Esimese lahenduse miinuseks on turvalisus ning sageli ekslik eeldus, et töötaja koduarvuti on piisavalt võimekas töö jaoks vajalike rakenduste kasutamiseks ning töötajal on valmisolek oma isiklikku vara tööandja heaks kasutada.

Arvestama peab ka IT meeskonna koormusega, sest just nemad aitavad töötajate koduarvutitesse vajalikku tarkvara paigaldada.

Teise lahenduse nõrkus on väga suur planeerimata investeering, mida enamus ettevõtteist majandusprognoose vaadates väge kergekäeliselt teha ei taha.

Mõlema probleemi lahendus on kaugtööjaamad nagu näiteks Amazon WorkSpaces, mis võimaldavad hoida kogu ettevõtte informatsiooni endiselt ettevõtte valduses sõltumata sellest, kas töötaja kasutab teenust oma koduses arvutis või mõnes muus seadmes. Samuti saab vastavalt töötaja rollile määrata talle täpselt nii võimsa töömasina, kui tal töö tegemiseks vaja on.

Kõik tööjaamad saab liidestada juba olemasolevate autoriseerimissüsteemidega, ettevõtte sisevõrguga ja muu tööks vajalikuga.

Kui aga töötajal ei ole kodus üldse arvutit, siis saab talle soetada kõige soodsam sülearvuti, mis suudab internetiühenduse luua. Sellised on näiteks Chromebook või mõni muu netbook stiilis sülearvuti, kus kogu töö ja andmete salvestamine toimub pilves.

Sellist lahendust kasutavad täna näiteks juba mitmed globaalsed Fortune 500 ettevõtted, kus ühelgi töötajal ei olegi enam personaalset arvutit, vaid võetakse nn esimene ettejuhtuv Chromebook, et oma pilvetööjaama sisse logida.

Väiksed puudujäägid

Nagu iga hea asi, on ka tööjaamateenustel oma väiksed puudujäägid, millega tasub arvestada. Tulenevalt sellest, et töölaud voogedastatakse reaalajas üle võrgu, võib graafika esitamisel esineda latentsust.

Tavalist kontoritööd tehes on viivitus isegi keskpärase internetiühendusega kasutaja jaoks märkamatu, kuid graafika- või videotöötlus ning arvutimängud võivad jääda hätta. Loodetavasti on ka see puudujääk peatselt seljatatud, kui Amazon toob välja WSP protokolli, mis viib voogedastuse kodeeringu täiesti uuele tasemele.