„Pärast bakalaureuseõpinguid ülikoolis avastasin enda jaoks foorumteatri – teater oli mind alati huvitanud. Foorumteatri juhendajana hakkasin ma sellesse kaasama aina enam noori, kuna olin varem seotud kiusamisvastase kampaaniaga „Salliv kool”,” kõneleb Marii. „Foorumteatri meetodit kasutatakse ju sagedasti ka selleks, et suunata noori sobivamaid valikuid tegema ja nii iseenda kui ka teiste käitumist analüüsima.”

Marii otsustaski noortega tegelema jääda ning asutas hiljem mittetulundusühingu, mis siiani üritusi ja töötubasid korraldab ning erinevaid teatrist pärit tehnikaid kasutab. Näiteringiga on Marii seotud ka huvikooli juhendajana.

Huvikoolist magistriõppesse

„Nii minu praegune töö huvijuhina kui ka varasem kogemus foorumteatris on laiendanud arusaama noorsootööst ja aidanud mõtestada seda, mida teen huvikoolis,” on Marii veendunud. Noorsootöö huvikoolis on ju justkui segu pedagoogikast ja noorsootööst, kus toimub pidev kahe valdkonna kompamine.

Just töö huvikoolis tõi Marii Tallinna ülikooli noorsootöö korralduse magistriõppese. Ta tunnistab, et õppimine on olnud piisavalt paindlik ka nende jaoks, kellel ei ole varasemat erialast kogemust – otsene noorsootöö kogemus puudus ju ka tal endal.

„Ülikool on mulle pakkunud huvitavaid õppeaineid, erinevaid väljakutseid ja arenemisvõimalusi,” kirjeldab Marii. „Täiskohaga töö kõrvalt on ülikoolis käia võib olla keeruline, kuid õppejõud on vastutulelikud, mõistvad ja kogenud.” Väga inspireerivad on kursusekaaslased, kes teevad oma tööd kirega. Just tänu kokkuhoidvale ja avatud hoiakuga kursusele on Marii õppinud, kui oluline roll on tema eriala puhul meeskonnatööl ning kogemuste jagamisel.

Ülikool viis kooli tööle

Magistriõpingud on avanud Marii jaoks ka uusi uksi. „Pärast esimest aastat ülikoolis pakuti mulle tööd ühes Tallinna koolis huvijuhina. Uues keskkonnas ja kollektiivis töötamine on oluliselt avardanud minu arusaamu noorsootööst,” räägib Marii. On ju noorsootöö koolis keskuste ja huvikoolidega võrreldes formaalsem, loob tugevamad raamid. Esikohal on õpetaja nõudmised, alles seejärel tuleb vabatahtlik mitteformaalne tegevus. Ka noored suhtuvad huvijuhti teatud distantsi ja formaalsusega. Huvijuht peab vägagi arvestama õpetajatega, esiteks nendega koostöö looma ja hiljem seda hoidma.

Ka mõistetakse noorsootöötaja ametit kohati liiga kitsalt. Tihti kuuleb Marii koolis, et „noorsootöötaja tegeleb probleemsete noortega noortekeskuses”. Hoopis harvem seostatakse teda huvikooli või kooliga.

„Huvijuht ei ole aga vaid kooli ürituste korraldaja, vaid ka tugi õpilastele,” leiab Marii. „Ta peab kaasama noori, toetama nende omaalgatusi, kohtlema kõiki õpilasi võrdselt, olema salliv ja avatud.” Nii toetab ka tema ise huvijuhina õpilasesindust, kelle ülesanne omakorda on teiste koolinoorte aja sisustamine ja nendele toeks olemine. „Õpilasesinduse üks eesmärke peaks olema kasvatada noores tahet võtta vastutust,” nendib Marii. „Kui noored korraldavad üritusi enda algatusel, vabast tahtest, suurendab see nende vastutuse võtmise võimet.”

Sama mure kaks külge

Vahetevahel kuuleb huvijuht, kuidas noored arutavad probleeme, mis neil on õpetajatega tekkinud, seejärel kuuleb ta õpetajatega kõneldes sama probleemi teist poolt. See näitab, et õpetajad ja õpilased võivad üksteist valesti mõista, et nad ei soovi üksteist kuulata ja enda käitumist muuta. Siin võibki olla abiks huvijuht, kes tasakaalustab suhteid, aitab kaasa tervele suhtlusele ja üksteisemõistmisele.

Kooli noorsootöö vajaks ühiseid koolitusi õpetajatele ja huvijuhtidele, samuti tegevusi, mis arendaksid õpetajate ja õpilaste omavahelist koostööd. „Kooli noorsootöötajal on palju rohkem potentsiaali ja võimalusi midagi koolielus muuta, kui esialgu tundub,” tõdeb Marii.

„Noorsootöö eriala on toetanud minu tööd noortega, andnud mulle teadmised, valmisoleku ja suurepäraseid kontakte ning koostööpartnereid. See on avanud uusi uksi ja täitnud eesmärgid, miks ma seda eriala õppima läksin,” võtab Marii kokku.

Jaga
Kommentaarid