmitsi keskkooli lõpetamise võlu ja valuga. Jah, ta ise alustas küll kiiresti õpinguid BFM-is audiovisuaalse meedia õppekaval, aga lausub praegustele koolilõpetajatele lohutavalt: „Kohe ei pea midagi otsustama.“

Eik Erik Sikk, kuidas avastasid enda jaoks Tallinna ülikooli BFM-i audiovisuaalse meedia kava? Miks otsustasid just selle kasuks?

Olin pärast gümnaasiumi lõpetamist üsna kindel, et tahaksin tegeleda millegagi, kus saaksin kombineerida muusikalissõnalist eneseväljendust ja selle kujundite visuaalidesse kandmist, kirjutada ja kavandada ning viimaks selle kõik ka tervikuna ühte vormi valada.

Käisin teatriklassis ja kolme aasta jooksul jõudsin järeldada, et too eriala mind nii võimatult tugevalt ei tõmba, et hakata end selle suhtes hulga entusiastlikumate inimeste sekka suruma. Seevastu huvi sõnadega mängimise ja valminu esitamise vastu oli ainult kasvanud. Muusikateooria ega keele valdkond mind jällegi üleliia ei huvitanud ja kuna olin möödunud viie aasta jooksul sisuliselt kõik oma muusikavideod ise korraldanud ning põhikoolist alates hobikorras videotega mässanud, langes liisk audiovisuaalsele meediale.

Algselt plaanisin minna stsenaristikasse, aga kuna filmieriala katsed on üle aasta ja ma ei suuda kasvõi pisikese tööstressita niisama käed rüpes istuda, otsustasin võtta ette kava, kus on kombineeritud kõik liikuva pildi tootmise materjalid. See jäigi mu ainukeseks ülikoolivalikuks ja nüüd olen jube õnnelik, et ei hakanud kohe spetsialiseeruma, poleks eales avastanud, kui köitev võib olla ka näiteks montaaž.

Kirjelda veidi oma esimest õppeaastat: milliseid ülesandeid olete pidanud lahendama? Milline on kõige rohkem meeldinud? Aga proovile pannud?

Senimaani oleme peamiselt mässanud siiski oma semestriprojektidega, muud pisemad ülesanded on olnud rohkem praktilised näpuharjutused tehnika võimaluste tundmaõppimiseks, loo jutustamise põhitõdede mõistmiseks ja üleüldiseks enesearenduseks, et reaalselt midagi tegema hakata.

Möödunud poole kooliaasta jooksul arendasime lühikesi dokumentaalfilme, millest kuus ka lõpuni filmiti. Võtsin enda klipi teemaks omamoodi topeltportreeloo, kus tegime sissevaate kahe erinäolise Eesti muusiku loomingulisse protsessi. Mõtlesin, et alustan lähedalt, ning kirjutasingi kohe tuttavatele, kelleks Sander Mölder ja Sammalhabe.

Pärast esimest testvõtet otsustasin, et vahet pole, kas mu idee lõpuks valitakse, materjali saan ma ikka ära salvestada ja kokku monteerida, tulgu mis tuleb. Kogu see ülesanne oligi ehk kõige haaravam ja katsumusterikkam: sul peab olema hea mõte varnast võtta, see peab olema teostatav ja sa pead leidma õiged inimesed, kellega see teoks teha. Nende viimastena lõid kampa operaator Tristan Luige ja helioperaator Ralf Schneider, kellega me kolmeses grupis muusikute stuudiote vahet jooksime.

Suur osa semestri lõpust kulgeski nii, et istusin loengutes ja olin mõtetega hoopis kodus arvuti taga, tõstmas kaadreid sellisesse järjekorda, et need toimiksid. Tohutu hunnik stressi, mis andis viimaks esimese korra kohta päris rahuldava tulemuse.

Hetkel aga töötame uue semestriülesandega, milleks on minisarja väljamõtlemine. Lõpuks filmitakse jällegi kuus lühikest pilootosa üles (kui kriis viimaks lõppema peaks). Kirjutame muudkui stsenaariumeid ja kujutleme, millised tegelased kus, mida ja mille pärast tegema võiks hakata.

Said oma koolitööga ka Best of BFM-il žürii äramärkamise. Kirjelda palun veidi seda projekti: mida te tegema pidite ja mis välja kukkus? Milline oli sinu roll?

See oli kusjuures üsna suur üllatus. Läksime operaatoriga – helimees ehitas parajasti selle peo jaoks lava – kooli auhinnagalale täiesti olematute lootustega, pigem sooviga näha mingisugust ülevaadet möödunud aasta jooksul valminud töödest, ja kui tuli special mention’ite voor, ei saanud ma alguses arugi, et mängitakse lõiku meie filmist.

Iseenesest on tegu ju hästi tüüpilise formaadiga: võetakse sihikule kunstnik ja üritatakse tema mõttemaailmale ning tegutsemisviisile ligi saada, seda publikule peegeldada. Võtsin üsna süüdimatult kogu loomingulise poole enda peale, olin korraga režissöör, produtsent ja monteerija. Läksime kahele artistile nende stuudiotesse külla, sihiks näidata, mis toimub tänapäeva muusikaloomes arvutiekraanide taga, ja samas ennast puudutavast erialast teiste autorite kaudu paremini aru saada.

Alles sel semestril õpetatakse tehnilise mooduli tudengeid helisid töötlema ja värve määrama (kui oma algeliste oskustega tehtud klippi viimati BFM-i kinos nägin, siis valjemad kohad veel plärisesid ja mõni nägu oli liialt üle valgustatud), seega laseme materjalil veel pärast esmaesitlusi settida. Aga kunagi oleks tore klipp ka kuhugi üles laadida. Sander Mölder, kes oli seal üks „tegelane”, palus mult juba lühemat versiooni, et end Tallinn Music Weekil selle kaudu tutvustada.

Millist tulevikku näed? Kuhu praegu oled suuna võtnud (ja kas õpingud on seda ka mõjutanud)?

Püsib sama suund, mis on mul olnud juba aastaid: kirjutada tekste, luua muusikat, teha videoid. Kool on minu jaoks avanud täiesti uue dimensiooni, kuidas kvaliteetsemalt ja professionaalsemalt ideid teostada. Tegelikkuses olen endiselt oma sihi osas elus päris eksinud, ent nende aladega igapäevaselt lähemalt tutvudes avastan pidevalt võimalusi, kuidas seda olemist siin maamunal avada ja tõlgendada. Olgu siis silpide, helisageduste või kaadrite kaudu.

Mida soovitaksid sel kevadel keskkooli lõpetavale noorele?

Kohe ei pea midagi otsustama. Tegelikult tuleb see, mida parajasti kõige enam vajad, ise su juurde. Inimesele on loomulikult omane endale vastu töötada, ise sellest aru saamata.

Jutt, kuidas kõik maailma uksed on meile keskkooli lõpetades valla, on täielik jama. Rääkisin sügisel oma hea sõbraga, kes õpib rütmimuusikat, ja ta kirjeldas, kuidas ta harjutab päevast päeva pilli, kangutab selle ühe ukse kallal, et seda avada. Aga kui see lõpuks avaneb, on selle taga veel kümneid samasuguseid uksi. Ent just seetõttu ongi elu põnev, alati on kuhugi edasi areneda.

Audiovisuaalse meedia bakalaureuseõppekava annab kohe õpingute algusest võimaluse spetsialiseeruda kas loovale või tehnilisele suunale. Loovoskuste moodulis keskenduvad üliõpilased stsenaristikale, režiile, monteerimisele ja produtseerimisele. Tehniliste oskuste moodulis aga operaatoritööle ja helile kõige selle juurde kuuluvaga (valgus, värv, jne).

Loe lisaks.