VILJA KÜSIB | Helir-Valdor Seeder: kui jõuan pensioniikka, vähendan kulutusi. Hakkan tagasihoidlikumalt elama
„Targad õpivad lollidelt enam kui lollid tarkadelt.” Kellelt võiks selline ütlus pärit olla?
Vaat ei tea, see on vahest mõni rahvatarkus?
Tegemist oli Vana-Rooma riigitegelase ja kirjamehega, kelle tuntuim ja ainsana säilinud teos on „Põlluharimisest”. Ta arvas muide, et toiduks tuleks tarvitada seda, mida toodetakse kohapeal, sisse aga võiks vedada ainult seda, mida ise valmistada ei osata.
Omal ajal oli see ilmselt paratamatus. Sellist logistikat ja transporti, nagu meil tänapäeval on, ju ei olnud. Aga ka tänapäeval soovitatakse tarbida võimalikult lähedal toodetud kaupa, mis on siinses kliimas kasvatatud.
Tema tuntuim ütlus on: „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.”
(Vaikus.)
Tegemist on Cato Vanemaga. Ta oli vist natuke teie moodi mees: teil algavad ja lõpevad ju kõik mõttekäigud sellega, et pensionisüsteem tuleb hävitada.
Minu elu ei alga ega lõpe kaugeltki pensionisammastega. See on rohkem ajakirjanikel südamel. Viimasel ajal on nii, et kui ajakirjanikud mind näevad, siis lehvitavad ja kutsuvad teisest sambast rääkima. Nii ka teie, kohe alustasite sellest.
Kui tuli viimati kõne alla, et riik tahab võib-olla eriolukorras peatada maksed teise pensionisambasse, tegite teie alatu käigu, öeldes, et kui president pensionireformi välja kuulutab, siis seda ei juhtu. Käitusite nagu ehtne väljapressija. Kas teil häbi oli?
Ei ole üldse häbi olnud. Ma arvan, et ajakirjanikel, kes seda valet levitavad, peaks häbi olema, sealhulgas teil.
Mille pärast mul peaks häbi olema?
See, mida te tsiteerisite, on täiesti vale, ma pole seda öelnud. Edasiarendus, et see on väljapressimine, on täiesti sobimatu. Need väljendid, mida te minu aadressil kasutasite...
Ma ütlesin, et see on jäle.
See on täiesti ebakohane hinnang. Ajakirjanik peaks toetuma faktidele, tegelikele sündmustele. Kui on vajadus, täpsustab, helistab mulle. Teie ei teinud mulle ühtegi telefonikõnet. Jutt väljapressimisest on väljamõeldis, mida ajakirjanikud üksteisele on levitanud.
Täpsustage, palun, milles ma eksisin.
Võiksime tulevikus jääda hea ajakirjandusliku tava juurde, et enne, kui avaldatate ja jagate hinnanguid, te helistate, pöördute algallika poole. Minu telefoninumber on teil teada. Küsite järele – enne, kui kirjutate ühe inimese kohta „jäle”.
Täpsustan omalt poolt: „jäle” käis teie käitumise kohta, teie isiku kohta ma seisukohta ei võtnud.
Aga see käitumine oli täiesti viisakas ja kommenteeritud.
Räägime asjast.
Räägime asjast, ja juba siis oleks pidanud asjast rääkima, kui te kirjutasite. Teie kirjutasite ja ka mitmed teised ajakirjanikud tsiteerisid: Seeder on öelnud, et kui president jätab seaduse välja kuulutamata, siis maksed teise sambasse peatatakse. Midagi sellist ei ole ma öelnud. Otse vastupidi: kui president kuulutab seaduse välja, siis ei ole mõistlik teise samba makseid peatada. Põhjendasin ka, miks – siis oleks teise pensionisamba maksete peatamine jooksnud ajaliselt pensionireformi seadusse sisse. Kaks seadust oleks hakanud kattuma, mõlemat oleks olnud vaja muuta – pensionireformi seadust veel tagantjärele, sest see on praegu riigikohtusse jõudnud. See oleks tekitanud segaduse ja hulgaliselt probleeme.
Kui president selle välja kuulutab, siis ei ole mõistlik teise pensionisamba makseid peatada – see oli minu hinnang olukorrale, millega nõustusid ka koalitsioonipartnerid. Seda hakkasid ajakirjanikud, sealhulgas teie, tõlgendama omal riisikol vastupidiselt – et kui president välja ei kuuluta, siis peatab Seeder maksed teise sambasse, vaadake, kuidas te presidendilt välja pressib. See oli väga inetu arendus minu väljaöeldud mõtetele.
Nii et ajakirjanikud said valesti aru. Kas teoreetiliselt on olemas mingisugune võimalus, et teil oleks häbi?
Ma ei taha üldistada, et kõik ajakirjanikud said valesti aru. Olen kohanud ka ajakirjanikke, kellele ma olen selle lahti rääkinud, kes on minust aru saanud ja mind õigesti tsiteerinud. Nii et ainult osa ajakirjanikke sai minust valesti aru – või õigemini, ei tahtnud aru saada. Ükski neist, kes mind valesti tsiteeris, ei ole minuga ühendust võtnud.
Aga küsimus oli, kas on olemas teoreetiline võimalus, et te tunneksite häbi oma käitumise pärast.
Iga inimene tunneb häbi mingite situatsioonide pärast. Häbitunne on igas inimeses olemas. Nii on see ka minul kindlasti olemas. Aga antud juhul ei tunne ma mitte mingisugust häbi, sest olen ajanud õiget asja, ausalt, ja mingit väljapressimist ei ole toimunud.
Arusaamine, et tegu oli väljapressimisega, ei olnud levinud sugugi ainult ajakirjanike seas.
Loomulikult, kui te ise seda levitasite ja edastasite valeinfot edastasite.
Kindlasti nägite sotsiaalmeedias ridasid „Ära ole nagu Helir-Valdor Seeder”. Kuivõrd mõtlesite tol korral selle peale, kuidas see, mida te tegite – või see, kuidas teid mõisteti – mõjutab Isamaa reitingut?
Iga negatiivne uudis mõjutab kas ajutiselt või pikaajaliselt. Siin ongi küsimus ajakirjanike vastutuses. Ajakirjanikud peaksid olema oma hinnangutes täpsed. Mina reageerin sellele sõnumile, kui see kulutulena levima hakkas, küll sotsiaalmeedias, küll ajalehtedes. Huko Aaspõllule, kes minuga sel teemal rääkis – temale pole mul mitte midagi ette heida, sest tema tsiteeris ühena vähestest mind väga täpselt –, helistasin ma pärast üle ja küsisin, kas ta sai aru nii, nagu mina väljendasin, ja tema kinnitas: ta sai aru just nii, nagu mina väljendasin.
Viimase Norstadti uuringu järgi on Isamaa toetus. 5,6 protsenti. Nii madal pole teie reiting olnud sellest ajast saati, kui see firma uuringuid teeb. Kas see, millest me just rääkisime, on reitingus näha?
Õnneks on Eesti õigusriik, mida ei juhita mitte reitingute, vaid rahvalt saadud mandaadi järgi. Isamaa lähtub mandaadist, mis me oleme valimistel saanud. Valimistevahelisel perioodil keskendume otsuste langetamisele, poliitika tegemistele, lubaduste elluviimisele, Eesti elu korraldamisele. Kui tulevad järgmised valimised, küll siis valija annab hinnangu.
Teie viimane valimistulemus oli 11 protsendi peal. Teie koalitsioonipartnerid on korduvalt kasutanud argumenti, et neil on koos teiega pensionireformi elluviimiseks rahva mandaat. Kindlast ei tulnud kõik Isamaa hääled pensionireformi toetuseks. Kuidas me saame rääkida rahva mandaadist?
Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et enamik valijaid toetab pensionireformi – isegi Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide toetajad, rääkimata siis Isamaa, EKRE ja Keskerakonna toetajatest. Selliseid uuringuid on tehtud, tutvuge nendega. Enamik rahvast toetab pensiosüsteemi vabatahtlikuks muutmist.
Nimetage, palun, konkreetne selline uuring.
Minu teada Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel tehtud. Neid on teisigi; ma arvan, te olete ajakirjanikuna neist hästi informeeritud. Erinevad uuringud on seda kinnitanud, et enamus toetab pensionireformi.
Kersti Kaljulaid läks pensionireformiga riigikohtusse. Kaks võimalust õigupoolest ongi: reform kas on põhiseadusega vastuolus või ei ole. Teil on kindlasti mõlemaks juhuks plaan valmis, missugused need plaanid on?
See on teil lihtsustatud käsitlus, aga nii võib käsitleda. Riigikohus leiab, et see on põhiseadusega kooskõlas, ja seejärel seadus jõustub. Kui mõni säte on vastuolus või on tegu riivega, siis vastavalt riigikohtu otsusele tegutseme edasi ja võtame seaduse loodetavasti juba muudetud kujul vastu. Meil on olemas poliitiline tahe pensionireform ellu viia.
Sõna „tootlus” on teie jaoks teoreetiline termin, te pole kunagi ise investeerinud, teie käsutuses olevat vara pole ärilistel eesmärkidel rakendatud. Teie enda nahk pole mängus, sest teist sammast teil pole. Miks on teil üldse tekkinud arusaamine, et teie peaksite pensionist rääkima, süsteemi muutma – või üldse nimelt selle teemaga tegelema?
No näete, teie ettevalmistus saateks on olnud puudulik. Informatsioon ei ole täpne. Mida te investeeringuks peate? Ma olen investeerinud kinnisvarasse, maasse. Mul on metsamaad ja põllumaad. Olen mõnda aega tegutsenud ka füüsilisest isikust ettevõtjana.
Millal see oli?
See oli kahetuhandendate alguses, 2009. või 2010. aastani. Aasta-paariga võin eksida. Kümmekond aastat või isegi rohkem tegutsesin FIE-na. Olen tegelenud loomakasvatusega oma muude tegevuste kõrvalt. Põhiliselt aga olen müünud oma tööjõudu, mida teeb enamik inimesi. Teie väide, et ma pole üldse investeerinud ega üldse ettevõtlusega tegelenud, ei vasta päriselt tõele.
Praegu räägivad näiteks mõningad investorid surnud kassi põrkest. Kas oskate defineerida, mis asi see on?
Teie surnud kassidest ei tea ma küll mitte midagi.
Väga kahju, see näitab, et börsile investeerimisest te palju ei tea – aga lähtute eeldusest, et inimesed hakkavad kohe kõvasti investeerima, kui te teise samba pikali tõmbate.
Pensionisüsteemiga olen ma väga hästi kursis, olen sellega väga põhjalikult ja pikka aega tegelnud. Olen sügavalt veendunud, et praegune maksete peatamine on majanduslikult mõistlik ja põhjendatud. Pensionireform aga loob palju jätkusuutlikuma pensionisüsteemi ja võimaldab inimestel tulevikus saada suuremat pensioni.
Veel paar aastat tagasi üürisite Tallinnas korteris, kas olete tänaseks saanud omanikuks?
Mina elan jätkuvalt üürikorteris.
Enamik inimesi mõtleb, et parem juba maksta pangale kui omanikule, siis saab korter vähemalt lõpuks enda omaks.
Olen Tallinna üürikorteri asukohta eri põhjustel vahetanud.
Aga miks te ei osta – pank ei anna laenu või?
Ma investeerin oma raha mujale. Eelistan osta kinnisvara, metsa- ja põllumaad. See on mulle emotsionaalselt väärtuslikum ja vaadates maa hindu kindlasti ka mõistlikum investeering kui hakata tegelema kinnisvaraga, mis toob kaasa ka teatud kohustusi, millega ma tegeleda ei taha. Igaüks toimib vastavalt oma soovidele, emotsioonidele, teadmistele, tahtmistele.
Te olete 55-aastane. Kui jääte pensioniealiseks, jääb teie kontosse pensionisamba pikalilükkamine ja peale investeeringute maasse, mida ette tõite. Mida te ikkagi tegema hakkate? Mitu kuud te praegu ilma sissetulekuta hakkama saaksite?
Minu tuleviku pärast ei pea teie muretsema.
Ma muretsen ikka, teil on ju neli last. Ma küll ei tahaks oma lastele koormaks jääda – teie pole mõelnud selle peale?
Olen väga palju mõelnud. Mina arvan, et perekonnas peab alati üksteist toetama. Olen oma lapsed üles kasvatanud sellises teadmises, et kui on vaja, siis on nad valmis oma vanemate eest hoolitsema. Mina elasin oma emaga koos kuni tema surmani. Tõsi, tal oli iseseisev elamine, omaette sissekäik, ta sai iseseisvalt hakkama kuni elu lõpuni. Aga kui on vajadus, siis perekonnas aidatakse üksteist. Perekond on sotsiaalselt kõige turvalisem keskkond. Kaks last on mul tänaseks täisealised, kaks käivad veel koolis, küllap kasvatame ka nemad üles. Ja kui elus tulevikus vaja on, siis nad kindlasti aitavad. Oma eluga saan ise hakkama. Kui jõuan pensioniikka, vähendan kulutusi. Hakkan tagasihoidlikumalt elama.
Millest? Hakkate loomi kasvatama?
Ei-ei. Mul on maal elamine. Väikene pension on olemas. Väheke kinnisvara ka tallele pandud. Väikesed hoiused on ka olemas. Natuke väärismetalli on ka.
Te olete kulda ostnud!
See on tunduvalt kindlam tulevik kui väärtpaberid ja virtuaalne number teises sambas, millest kahekümne aasta pärast midagi järel ei ole.
Palju te kulda ostsite?
Seda ma teile siin ei avalda, aga niipalju küll, et end ja oma peret elatada. Võin öelda, et ostsin oma hea sõbra ja tuttava Meelis Atoneni firmast, Tavidist.
No muidugi, kes see teine meil siin kulda müübki.
Aga seda tahan ma öelda, et elu pole ainult materiaalne. Pere ja lapsed on kõige suuremad pensionisambad. Tulevikus ei pea teid mitte pensionisammas üleval, vaid järelkasv.
Kui te peaks töötuks jääma – mitu kuud te ilma sissetulekuta vee peal püsite?
Ma esitan igal aastal majanduslike huvide deklaratsiooni. Sealt saate näha.
Jaa, aga ma küsin praegust seisu. Mitu kuud....
Ei, ma ei pea vajalikuks seda öelda. Ja seda me ju ei tea, missugused aastad meil ees seisavad, kas kasinad või rasvased. Ma kinnitan veel kord, teie ei pea muretsema minu tuleviku pärast.
Teie pärast muretsevad teie valijad.
Nemad ei ole mulle niisuguseid küsimusi esitanud.
Aga nad võiksid. Meil on neli minutit, et rääkida aktuaalsest poliitikast. Senimaani oli Isamaa ja EKRE erinevus peamiselt retoorikas, nüüd on teil tekkinud erimeelsused. Martin Helme ütleb, et avalikku sektorit kärpida ei tohi, teie aga, et kärbitakse kindlasti. Missugust nõu olete Martin Helmele andnud, kuidas ta peaks oma renomee päästma, kui te kärpima hakkate?
Me ei ole EKREga kunagi olnud siiami kaksikud. Meil ole ka antagonistlikke vastuolusid. Meil on teatud ühised ilmavaatelised alused ja ka teatud erimeelsused algusest peale. Mis aga puudutab seda majanduskriisipaketti, siis mina ja Isamaa oleme arvamusel, et vaja on toetada ettevõtlust, panustada majanduse elavdamisse. Pakett on saanud päris hea ja ma loodan, et see võetakse vastu. Teiselt poolt tuleb kindlasti avalikku sektorit kärpida.
Kuidas te selle Martin Helmele selgeks teete?
Me oleme sellel teemal mitu korda vestelnud. Valitsuskabinet on selle juba ära otsustanud, see otsus on fikseeritud.
Oleks aga ju loogiline, et teade selle kohta tuleb rahandusministrilt, mitte teilt – kes te ei kuulu valitsusse?
See ei ole oluline, kellelt see uudis tuleb. Tähtsam on lõpptulemus. Küll me saame hea lahenduse. Avalik sektor peab kindlasti erasektoriga solidaarne olema.
Kultuuriminister Tõnis Lukas on avaldanud valmidust enda peale võtta see summa, mille õnnetu Postimees on investeerinud olümpiamängude kajastamisse. Lukas tahaks selle ERRi üles osta, Martin Helmel aga ei tõuse käsi raha andma. Mis teie seisukoht on?
Kas te olete Tõnis Lukasele helistanud ja küsinud? Ei ole, eks ole. Te ei ole kursis. Täna hommikul rääkisin Lukasega sellest.
Andke, palun, uuemat infot.
Ta ei ole seda kunagi öelnud, et peaks ostma 500 000 euro eest olümpiamängude näitamise õiguse rahvusringhäälingule. Ta on öelnud, et tema on rahvusringhäälingu usku, et Eestis võiks suuri üritusi eelkõige ERRis. Aga konkreetset ettepanekut oma kriisipaketis ta ei tee ja ettepanekut osta need õigused Postimehelt pole ta teinud.
Ei tea, miks küll teie erakonnaga seda küll kogu aeg juhtub, et saadakse valesti aru. Reinsaluga täpselt sama lugu – käib teine kogu aeg ringi, ämber jala otsas. Ajakirjanikud ei saa lihtsalt aru, mis ta räägib.
Mulle te ei helistanud, kui kirjutasite, et pressin presidendilt raha välja. Tõnis Lukasele te ei helistanud. Vaat sealt hakkavadki need vead pihta. Mitte meie erakonnas ei ole viga, vaid ikka nendes mõnedes ajakirjanikes, kes ei pöördu algallika poole.
Ma ei hakka otse-eetrit praegu raiskama selle peale, et teile selgitada, mille poolest erinevad uudis ja arvamus. Viimane küsimus: kuivõrd te viirust kardate ja mida teete selleks, et terveks jääda?
Ma olen ettevaatlik. Ma ei ütle, et ma lausa paaniliselt kardan, aga ma olen ettevaatlik. Püüan füüsilisi kontakte vältida, kui see on võimalik, aga käin ikkagi paljudel koosolekutel füüsiliselt kohal. Maski ei kanna, aga desinfitseerin käsi, pesen neid tihedamini. Jälgin hügieeninõudeid hoolikamalt, kui olen tavaolukorras teinud.
