Jaapan on riik, mida on läbi ajaloo ikka ja jälle tabanud erinevad katastroofid – maavärinad ja vulkaanipursked, tsunamid ja taifuunid, tuumplahvatused ja epideemiad. Kui pikemat aega midagi juhtunud pole, haarab inimesi teatav rahutus, kõhe ootus, et seekordne raputus tuleb suurem kui kunagi varem. Seetõttu paljud on pigem õnnelikud väikeste õnnetuste keskel, mida on lihtne kontrolli alla hoida – täielik rahu ja vaikus on liiga pahaendelised.

Näiteks arutatakse viimasel ajal palju selle üle, millal Fuji mägi võiks uuesti purskama hakata ja kalkuleeritakse, kui hävitavat mõju see omaks elule Tōkyōs. Viimati toimus see aastal 1707. Paus on veninud üsna pikaks ja ärevus aina kasvab.

Kaht tüüpi katastroofid

Filosoof Yasuo Kobayashi on teinud vahet kaht tüüpi katastroofidel.

Tüüpilise kataklüsmi puhul paisatakse maailm üheainsa silmapilguga pahupidi. Kuigi see võib olla sündmus, mille võimalikkus on kõigile teada ja selleks on isegi hoolikalt ette valmistatud, rabab see alati ootamatu plahvatuslikkusega. Katastroofi silmapilgus on kontsentreeritud kogu aeg, minevik ja tulevik on tihenenud justkui üheksainsaks käesolevaks õnnetushetkeks, väljaspool seda tihedat klompi pole mitte midagi.

Hoopis teist tüüpi katastroofi näide on Fukushima tuumajaamas 2011. aasta 11. märtsil aset leidnud õnnetus. Siin on tegu olukorraga, mis on pigem hajus, ebamäärane ja kantud erinevatest juhuslikest faktoritest. Kobayashi ütleb sellise katastroofi kohta: „Ükski sündmus ei toimu hetke jooksul, vaid tõenäolisusele tuginevas häguses pilves.“

Kiiritus on nähtamatu ja hiiliv vaenlane, mille haare on hoomamatu. Midagi on õhus, see pole silmaga nähtav, aga painab meid oma kohaloluga. Väliselt on kõik justkui samamoodi, aga me teame, et kõikjal varitseb oht jääda haigeks ja surra.

Aga äkki juhtus see minuga?

Sellise aeglaselt laiali laotuva ähmaste piirjoontega sündmuse kogemine toimub hoopis teistmoodi kui äkilise kataklüsmi tajumine. Ma ei tea, kas mu kehas on kiirituse mõjul vähi tekkimine juba alanud või mitte. Kui valitsus ütleb, et haigestumise risk minu elukohas on näiteks 11%, siis ei vabasta see teadmine hirmust, et just mina kuulun selle kümnendiku hulka. See võib juhtuda minuga või mitte. Võib-olla on see juba juhtunud. Võib-olla… äkki… mine tea…

Kobayashi võtab selle kokku sõnadega: „Inimese teod on traditsiooniliselt ikka tuginenud põhimõttele „olla või mitte olla“, „teha või mitte teha“. Võimatu on olla x protsenti või teha x protsenti.“

Kui esimest tüüpi katastroofi puhul on kõigile teada, mis on toimunud, siis teise tüübi puhul on sündmus ise justkui igas suunas laialivalguv udupilv, millest ühtki selget teed välja ei paista. Tänu sellele pole võimalik päriselt sajaprotsendiliselt olla ega mitte olla, teha ega tegemata jätta.

Oleme udupilves

Üleilmse COVID-19 pandeemia tõttu tundume sellises pilves parajasti viibivat ka meie. Kas ma olen viirusekandja? Kas on tõenäoline, et just mina jään haigeks? Ja kui jään, kas surmavalt? Äkki kuulun just mina selle väikese protsendi hulka Eesti elanikkonnast, kes satub homme, ülehomme või nädala pärast intensiivravi palatisse hingamisaparaadi otsa.

Paljud on osutanud asjaolule, et tegelikult on isegi suurem võimalus surra mõnda teise haigusesse või jääda auto alla. Seda muidugi juhul, kui meile esitatud andmed ja prognoosid on enam-vähem õiged. Miks me siis käesoleva pandeemia puhul muretseme rohkem kui kunagi varem?
Lääne ühiskonnad on ehitatud elujaatavale edasipüüdlikule maailmavaatele, mille pahupooleks on meeleheitlik hirm vananemise ja surma ees. Kristlik traditsioon on meid mingil määral valmistanud ette esimest tüüpi katastroofiks – maailmalõpuks –, kuid siingi ei vaadata tegelikult surmale otse silma, vaid leevendatakse kataklüsmi fataalseid tagajärgi lubadusega ülestõusmisest ja igavesest elust.

Surm hõljub õhus

Teist tüüpi katastroofid aga sellist katarsisega lõppevat suur narratiivi ei paiku. Kõik jääb vinduma. Surm hõljub õhus, ta on kogu aeg kohal, aga ei ilmne veel, ei manifesteeru käega katsutaval moel.
Kuigi tegu on erakorralise olukorraga, ei erine see eksistentsiaalses mõttes meie tavapärasest elust. Mõte nähtamatutest radioaktiivsetest osaketest või pisikutest toob esile surma pideva kohalolu elu enese keskel, mida me oleme kogu oma jõudu mängu pannes õppinud represseerima. See on justkui tumeaine, mille gravitatsiooniväljas me kõik tiirleme. Ja kui me vaatame liiga pikalt sellesse sügavikku, varitseb oht, et kõik meie argised toimetused kaotavad oma sära ja jõu.

Budistlikud kultuurid, kus on teadvustatud elu ja surma mittedualistlikku seost, on sellise kriisi talumiseks mõnevõrra paremini ettevalmistatud. Ka Jaapanis on kõiki katastroofe käsitletud osana elu olemuslikust püsitusest.

Mahajaana filosoofia ühes olulisemas tekstis „Vimalakīrti suutra“ on öeldud, et inimese elu on nagu vaht vee pinnal, mis ühel hetkel tekib, teisel kaob. Me oleme ainult ajutised mustrid, osakeste juhuslikud formatsioonid, teatavad ainekuhjad, millel pole pikka püsi. Kui läänes soovitatakse karantiinitingimustes rakendada mindfulness-meditatsiooni peamiselt selleks, et surma kohalolu unustada ja tülika olukorra eest põgeneda, siis tõeline budistlik praktika peaks aitama inimestel oma surelikkust teadvustada. Surmahirmust pole võimalik vabaneda seda represseerides, vaid ainult omaenese ajalikkust teadvustades. Tuleb oma surm kogu sellega kaasnevas ebamäärasuses ja ebakindluses enese peale võtta, aga seda on muidugi lihtsam öelda kui teha.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis saab õppida jaapani kultuurist ja ühiskonnast süvitsi. Tutvu vastuvõtutingimustega bakalaureuse õppekaval ja magistri õppekaval ning loe ka Aasia uuringute suunast.

Jaga
Kommentaarid