Kuidas sündis Best of BFM-i võidufilm?

Kord aastas, Oscarite jagamise aegu, võtavad Tallinna ülikooli sisesel festivalil Best of BFM mõõtu eelmise aasta audiovisuaalse loomingu parimad tööd. Tudengite töödest valitakse erinevate kategooriate parimad.

Sel aastal tuli näitamisele mitmeid eripalgelisi dokumentaalfilme nii filmikunsti, audiovisuaalse meedia kui ka dokumentaalfilmi õppekava tudengitelt. Võidufilmiks kuulutati Nele Aunapi ja Rabbe Sandströmi „I Thought I Was a Superman”, mis žürii hinnangul käsitleb teemasid, mida on keeruline visualiseerida, ent mis suutis need siiski publikule arusaadavaks teha. Subjekti aegruumiline asetus alguses ja lõpus lõi filmis mugava terviku. Kuidas see film sündis?

Nele ja Rabbe, kuidas te üldse oma filmini jõudsite? Kuidas saite kolm last lapsendanud perega kontakti? Kuidas nad selle lühikese doki jooksul nii kenasti avanesid?
Tavaliselt on osatäitjate leidmine pikk protsess, mis nõuab palju aega ja pingutust. Õppejõud Kersti Uibol oli aga kontakt lapsendamistega tegeleva organisatsiooniga. Meie kursus jagati paarideks ja iga paar sai endale pere, keda polnud varem kohanud. See tõenäoliselt säästis meie jaoks nädalaid – kui isegi mitte kuid – ettevalmistusaega.

Olime väga põnevil, kui esimest korda selle pere kodu uksele koputasime. Üsna veider oli kellegi ellu sisse kõndida ja hakata sellest filmi tegema.

Meil vedas väga, sest pere meeldis meile esimesest kohtumisest peale. Usume, et meie meeldisime neile ka. Kohe tekkis usaldus ja vastastikune sümpaatia. Kuigi vanemad rääkisid vaid vene ja pereisa natuke inglise keelt, saime kamba peale käte ja muude abivahendite abil suhtlusega hakkama. Poisid rääkisid tegelikult eesti keelt ka.

Alguses me ei filminud üldse. Jõime koos teed ja tunnetasime perekondlikku olustikku. Kui filmimisega alustasime, jäädvustasime igasuguseid erinevaid tegevusi, aga aja jooksul hakkasime jälgima rohkem pereisa ja keskenduma tema kogemusele saada üleöö kolme poisi isaks. See, et nad avanesid, oli vedamise ja vastastikuse empaatia kooslus.

Milline ülesanne teile anti? Mida õppejõud nõudsid, soovisid või soovitasid?
Ülesanne oli teha film inimsuhetest. Muu oli meie otsustada. Keegi ei öelnud, kuidas lugu üles ehitada või kelle kaudu seda näidata. Suureks abiks olid ühised visandlike montaažiridade vaatamised. Iga kord, kui olime midagi filminud, pidime materjalist kokku panema väikese lõigu, seda teistele tunnis näitama ja koos analüüsima. Ilmselt õppejõud soovisid, et saaksime peredega lähedaseks ja et leiaksime üles selle, mis iga pere juures erilist on.

Rollid jaotusid meil pärast paari-kolme kohtumist perekonnaga. Nele oli kaameraga ning Rabbe tegeles heli ja montaažiga. Režissööri vastutust jagasime mõlemad. See tekitas alguses küll küsimusi, aga õigustas end, oli viljakas meetod. Pidime mõlemad oma mõtteid ja soove tõesti väga selgelt väljendama, põhjendama nende vajalikkust. Aeg-ajalt oli see loomulikult raske, aga tagasi vaadates tundub, et abistav.

Kuidas pere ise filmiga rahul oli?
Nad olid õnnelikud ja ütlesid, et see on aus pilt nende perest.

Mis on üldse ühe hea dokumentaalfilmi nõuded? Mil viisil film „tööle läheb”?
Rabbe: Kõige olulisem on siiras soov või uudishimu mingil teemal filmi teha. Kui on isiklik põhjus, siis tõenäoliselt ei kao motivatsioon ära, kui tekib raskeid hetki või tahtmine pooleli jätta. Sisemine soov hoiab sind intuitsiooni abil õigel kursil edasi.

Vahel tuleb aga aktsepteerida ka mitteteadmist ja lihtsalt selgust oodata. Oma tegelaste vastu peab olema aupaklik, sest erinevalt mängufilmidest ei saa nad filmis osalemise eest tasu.

Nele: Tegelastega peab hea side olema. Mingisugune sisemine mõistmine, usaldus, siirus, tunne. Kui filmi tegija tunneb ise oma teema ja inimeste vastu huvi, suudab ta ka vaatajas selle äratada.

Teine asi on arusaam, et head kaadrid ei tule lihtsalt. Tööd peab tegema. Teinekord oled oma tegelasest kahe meetri võrra liiga kaugel ja näed, et stseen ei tööta. Kaamera peab olema õigel kaugusel. Ja see on jällegi tunnetuse küsimus, kus ta siis ikkagi olema peab.

Kuidas leidsite oma tee dokfilmi magistriõppesse? Miks sellise otsuse langetasite?
Nele: Olin enne produktsiooniettevõttes kolm aastat casting’utega tegelenud. Valdavalt otsisin tegelasi reklaamidesse. Väsisin sellest ära. Võiks isegi öelda, et tekkis kerge läbipõlemine. Pärast seda tegin vabakutselisena montaažitöid ja vahel viisin endiselt ka casting’uid läbi, aga võtsin tempo rahulikumaks. Olen väga tänulik kõigile, kes mind on usaldanud ja tööd pakkunud.

Tundsin, et pean midagi iseenda arengu jaoks ette võtma. Olin juba aasta enne sisseastumist mõelnud, et tahaks dokumentaalfilmi proovida. Mul oli mingi hägune visioon, millist filmi soovin teha, aga ei teadnud, kust ja kuidas täpselt alustada. Nii ma otsustasingi, et äkki saab kool mind aidata.

Rabbe: Töötasin mitu aastat Helsingis televisioonis monteerijana, kaotasin seal kire filmi vastu. Nii otsisin uusi väljakutseid ja valikuid. Olin kuulnud häid sõnu Tallinnas pakutava õppe kohta ja Eesti tundus huvitav. Otsustasin kandideerida. See, et õpin Helsingile nii lähedal, võimaldab mul samal ajal ka tööd teha, et õpingute eest tasuda.

Vaata kaadreid filmist

Best of BFM-i võidufilmid