Majandusanalüütik: elame kolmikkriisis. Jääb mulje, et majandus on pandud kunstlikusse koomasse ja oodatakse suudlevat printsi
Mind rõõmustas analüütikute hiljutine järeldus kriisi kiiršokist majanduses ja sellele järgnevast kiirest taastumisest. Olen optimist, minu mälupildid koosnevad vaid suverandadest, kuid see ei tähenda, et ma endaga vihmavarju kaasas ei lohistaks. Igaks juhuks. Prognoosid on tehtud lähtudes teadmisest (või teadmatusest), et kahe kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud.
Mulle tundub, et viirusest tingitud majanduskriisi mõjud on tohutud ning oma nappe ressursse peame väga ettevatlikult kasutama. Vaadates praeguseid meetmeid maailmas, jääb mulje, et majandus pannakse umbes kaheks kuuks kunstlikusse koomasse ja siis tuleb prints suudlusega ja elu läheb samamoodi edasi. Vaevalt.
Kuid kas prints tuleb kahe kuu pärast, võib-olla tuleb hiljem? Briti teadlaste sõnul on vajalik isoleerida kõik nakkusjuhtumid, vajalik on leibkondade karantiin ja elanikkonna sotsiaalse distantseerumine 12-18 kuuks, kuni vaktsiini valmimiseni. See on hoopis teine olukord. Milline on meie - Plaan X? Loodetavasti pole vaja, kuid ...
Käes on kolmikkriis
Tänase kriisi puhul tuleb teadvustada, et tegemist on kolmikkriisiga: meditsiinilise-, administratiivse- ja majanduskriisiga. Mõjutades üksteist on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Kui meditsiiniline kriis laheneb, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse/suutmatuse kriis on tüsistus kahe eelneva ravil. Kriis ei ole lihtsalt kriis, nagu haigus ei ole lihtsalt haigus. Olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendused nagu haiguselgi. Haavale aitab plaaster, nohule ninatilgad. Ninatilgad ei paranda rakkus kanda. Lihtne. Niisiis milline kriis meil majanduses kujuneb? Me ei tea. Kas see on toorainekriis, pangakriis või tarnekriis, mis kasvab üle ostuvõime kriisiks? Kas see on kõik need kokku, mida võimendab rändekriis? Ei tea. Valmistuda tuleb erinevateks variantideks.
Lombakas algus
Meditsiinilise kriisi kohta ei oska ma midagi arvata (pole asjatundja), loodan vaid et selle ohjamine pole sama lombakas kui kriisi administratiivne algus. Nagu ütles kindral MacArtur, iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.". Meil oli aega valmistuda, kuid see jäi administratiivselt nõrgaks. Paberlikuks. Olime harjunud, et paber kannatab kõike. Võib-olla kõike kannatab, aga viirust ei kannatanud. Nii varude kogumine, mis kulges paberlikult „rahuaja" reeglite järgi, kui nullpatsiendile reageerimine, olid selged ilmingud administratiivsest kriisist.
Nullpatsiendiga läks hästi, bioloogiline pomm ei plahvatanud. Kuid see mis toimus Saaremaa volleturniiriga ei mahu mingisugustesse raamidesse. Kaks ametnike gruppi, kohalik omavalitsus ja tervisekaitse, mõlemad kutsutud ja seatud kodanikke kaitsma ja teenindama, konsulteerisid/konstrueerisid meile viiruspommi plahvatuse. Omavalitsuse ametnikud oleksid pidanud keelama, arvestades seda, et nad harilikult kõike ära keelavad ja trahvivad, ja terviseametnikud oleksid pidanud ütlema: „Kas olete segased, muidugi mitte?" Lihtne. Nagu kätepesu. Kuid kellelgi ei olnud otsustavust, kodanikujulgust ega tervet mõistust, et nakkuskoldest ei kutsuta bioloogilist relva koju.
Hea positsioon jäi kasutamata
Olime enne „vollepommi" heal positsioonil, M. Shaara („Surmaingel") on pannud kohased sõnad kindral Bufordile suhu enne Gettisburgi lahingut: „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. ... Ta ei kartnud surma ... Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust."
Me ei kasutanud oma head positsiooni. Töö jäi tegemata. Saime oma Itaalia. See ongi administratiivse kriisi sümptom. Õnneks eesliin, tervishoiutöötajad ja apteekrid, toimis kangelaslikult. Ärgem unustagem ka päästetöötajaid, politseinikke, kaitseväge, vabatahtlikke ja poemüüjaid. Varustuse tarnetega... parem ei arutaks. Firmad suudavad leida, administratiivvõim suudab leida põhjendusi. Nüüd tehakse seda esialgset lombakust tagasi. Kallilt. Kangelaslikult.
Täiesti uus maailm
Mida teha? Valitsus on teinud kiireid, otsustavaid otsuseid, see on lootustandev, kuid...
Nüüd on vaja järgmist sammu, kokku panna Plaan X. Mõelgem raamidest välja. MacArtur on öelnud veel ühe tarkusetera - sind mäletatakse reeglite põhjal, mida sa rikkusid. Lükkame laua puhtaks. Me elame ka kõige paremate tulemuste puhul homme täiesti uutes tingimustes.
Taastumine ei saa olema kiire ega samale tasemele. See on nagu vaasi maha pillamine, võtab viivu, kuid tükkide kokku kleepimine on aeganõudev ja seda ei saa kasutada enam endisteks otstarbeks. Me peame paljud ebaloomulikud keelud tühistama, igakülgselt soosima inimeste isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikkust.
Muidugi on see ka uus võimalus. Uus võimalus luua uusi teenuseid, uusi töökohti ja muuta kogu elamist tõhusamaks, kuid võltsoptimism oleks siinjuures eksitav. Juba on asutud hurjutama „vanu" juhte nende hoiatatuste eest, et raskused on suuremad, kui praegu paistavad. Aga võib-olla selle pärast need soovitused sellised ongi, et kriisi näinud juhid teavad, et olenemata sellest, kui ilujutuliselt (kohekohe on möödas, meid see ei puuduta, tegemist on ajutise nähtusega) või kui ambitsioonikalt riik kriisi tõrjuma ei hakka (abirahad, käendused, ümberõpped), siis lõpp on ikka enamvähem ühesugune - raske. Väga raske.
Kogu majandus ja iga inimene peab ümber rivistuma. Praeguses kolmikkriisis muutub kõik. Kes vanasse takerdub ehk ei suuda muuta oma majanduse ja regulatsioonide struktuuri, on kindlad kaotajad. Kindlasti olukord normaliseerub, kuid see on teistsugune normaalsus.
Niisiis:
1. Ressursside kasutamise prioritiseerimine, mida kasutada tõelisteks tõukeks majanduse taaskäivitamiseks.
2. Kodumaise tootmise säilitamine ja taasloomine. Asume logistilise ahela tagumises nurgas (näiteks Poola tromb), mis muudab problemaatiliseks paljude kaupade saadavuse. Eriline tähelepanu toidu-, liikuvuse-, energia- ja digijulgeolekule.
3. Kaupade liikumise tagamine. „Kui kaubad ei liigu üle rahvusvaheliste piiride, liiguvad sõdurid." (P Knight „Jala jälg").
4. Koondamised tulevad, oluline on, kuidas seda ressurssi võimalikult tõhusalt kasutada ja ümber õpetada (eelmise kriisi ajal oli „ümberõppeid" maakleriks surnud turul, küünetehnikuks turul, kus kõik juba närisid küüsi jne).
5. Mõttekodade (ja võrgustike) kasutamine ideede genereerimiseks. Autotootjad on teatanud, et uuritakse võimalusi, kuidas saaks 3D printimisega teha haiglatele vajalikke seadmeid. Mida meil on välja pakkuda? Uus olukord vajab struktuurilisi muutusi majanduses ja administreerimises.
Nagu kirjutas eriväelane M. Owen („Ei ühtegi kerget päeva", ÄP, lk. 341): „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile." Täna oleme kõik eriväelased.
