Murede mitmekesisust näitavad viis lugu Eesti eri otstest. Need inimesed ja perekonnad on otsustanud ise midagi luues endale igapäevast leiba teenida.

Hämsaare puhketalu ja Hämsa kõrts on Võrumaal Meegomäel asuv kompleks, mille perenaine on Ulvi Parksepp. Ta usub, et väikeettevõtjatele piisaks kriisi üleelamiseks väikesest, 5000–10 000-eurosest tagastamatust rahasüstist. Parksepa sõnul on kõige hullem teadmatus – nii viiruse kui ka meetmete kohta. Info on tema sõnul liiga hajali.


„Kui selgub, et MES on paindumatu, KredExi intress on röövimine ja muud ka ei saa, siis oleme käpuli. Kui otsustajate seas ei ole neid, kes on ise olnud edukad ettevõtjad. Kui nad ei tea, milline on ettevõtja vastutus töötajate ja pankade ees. On neid, kel on nii enda kui ka vanemate vara panditud. Ka kuskil cum laude saanud nõustajad ei tea, mis reaalses elus toimub,” ei ole Mäetaguse mõisahotelli juhataja Terje Rattur rahul.


Tallinnas Lootsi keskuse KGB teater-kohvik-muuseumi loojad  ei maksa arveid, kuni kehtib olukord. "Meil on lepingus punkt, et kui on vääramatu jõud, siis ei pea üüri maksma. Me ei maksa arveid, kuni kehtib eriolukord,” põrutab omanik.


Keerulise elusaatusega Virve Laansalu jäi eelmisest tööotsast ilma ja hakkas maske tegema. „Lapsest saati olen mingit tööd teinud. Ei oska niisama ollagi. Ma ei taha minna kuhugi, käsi pikalt. Tahan tööd teha, et tunda end vajalikuna,” ütleb Laansalu.