Kui aga ajaloos tagasi minna, siis antiikaja prügi oli selgelt erinev meie praegustest jäätmetest. Vanade linnade arheoloogilised kaevamised on toonud välja ka toonast prügi, mis koosnes peamiselt tuhast, loomakontidest ja toidujääkidest. Esimeste tsivilisatsioonide inimesed kasutasid enamasti kõik viimseni ära, parandasid oma katkiläinud esemeid, riideid ja tööriistu ning toitsid oma toidujäänustega kodu- ja kariloomi. Seetõttu on ka toonase prügi hulgast leitud vähe potikilde ja näiteks katkisi tööriistu. Samuti ei tekkinud toona peaaegu üldse ehitusprahti.

Kuid kuna prügi ikkagi tekkis, hakati suuremate linnade ja asumite kõrvale kaevama suuri auke, kuhu oma prügi viia, samuti põletati suur osa linnade ja majapidamiste igapäevastest jäätmetest. Mõnes linnas aga levis ka mugavus, kus prügi visati lihtsalt aknast välja tänavale, mille tõttu loodigi näiteks Rooma riigi eri aladel 200 aastat enne Kristust töökollekiiv linnatänavatelt prügi ära vedamiseks. Kahest mehest koosnev meeskond korjas prügi kokku ja viis selle linna äärde suurde auku. Oli sündinud esimene sibi ehk prügivedaja.

Keskaegne prügi toob surma ja haiguseid

Keskajal sai normaalsuseks, et solk ja prügi, mis majapidamises tekkis, visati akna või ukse kaudu lihtsalt tänavale – oli prügi siis vedel või tahke, kõik lendas uulitsale. See aga tekitas uskumatut haisu, lasi sigida rottedel ja muudel kahjuritel ning lõpuks tõi linnadesse ka enamiku haiguseid, sealhulgas musta katku. Kuid juba 1350. aasta kanti mõisteti linnades tekkinud prügiprobleemi sügavust ja nii võeti näiteks Inglismaal vastu seadus, mis keelas prügi tänavale visata. Kuna seadusel polnud karistusmeedet, jätkati paljuski vanade kommetega, ent siiski hakati oma prügi tänavale loopimise asemel rohkem põletama.

Kuningas Edward III aga võttis 1354. aastal vastu seaduse, millega pandi tööle nii-öelda rehamehed või rehitsejad (ingl k rakers), kelle ülesandeks oli linnatänavatelt prügi kokku riisuda ja sealt minema toimetada. Enamasti viis aga toona hobustega veetava prügikäru tee otse Thamesi jõe veerele, kus kogu linnast kogutud jäätmekuhil lihtsalt jõkke visati. 1407. aastal võeti vastu seadus, mis lubas prügi tänavale tuua aga alles siis, kui „rehitsejad” ise kohal olid.

Industriaalühiskond elas räpakalt

Tööstuste arenemise, populatsiooni kogunemisega linnadesse ja olmekraami tootmise hüppelise kasvuga juhtus samal ajal kaks asja: prügi hulk suurenes meeletult ja see prügi koondus väiksemale alale. Täpsemalt linnadesse. Aina enam hakati tõmbama tähelepanu ka asjaolule, et prügiprobleemil on mõju inimeste tervisele.

Juba 1757. aastal pani teadlane ja riigimees Ben Franklin Philadelphias käima riigi esimese tänavakoristusteenuse. Samal ajal aga viskasid inimesed oma prügi linnas ikka tänavale. Võttis ligi sada aastat, et inimestele saaks selgeks linnas vedeleva prügi ja haiguste leviku seos: 1842. aastal leidis uuringuraport, et Inglismaa linnade prügiolukord on peamine põhjus, miks linnas levivad vähem või rohkem surmavad haigused. 1864. aastal aga leidis kinnitust, et Memphises laialt levinud kollapalaviku oli põhjustanud linna äärmiselt ebasanitaarne olukord. Nii hakati prügi vedama linnadest välja ja seda seal põletama, maha matma ja nii edasi.

Kuna prügi oli palju, siis hakati esialgu Inglismaal, kuid hiljem ka USA-s ehitama prügipõletusjaamu, mis tootsid prügipõletusel aurumootoritega elektrit. Samal ajal ja kuni 1907. aastani oli aga näiteks USA-s ikka veel lubatud visata prügi kõige lähemasse inimasustuseta kohta: ookeani, jõkke, rabasse ja nii edasi. Kui suured linnad seisid aina süveneva mure ees, siis külades ja valdades loodi prügi vastu võitlemiseks väikesed sigalad: oli selge, et ühe tonni toiduprügi hävitamiseks päevas on vaja 75 siga.

Prügis nähti probleemi nii tervisele kui ka keskkonnale, prügi haisutas linnu ja rikkus saapaid, kuid prügikaste ega prügiautosid polnud veel kuskil. Miks?

Esimene prügikast võeti kasutusele Inglismaal

Aastat 1875 saab pidada prügikasti sünniaastaks. Kuna Inglismaa oli samal aastal läinud kogu täiega üle uuele prügikoristussüsteemile, kus majapidamiste prügile tuldi raha eest järele, hakkasid tekkima majadesse kas individuaalsed või naabruskondadesse ühised metallist urnid, mis olid esialgu mõeldud vaid ahjudest toodud tuha hoiustamiseks. Urne tühjendati nädalas korra ja maksta tuli ka siis, kui urn oli tühi. Aina enam hakkasid need prügikastid siginema ka inimeste kodudesse.

1897 on teine äärmiselt oluline aasta, sest just siis sündis esimene prügiauto. Thornycroft Steam Wagon and Carriage Company toodetud autol oli puidust juhikabiin ja kallutatav kast. Hobukaarik oli ka prügimajanduses omale alternatiivi saanud.

1930ndatel hakati tootma plastist prügikaste. 1950. aastal loodi aga maailma esimene prügikott, millega prügikaste kaitsta. Algselt meditsiinis kasutamiseks mõeldud kotid on tänapäeval meie elus asendamatud. Aasta enne inimese Kuule astumist hakkas USA-s levima ka hullus nimega prügi sorteerimine ja taaskasutus, samal ajal kui koduse prügi põletamine oma aias sai seadusega lõpu alles 1970ndate keskel.

Tahaks kogu südamest tänada asjaolu, et elame praegusel ajal ja seda kasvõi ainult prügi ajaloo seisukohast lähtuvalt. Meie tänavad on puhtad, prügikoristus on vahel isegi liiga hästi korraldatud ja tänapäevased prügikastid nii kodudes kui ka tänavatel hoiavad kinni nii haisu kui ka vedelikud.

Kui sul on vaja Tallinnas vedada prügi, saada lahti ehitusprahist või vajad abi prügikonteineri rendil ja tellimisel, uuri lähemalt veebilehelt www.prugivedu24.ee!


Jaga
Kommentaarid