Munakoored kõrva ja saepuru lambikupliks!

Lülita hetkeks sisse oma kujutlusvõime ja mõtle, kuidas võiks munakarbist saada seinaplaat või saepurust lambikuppel. Või mida ägedat võiks teha kasetohust ja kuidas kasutada toidust järele jäävaid munakoori. Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži käsitöötehnoloogiate ja disaini eriala tudengid just sellega tegelevadki, et leida igapäevaelust ülejäävatele materjalidele uus kuju ja funktsioon.

Materjale, mis meie elutegevusest prügina järele jäävad, on väga palju. Inimkond on jõudnud sinnamaani, et hullumeelne tootmine, tarbimine ja reostamine on muutnud meie planeedi prügimäeks. Alates viiekümnendatest, mil algas masstootmine, oleme tekitanud 8,3 miljardit tonni plasti. Mõtle hetkeks Giza püramiidi peale ja nüüd korruta see 1400-ga. Täpselt nii suure koguse plasti oleme suutnud 70 aastaga toota. Suurem osa sellest on saanud prügiks, millest näiteks Vaikse ookeani põhjaossa on moodustunud prügisaar, mis on kolm korda suurem kui Prantsusmaa.

Kui mõtled, millised sinu valikud saavad kasvõi natuke aidata maailma puhtamaks muuta ja seda elusana säilitada, siis eriala, mida õppida, on kindlasti üks neist. Siililegi selge, et kui pead praegu distantsilt kooli lõpetama ja samal ajal elu esimest, ehk ka suurimat otsust tegema, siis ei ole see lihtne väljakutse. Või kui otsid täiskasvanuna oma karjääris ja elus laiemalt uut hingamist, siis valikute paljusus ajab pea segi. Eksistentsiaalsed küsimused võivad ju tekitada igasuguseid kahtlusi. „Mis vahet seal on, mida ma edasi õpin või teen, kui ei tea, kuidas see elu siin planeedil üldse välja hakkab nägema?”. On küll vahet. Oi kui palju.

Näiteks üks idee. Mis oleks, kui leiaksid eriala, kus saad lasta oma loovusel lennata, luua innovatiivseid lahendusi ja teha seda nii, et see on kasulik kogu maailmale? Oleksid justkui elukeskkonna disainer.

Käsitöötehnoloogiad ja disain võib esmapilgul tunduda vanamoodsa kombinatsioonina, ent tegelikult peidab end selle sõnapaari taga täiesti ainulaadne õppekava Eestis. Selles on ühendatud traditsioonilised ja kaasaegsed tehnoloogiad, ettevõtlikkus, keskkonnasäästlik mõttelaad ja tootearendus. Õppetöö fookuses on inimkeskne disain, mis algab kasutajate vajaduste mõistmisest ja loovast probleemi lahendamisest.

Õpid mõtlema täiesti teistes kategooriates ja seostes kui seni. Näiteks vaatad munakarpi, mis enne lõdva randmega prügikasti lendas, kui võimalikku materjali, millest saad ümber töödeldult teha seinakattematerjali. Või annad tööstuses alles jäävale saepurule ja höövlilaastudele modernse lambikupli kuju.

Laura Saks mõtles kooliprojekti raames välja, kuidas saaks munakoortest, mida nii koduses majapidamises kui ka näiteks hotellides jääb järele tonnide kaupa, teha originaalseid ehted. Nüüdseks ei ole see ainult tehtud koolitöö, vaid ka toode, millega väikeettevõtjast tudeng saab rõõmustada iga kandjat.

„Minu kõrvarõngaste brändi EGG LAURASAKS kollektsioon „Scrambled eggs” on üpriski ainulaadne. Tooted sünnivad taaskasutatud munakoortest, mis jäävad järele hotellide hommikusöögist ja ka kohalikest taludest.” Toote valmimisprotsess võttis tudengil kaua aega. Üritades jääda võimalikult loodussõbralikuks, tegi ta katsetusi nii soolataigna kui ka erinevate liimainetega. Sobivaks abimeheks munakoorte töötlemisel osutus hoopis biovaik, mida toodetakse taimsetest ja põllumajanduslikest saadustest. Erinevaid värve saab ta looduslikest värviandjatest, nagu mustikas, maasikas, vaarikas ja kurkum.

On loendamatu hulk võimalusi, kuidas saad disainerina luua ainulaadseid tooteid, mõeldes seejuures keskkonnale. Ja seda kaugelt enam kui vaid ühes valdkonnas. „See väga loov ja mitmepalgeline eriala on alustuseks, täienduseks ja arenduseks väga mitmetele suundadele: kunst, mööbli- ja tootedisain, arvutiprogrammide kasutamine…,” arvab üks praegustest tudengitest, kel õnnestus eespool mainitud munakarbid sisekujunduses kasutusele võtta.

Kadri Kiigema, Tallinna ülikooli turundusjuht

Tutvu õppekavaga ja tule õppima!