VILJA KÜSIB | Indrek Neivelt: loodan, et pärast kriisi visatakse SKT prügikasti. Esile tulevad põhiväärtused: tervis, pere, head suhted
Millega te parasjagu tegelete? Pocopay ja Pocosysi müüsite ju maha.
Pocosysi müüsin. Pocopay ei ole veel müüdud, müüme siis, kui saame finantsinspektsioonilt loa.
Pocosysi eest on raha juba käes?
Jah.
Pocopay eest veel ei ole?
Ei ole.
Muide, miks teil maski ees ei ole? Minu tervisest ei hooli te üldse?
No ega ma pole pole kusagil väljas käinud, ma ei ole ohtlik. Viirusekandja ma kindlasti ei ole. Ennast mask ju ei kaitse, ainult teisi.
Oleksite ju võinud minu peale ka mõelda?
Nojah, aga ma olen piisavalt kaugel. Kaks meetrit on vahet.
On tõesti. Kui viimati valitsust moodustati, siis arvati – enne, kui sai selgeks, mis erakonnale see koht läheb –, et teie võiksite olla rahandusminister. Teile selle järelepärimine ei meeldinud, miks?
Selleks on ju valimised. Valimistel osaleb sadu või tuhandeid inimesi, kes tahavad seda posti saada. Martin Helme on oma ametiga väga hästi hakkama saanud. Ta on väga tubli rahandusminister.
Teid on Isamaaga seostatud pikemat aega. Kogu on aeg on räägitud, et Neivelt läheb poliitikasse, aga seda pole juhtunud.
Seda on räägitud üle kümne aasta, las nad räägivad järgmised kümme aastat veel. Või kakskümmend.
Aga miks nad räägivad? Vähemasti pensionireformi asjus on teie seisukohad Isamaaga üsna sarnased.
No aga teistel teemadel olen jälle teistega sarnane. Mind on igasugusega seltskonnaga kokku pandud.
Nii et poliitikasse minek ei ole teema?
Ei ole teema. Sõltumatul mõtlejal on suurem väärtus kui ühel karjas.
Aga eelmise aasta alguses palkasite isegi suhtekorraldaja, et olla rohkem pildil. Miks te seda tegite?
Sellesama pensionivärgi pärast. Kui me vaatame fondide tootlust ja tasusid – need ei jõudnud kuidagi ühiskonnale kohale. Tegin seda selleks, et et elu siin Maarjamaal paremaks teha, muud ambitsiooni ei olnud – ei poliitilisi ega muid. Siis spekuleeriti ka, et tahan poliitikasse minna, europarlamendi valimistele, ja mida ma veel tahtsingi...
Eesti Panga presidendiks.
Jah, ja veel oli midagi. Aa, Tuleva tahtis panka teha. Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt. Seal ei olnud mingit plaani taga.
No aga pensionireform on puhtalt Isamaa agenda ju. Teie räägite nagu Pruunsild ja Seedergi, et raha põleb ja pangad on pahad.
Mina rääkisin sellest palju varem kui nemad. Ja kas keegi veel kahtleb selles, et raha põleb? Kui võtta välja need sügisesed ekspertide ja Eesti Panga ennustused selle kohta, missugune on 2060 pension sendi täpsusega – nad vaadaku, kuidas nende graafikute täitmine läheb. Ei lähe kuidagi.
Paljud ei ole teiega ühel nõul ja ka Isamaa pensionireform, samuti maksete peatamine teise sambasse on saanud palju kriitikat.
No las saab. Vaatame, kuhu see pensioniraha läheks, kui me seda edasi korjame: üle poole sellest läheks tegelikult võlakirjadesse. Ehk Eesti riik võtab raha sisse null protsendiga, fondihaldurid panevad selle null protsendiga võlakirjadesse – ja sealt vahelt võtab fondihaldur 0,6 protsenti endale. Mis mõte sel jamal on?
No aga mida hakkab Eesti riik pärast peale nende vaeste pensionäridega, kes teisest sambast raha välja võtavad ja laiaks löövad?
Arvutused, mida needsamad lugupeetud analüütikud on teinud, näitavad, et umbes 70 protsendil inimestel ei ole teisele sambale mingit mõju. See erinevus on nii väike. Me räägime tegelikult millestki, mida me ei tea. Fondis ei saagi kasv olla kiirem kui palgakasv. See on puhas üks pluss üks, näppude peal arvutamine. Me võime igasuguseid Exceli tabeleid teha, võtta utoopilisi eeldusi, aga ei tule välja. Elu on palju lihtsam.
Mulle tundub just, et lihtsustamine on selles debatis olnudki kurja juur. Teie ise ajasite oma pärisorjuse kujundiga kokku nii mõnedki juhtmed. Lihtsustamine on debatti naeruvääristanud, kas pole nii?
Ei tea. Aga selle pärisorjusega... On ju niimoodi! Sa saad vahetada ainult fondihaldurit. Vanasti said ühest mõisast teise minna, aga mitte linna tööle. Nii see oli sadu aastaid tagasi.
See pärisorjuse kujund põhjustas ajakirjanduses sellise debati, mis oleks Pruunsillal peaaegu pea plahvatama pannud. Nii et ärme siis võib-olla sellesse praegu lähe.
Ma ei tea, kas Parvelil lausa pea plahvatas. (Naerab.)
Kui tihti praegu Pruunsillaga asju arutate?
Võib-olla kord kuus.
Nii et ikkagi olete mõttekaaslased. Aga Seedriga?
Teate, Seedriga ma pole viimastel aastatel isegi mitte füüsiliselt kokku saanud. Olen temaga ainult paar korda telefonitsi rääkinud, see on kõik. Veel kord, ma ei ole üldse poliitikaga seotud.
Vaatame mõningaid aktuaalseid küsimusi. Kui sügav on majanduskriis, mis meid tabab, ja mis meist pärast seda saab?
Kui sügav, seda me täna ei tea. Ja mida me üldse mõõdame?
Näiteks SKT-d.
Mina loodan, et pärast seda kriisi visatakse SKT prügikasti. Kui ma sõidan autoga parklasse, maksan parkimistasu, sõidan liftiga üles, lähen spordisaali lindi peale jooksma – sellel on SKT-le suur mõju. Lähen Pirita metsa – mõju SKT-le null. Selline nihe just praegu toimub: absurdsed asjad visatakse pealt ära. Inimesed lähevad oma elus palju lihtsamaks. Selles kriisis tulevad välja põhiväärtused. SKT langus võib olla suurem. Küsimus on, mis palkadega toimub ja mida palga eest saab.
Mis need põhiväärtused on?
Tervis on tähtis. Pere. Head suhted.
No aga kui pole tööd ja palka, hakkavad ka peresuhted mõranema. Vaimne tervis käib alla.
Jaa. Aga me peame vaatama, kui suur on tööhõive ja missugused on inimeste palgad. Kui me hakkame kriisist välja tulema, siis peame kõigepealt eesmärgi paika panema: kas SKT on kõige tähtsam ja millest me üldse taastume.
Mis võiks see eesmärk teie hinnangul olla?
Meil võiks olla kaks eesmärki. Esimene võiks olla see, et inimesed ei lahkuks nagu eelmise kriisi ajal.
Kus neil minna on, piirid on ju kinni?
Küll varsti tehakse lahti. Sel aastal tõenäoliselt ei saa, aga järgmisel aastal saab ilmselt juba natukene reisida. Ja siis minnakse mujale tööle, nagu eelmise kriisi ajal juhtus. Ja teine on see: et Euroopa Liit jääks püsti. See veel puudus, kui Euroopa Liit otsast lagunema hakkab.
Optimistid ütlevad, lõpuks saavad inimesed aru, et vaba turg on hea, kaupade vaba liikumine on tore, inimeste vaba liikumine kah hea. Mis te arvate, kas saadakse aru? Kriisi esimesed nädalad näitasid, et igaüks seisab ainult enda eest.
Kui keegi hakkab nüüd, jah, solidaarsusest rääkima, siis seda vist enam keegi tõsiselt ei võta. Itaalia on ikkagi väga kuri, keegi neid ei toetanud. Peale selle on nad hädas immigrantidega. Itaalial on aastavahetuse seisuga 130 protsenti SKT-st riigivõlga, selle aasta lõpuks ilmselt üle 150 protsendi. See paneb euro peale suure surve. Euroopa Keskpank ei saa euro intresse tõsta vähemalt... ma ei tea – senikaua, kui eurot on, jäävad intressid nullilähedaseks.
Raha trükkida saab.
Trükitaksegi, jah, aga palju seegi aitab. Hoiab intressid nullis, aga raha peaks majandusse jõudma.
Teid kui endist pankurit huvitas kindlasti Tallinki ja LHV vahel toimunud prominentne vaidlus. Oli siis nii, et tulid kaarnad ja šaakalid LHVst Tallinkit vaenulikult üle võtma?
Mind see ausalt öeldes väga ei huvitanud, tegi nalja rohkem. See on kahe ettevõtte omavaheline asi, mis sai liiga palju meediatähelepanu.
See oli esimest korda, kui avalikkus selliste pakkumiste detaile teada sai.
Seal põrkusid kokku ameerikalik kapitalism, mida esindas Lõhmus, ja euroopalik kapitalism, mida esindas Tallink. See, mida Lõhmus välja pakkus, on Ameerikas aktsepteeritav, aga meie elame Euroopa Liidus.
Millest ma järeldan, et riigi abi ja laenud on teie hinnangul igati okei ja päästa tuleks eelkõige suuremaid ettevõtteid.
Jah, aga mitte ainult suuremaid ettevõtteid – päästa tuleb neid, millel on tulevik, mis jäävad ellu ka kolme ja viie aasta pärast.
Tallinkit tuleks päästa?
Tallinkit tuleks päästa.
Ja Bolti?
Tuleks ka päästa.
Aga võiks küsida, kas poleks Boldil soliidsem kaasata raha investoritelt....
... aga miks mitte 50:50, millest ma olen rääkinud, pool paneb riik ja pool erainvestorid. Kui riik võtab selleks laenu, siis see ei kao ära: ta annab selle firmadele, teenib võib-olla väikese marginaali – mis riski tõenäoliselt ära ei kata –, aga töökohad säilivad. Sest ega meil kedagi teist ei ole – on need inimesed, kes siin täna on.
Võõrtööjõud pole enam, jah, teretulnud – niipea kui töööleping lõpeb, tuleb koju minna. On see mõistlik?
Sellest loogikast saan ma aru, aga paljude erialade esindajaid ei ole lihtsalt Eestist võtta. Neid, ma arvan, et tohiks küll ära saata. Ma ei tea, kust neid keevitajaid võetakse, ja põllumajanduses on ka raske töö, igaüks sellega hakkama ei saa.
Kas saite aru, miks oli vaja Kaimar Karu välja vahetada?
Kuidas see nüüd minu teema on? Mina vaatan seda, mis seal Kredexis toimub.
Sedakaudu mõtlesingi Kredexini jõuda.
Kredex oli Karu alluvuses ja seal on küll uks suur segadus. Ei saa ettevõtjad aru, mis seal toimub, ei saa ametnikud. Pankurid ei saa aru, mitte keegi ei saa aru, mis seal toimub. Olen eri valdkondade inimestega palju sel teemal rääkinud viimase poolteise nädala jooksul. Inimesed küsivad minu käest, olen pidanud selle endale selgeks tegema.
Milles seal siis probleem on?
Keegi ei saa aru, mis garantii see on. Pangale on tähtis, missuguse garantii Kredex annab? Kredexil ei ole pankade seas eriti hea maine. On ette tulnud, et garantiid pole korralikult välja makstud. Pangas kehtib selge arusaam, kui palju kapitali tuleb garantiiga siduda, sellest sõltub krediidi hind. Eesti riigi risk tähendab ühte hinda, kui tegu on teisese tagatisega, siis on sellel teine hind. Keegi ei saa aru, kus Kredexi garantii paikneb. Euroopa Liidu juhiseid lugedes saanud aru, et tegemist on puhtalt Kredexi riskiga, Eesti riigi riskiga. Loen seadust ja saan ka niimoodi aru. Siis aga pannakse peale mingi portfelli piirang... Ühesõnaga, seal on segadus.
Kelle tegemata töö see siis on? Kaimar Karu, rahandusministri?
Pole minu asi öelda, kelle. Teistel suurel Euroopa riikidel – ja väiksematelgi, nagu Soome – oli see programm juba kolm-neli nädalat tagasi valmis. Meie ei saa siiamaani aru, mis asi see on.
Ehk siis: Eesti riik on meetmetega hiljaks ja jäänud, ja see, mis on valmis, on tehtud käpardlikult. Nii?
Ma ei paneks juurde silti, et käpardlikult. On lihtsalt arusaamatu, misasi see on. Ja mis selle hind on. Kui sakslaste Kredex annab laenu ühe protsendiga ja meie võtame neli-viis, siis oleme kohe konkurentsist väljas.
Iga riigi laen on turumoonutus niikuinii.
Aga aeg on ka erakordne. Ja ega turg ei ole kunagi perfektne.
Millal võiks majanduselu normaliseeruda ja me saame jälle rääkida kasvust?
Me võime täna sellest rääkida, mis meid segab. (Muigab, siis tõsineb.) See ongi uus reaalsus, milles me praegu oleme. Pole mõtet oodata, et vana aeg tuleb tagasi. Ei tule. Uus aeg on nüüd.
Hüvasti, majanduskasv?
Võib-olla ka nii. Euroopa Liit tahtis ka, et kütust tarbitaks vähem. Noh, nüüd ongi. Kümne aasta plaan ühe kuuga.
Muide, see nafta hinna asi. Kas te kujutasite kunagi ette...
Ei kujutanud. Eile õhtul ütlesin vanemale pojale, et homme lähen hullumajja. (Nafta hind muutus negatiivseks – VK.) Veel kord: meil ongi uus olukord. Vana olukord ei tule tagasi. Me peame leppima sellega, et meil ei tule siia turiste aasta-poolteist, no võib-olla soomlasi tuleb. Hotellid tuleb kinni panna, kaubakeskused tuleb ümber profileerida. Elu kolib internetti, nagu pangandus on läinud internetti. Teater samamoodi – „käisin” ka seda Kalmeti etendust vaatamas. Väga tore oli.
Teatriga jääbki nii?
Ma ei tea. Aga tuleb valmis olla, et aasta pärast on Draamateatri saalis 50 inimest ja 500 inimest istub kodus oma arvuti taga. Praegu tekitavad uued trendid, elu on väga huvitav. See, kuidas me praegu otsuseid teeme, paneb paika meie elu järgmise kümne aasta jooksul.
Perspektiiv, mida teie näete, on suhteliselt lohutu.
Kuidas ta lohutu on?
Ma tahaks küll päriselt teatrisse minna. Reisida tahaks ka sellel suvel, mitte järgmisel.
Sellel suvel võite minna Võrtsjärve või Peipsi järve äärde, Hiiumaale või Saaremaale. Kaugemale sel aastal tõenäoliselt ei saa.
Te ütlesite intervjuus Sulev Vedlerile: „”Elu on ilus ja õnnelik. /---/ Ainult mõtlen vahel, et vabadust tahaks.” Siis mingit eriolukorda ei olnud, kes teie vabadust piiras?
Ettevõtjaid ahistavad igasugused piirangud. Kellele kõigile ei pea aru andma, millega sa tegeled! Seda ma pidasin silmas.
Pankur Andres Viisemann on tõstatanud küsimuse, mida on Indrek Neivelt teinud pärast Hansapangast lahkumist, mis annaks alust käsitleda tema arvamust kui eksperdi oma. Mis on teine enda vastus sellele küsimusele? Ja teiseks, miks Viisemann teisse nii suure skepsisega suhtub?
Ma ei tea, seda küsige Viisemannilt. Miks ma peaks üldse sellist asja kommenteerima? Võib-olla jättis mingid rohud võtmata? Ta on ilmselt kuri sellesama pensioniasja peale. Ma ei tea, las ta olla.
Kes on teie vahelt läbi jooksud?
Keegi ei ole jooksnud. Veel kord: see pensioni teine sammas on sulaselge röövimine. Mitte keegi ei võtnud seda teemat üles. Keegi ei kaitsnud rahvast. Seda oli lihtsalt kole vaadata, mis toimus. Viisemannile see ei meeldi. Kui kellelgi on selline äri käes, kus teenid ilma riskita igal aastal kümme miljonit kasumit...
See on põhjus?
Ma arvan küll, jah. Kui regulaatorid oleks seda asja vaadanud, kas või ühise hanke teinud, me oleks palju paremas kohas. See on sulaselge sigadus, mis on selles valdkonnas toiminud. Ma kohe ärritun, kui ma selle peale mõtlen.
Teil ja teie mõttekaaslastel oli vahepeal idee Swedbank tagasi osta. Läks vett vedama muidugi – aga oligi ju müstika?
Ei olnud. Finanntssektoris on väga palju spetsialiseerunud mängijaid, nad on spetsialiseerunud mingile kindlale tootele. Aga kedagi ei huvita pangandus, mis puudutab ühiskonda, mis annab odavat krediiti ettevõtetele opereerimiseks.
Teie helesinine unistus on endiselt alles?
Mul ei ole mingeid helesiniseid unistusi. Ma saan tegelikult aru, et rahval ei ole seda vaja. Et rahval ei ole pensionireformi vaja, rahval ei ole midagi vaja, kõigil on väga hästi. Ma sain sellest ammu aru ja rohkem ei tegele nende teemadega. Ei ole mõtet idealisti mängida, tuleb realistina rahulikult edasi elada.
