Josing: kriisis on kõige haavatavamad ümbrikupalga teenijad ja need, kellel on väikesed säästud
Samuti märkis ta, et inimesed, kes on teeninud ümbrikupalka, ei saa töötu abiraha kui nad peaksid tööst ilma jääma ning see muudab ka nemad kriisi suhtes haavatavaks.
„Laias laastus võib öelda, et sääste on pooltel Eesti peredel ja pooled elavad palgapäevast palgapäevani. Meil on suured hoiused Eestis, makrotasemel vaadates üle seitsme miljardi, aga need jagunevad ebaühtlaselt. Väiksemal protsendil on suuremad summad arvel," rääkis Josing intervjuus.
Millised ühiskonnagrupid on majanduskriisis kõige haavatavamad?
Kindlasti need, kellel on väikesed säästud. Tarbijabaromeetris iga kuu küsime, kuidas on rahanduslik seis. Laias laastus võib öelda, et sääste on pooltel Eesti peredel ja pooled elavad palgapäevast palgapäevani. Meil on suured hoiused Eestis, makrotasemel vaadates üle seitsme miljardi, aga need jagunevad ebaühtlaselt. Väiksemal protsendil on suuremad summad arvel. Väga palju on selliseid hoiuseid, kus on ainult palgaraha arveldusarvel.
See tähendab, et keskmine hoiuse suurus ja mediaan on väga erinevad?
Jaa, väga erinevad. Viimastel aastatel pole tehtud säästupuhvrite uuringut. 2017 tegime viimati, aga ma ei usu, et see pilt erinev on. Toona ütles iga neljas, et tal pole üldse sääste või on vähem kui ühe kuu sissetulek. 32 protsenti ütles, et on ühe kuni kahe kuu säästud. Tegelikult öeldakse, et inimesel peaks olema vähemalt kuue kuu säästud, et oleks turvatunne.
Kui loenguid loen, siis rõhutan, et on vaja vähemalt kuue kuu sääste. Paar kuud tagasi, kui lugesin loenguid ja rääkisin, miks sääste on vaja ja ütlesin et kõike võib juhtuda, inimene võib haigeks jääda või töö kaotada, siis saalis kuulajad vaatasid, et mis tööst ilma jäämisest ta räägib kui töötus on väike ja töötajaid otsitakse. Aga maailm on kummaline ja muutused võivad imekiiresti tulla.
Vägagi haavatavad on siis ilmselt inimesed, kes said ümbrikupalka ja kaotavad nüüd töö?
Jah, nad ei saa (töötu abiraha - toim) kui ei ole ametlikult tööd teinud.
Ja palgakärped tabavad siis kõige valusamalt neid inimesi, kes elavad palgapäevast palgapäevani?
Kärpimine on parem variant kui töötu olla. Loodame ikkagi, et see olukord saab ümber. Ja siis saab inimene jälle rea peale. Peres on võimalik kümme protsenti ka kokku hoida.
Nende inimeste seas, kellel pole sääste, on erinevad grupid. Seal on need, kes ei saa väikese sissetuleku tõttu säästa, aga ka need, kellel on selline hoiak, et ei säästa vaid kulutab ära. Säästmine on vabatahtlik tarbimise piiramine. Osa inimesi suudavad seda teha, osa ei suuda.
Kas hiljuti tekkinud kriisi tõttu on plaanis uusi uuringuid?
Esmaspäeval tutvustame uuringut, kus uurisime ettevõtjaid. Me teeme iga kuu tarbija ja ettevõtja baromeetrid. Seda teevad kõik Euroopa riigid ja seni on see olnud kõige kiirem infosüsteem, mis Euroopas on. Ettevõtjad ütlevad seal prognoosi ja töötajate arvu muutused. Märtsis oli meil uuring 1.-10. märtsini. Ettevõtjate kindlustunne oli kerges languses. Prognoositi majanduskasvu aeglustumist. Tarbijatel oli ka kerges languses, aga keegi ei näinud seda tsunamit, mis tegelikult lähenes.
Ma olen võrrelnud praegust pilti 2004. aasta Tai tsunamiga. Esimene etapp oli see, et vesi läks rannast ära. Need, kes ei teadnud tsunamist midagi, läksid merekarpe korjama hoolimata sellest, et loomad olid paanikas ja midagi toimus.
Mõnes mõttes on huvitav, et praegune kriis ei tulnud tundidega. Meil räägiti uudistes jaanuaris juba Wuhani sündmustest.
Ühtegi kriisi ei suudeta ette prognoosida, sest vaadatakse ikka eelmist kriisi. Kui aga viirus jõudis Iraani ja Itaaliasse, siis oleks võinud mõelda, et see ei lähe nii kergelt seekord. Aga märtsi algul meil polnud veel seda hirmutunnet ettevõtjatel ja tarbijatel.
Kui kasutada teie metafoori, siis kas märtsi algus oli see, kus vesi läks rannast ära enne hiidlaine saabumist?
Jah. Me tegime 16.-19. märtsil ettevõtjate seas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel uue uuringu. Siis oli pilt juba täiesti teine. Siis oli tsunami kohal. Ettevõtjad prognoosivad järgmiseks kolmeks kuni kuueks kuuks väga suuri käibelangusi ja pole ettevõtjaid, keda see ei puuduta. Kümne päevaga jõudis tsunami kohale.
Kui te nüüd oma teadmiste ja kogemuste pealt vaatate, siis kui pikaks see kriis venib?
Siin pole majandusteaduse teadmisest suurt kasu. Siin vaatavad kõik praegu viroloogide ja arstide poole, kuna me ei tea midagi selle viiruse käitumisest. Kas see tuleb tagasi, kas me leiame ravimi. Aga see on hävitanud väga olulist osa ja selleks on usaldus. Usaldus riikide vahel. Kui palju on praegu riigid teineteisele inetusi teinud. Kus on nüüd see solidaarsus?
Ja usaldus inimestel, et minna uuesti reisima. Kui probleem on, siis see jääb inimeste mällu kauaks. Nagu näiteks Estonia hukk. Kui kaua see mõjutas Rootsi turismi. See taastumine võtab aastaid, see ei toimu hoobilt. Muutub ka mõtlemine, kuidas tarneahelaid ehitada. Kui viirus hakkab korduma, siis see muudab planeerimist ja peab kogu aeg valmis olema karantiiniks. See on väga uus olukord maailmas.
Pärast Teist maailmasõda olid turism, väliskaubandus ja transport kasvutrendis. Seal olid lained sees, aga pikas perspektiivis oli kasv. Nüüd sõitis rong täiel kiirusel ja tõmmati hädapidurit. Kõik seisab. See on unikaalne olukord. Kuidas see taastatakse, kuidas reisima hakatakse, kuhu inimesed reisivad? Tänapäeval on meelelahutusel suur osakaal majanduses. See on see, mis usalduse kriisiga kaob.
