ADVOKAAT SELGITAB | Kas saneerimine on ikka hea mõte olukorras, kus tunneli lõpus valgust veel üldse ei paista?
Mitmete ettevõtete puhul on olnud kuulda, et kas on algatatud või ollakse kaalumas saneerimismenetluse algatamist. Lihtsustatult on saneerimiskava ühelt poolt kirjeldus, kuidas ettevõtte juhtkond kavatseb taastada ettevõtte kasumliku tegutsemise ja teiselt poolt kokkulepe võlausaldajatega, kuidas saavad võlausaldajate nõuded tasutud. Tänane majanduslik olukord on aga ikkagi veel väga ebakindel, ja tekib küsimus, kas praeguses olukorras on saneerimine üldse mõistlik meede? Vandeadvokaat Veikko Toomeret küsitles NJORDi tegevjuht Silja Elunurm.
Veikko, oled olnud läbi aastate mitmete ettevõtete saneerimisnõustaja ja nõustanud ka mitmetes protsessides võlausaldajaid - mis sa arvad, kas saneerimine võiks tänases kriisihetkes olla ettevõtjale päästerõngaks?
Siinkohal tuleb tähele panna kahte olulist menetluslikku aspekti. Saneerimine on kokku surutud kitsasse ajaraami. Saneerimise alustamisest kuni saneerimiskava kohtule esitamiseni on aega 60 päeva. Sellel ajal tuleb ka läbi viia võlausaldajatega hääletamine saneerimiskava üle. Sisuliselt on seega saneerimisnõustajal saneerimise alustamisest kuu aega, et saneerimiskava kokku panna. Siis läheb see võlausaldajatele otsustamiseks ja sisuliselt seda kava enam muuta ei ole võimalik. Kui toome selle kitsa ajaraami tänase kriisi konteksti, ja oletame, et saneerimine algatatakse praegu - siis kuu aja pärast ei pruugi veel olla selge, millal äri normaalselt uuesti käima saab. Seega on äärmiselt keeruline saneerimiskavasse objektiivselt midagi kirjutada või võlausaldajatele mingeid lubadusi anda. Saab ainult spekuleerida, kas ja kuidas äritegevus taastub ning kuidas nõuete täitmine toimuma hakkab. Seepärast hetkel, seni kuni ei ole teada eriolukorra lõppemise aeg ja -viis, saneerimine päästerõngaks ei kõlba.
Teine kriteerium, mida tuleb arvestada - saneerimismenetluses saab ümber kujundada nõudeid, mis olid tekkinud saneerimismenetluse algatamise hetkeks. Saneerimismenetluse algatamisel teavitatakse võlausaldajaid saneerimisteatega, kus peab olema kirjas ka nõude suurus menetluse algatamise hetkel, hiljem saavad saneerimisse kaasatud võlausaldajad selle summa alusel saneerimiskava osas hääletada. Sisuliselt fikseeritakse saneerimisteatega nõude suurus, mida saab ümber kujundada. Kui aga algatada saneerimismenetlus tänasel päeval, mil eriolukord kestab veel määramata aja, on ilmne, et nõudeid, mille täitmine ettevõttele üle jõu käib, tekib veel juurde. Kui aga ei saa saneerimisele allutada kõiki nõudeid, mis tekivad eriolukorra jooksul, siis on tegemist pooliku lahendusega, sest osad nõuded jäävad saneerimiskavast paratamatult välja. Mida lähemale me jõuame eriolukorra lõpule, seda selgemaks kindlasti pilt muutub. Samas isegi eriolukorra lõpu saabudes, ei tea mitte keegi, kuidas majandustegevus taastub. Ka nendes ärides, mis on täna kõige rohkem eriolukorrast mõjutatud: jaekaubandus, turism jne. Võimatu on ennustada, mis toimub näiteks suve teises pooles turismisektoris. Lisaks tuleb arvestada, et küsimus ei ole ainult siseriiklikes piirangutes, arvestada tuleb kõikide teiste riikide strateegiatega eriolukorrast väljumiseks - mis valdkonnad avatakse, mis sektorid avatakse, mis osas jäävad kehtima liikumis- või tegutsemispiirangud jne. Täna kõige selle saneerimiskavasse objektiivselt kirja panemine on võimatu.
Kui aga saneerimismenetluse alustamisega oodata - ettevõtte olukord läheb ju aina hullemaks?
Kui oodata, läheb tõesti hullemaks. Aga saneerimine ei loo ka olukorrale lahendust. Tõsi on, et väga paljudel tavalistel puhkudel ei ole saneerimine edukas just seetõttu, et selle algatamisega on jäädud hiljaks, ja sisuliselt on ettevõte juba pankrotis. Samas tuleb aru saada, et praegune kriis ei ole ainult konkreetse ettevõtte negatiivsete äririskide realiseerumine. Tegemist on palju laiema kriisiga, mis sai alguse koroonakriisist, ja nüüd on jõudmas ulatuslikuks majanduslikuks kriisiks, mille lõplik mõju majandusele ei ole kaugeltki veel selge. Ettevõtted mitte ei sattunud majandusraskustesse, vaid nende toimimine sisuliselt seiskus ja seda määramata ajaks. Ettevõtetel ei ole mingit kindlust, millal normaalsus taastub, lühikeses perspektiivis saab kõik paremal juhul olla vaid spekulatsioon. Tavaline kriisiolukord on pigem ettevõtte- või majandustegevuse keskne. Praegune kriis on globaalne, mitte-majanduslikest põhjustest tekitatud ja liiatigi mõjutavad ettevõtete tegevust avalik-õiguslikud piirangud. Suur küsimärk on, millal eriolukord lõpetatakse, millal piirangud lõpetatakse ja seda ka rahvusvahelises kontekstis. Selle leevenduseks on küll riiklikud abinõud, mida tavaolukorras ettevõttel kasutada ei oleks, kuid need ei ole esiteks pikaajalised ja teiseks on need reeglina suunatud mitte jätkusuutlikuse tagamisele, vaid lühiajalisele ettevõtte säilitamisele.
Olen alati klientidele soovitanud, et enne saneerimismenetluse avalduse esitamist tuleb leida vastused kahele küsimusele: (1) milliseks kujunevad ettevõtte rahavood lähema kahe aasta jooksul ja (2) kas nendest rahavoogudest piisab jooksvate kohustuste ja vanade võlgade tasumiseks? Kui vastuseid nendele küsimustele ei ole, siis on saneerimismenetluse edukus küsitav, ja pigem on tegemist maksejõuetu ettevõttega.
Tuntud tegijatest on tänaseks teatanud saneerimismenetluse algatamisest Aktsiaselts Baltika ja T1 Mall of Tallinn keskuse omanikfirma Tallinna Moekombinaat. Kas pigem on nende puhul siis tegemist nö koroonaeelsete makseraskuste ületamise katsega?
Jah, loomulikult on mõlema puhul probleemid alanud juba varem. Nende puhul pole seost koroonaviirusest põhjustatud kriisiga muud kui see, et saneerimismenetluse algatamine sattus eriolukorra perioodi. Nende kriisist välja tulemine saab olema oluliselt raskem tänu koroonakriisile. Vaadates nende saneerimiste alustamise ajakava, siis T1 puhul peab lähima kahe nädala jooksul olema saneerimiskava valmis, sest vaja on läbi viia juba hääletamine. Baltika puhul peaks hääletamine juba käima, s.t., et saneerimiskava peaks olema juba koostatud. Samas ei ole siiani veel valitsuse otsust, kas eriolukord pikeneb kaheks nädalaks või kuuks ajaks, ja milliste piirangute leevendamist esmajärjekorras kaalutakse. Näiteks Austrias võimaldati väikepoodidel enda tegevus taastada, aga seda mitte kaubanduskeskustel. Ma leian, et nii Baltika, kui T1 oleksid võinud kindlasti oodata vähemalt ajani, kui on selge, millal eriolukord lõpeb. Mõlema ettevõtte saneerimine algatati ju juba eriolukorra kehtides. Praegu on kummagi saneerimisnõustajad kindlasti küsimuse ees, mida kavas üldse kirjutada.
Mida Sa oma kogemusest ütled, millistel puhkudel või millistes sektorites võiks praegu üldse saneerimist kaaluda?
Kaaluda tasuks nendel ettevõtetel ja nendes sektorites, keda koroonakriis otseselt ei mõjutanud ettevõtte tegevuse sulgemise kaudu, vaid kes on kannatamas kaudsete mõjude tõttu (näiteks viivitused tarneahelates, tootmistellimuste vähenemine vmt). Ja ka sellistel puhkudel, kui on võimalik äritegevust ümber korraldada või ärimudelit muuta. Näiteks kaubandusettevõtete puhul keskendumine e-kaubanduse arendamisele, ja sealt äritegevuse taastumisele. Seega kaaluda tuleb, kas saneerimine saab olla ajapikenduseks, et teha vajalikud investeeringud, ja siis juba eluga edasi minna. Samas nt hotellide puhul ma ei näe, et saneerimine oleks lahendus. Nende tegevust ei ole võimalik virtuaalseks muuta, ja samas on ebakindlus nii suur, kuidas siit august väljaronimine üldse saab toimuma. Sellises olukorras tuleb kulud vägisi madalal hoida ja saneerimise peale võib hakata mõtlema, kui kriisist väljatulemise pilt veidi selgem.
Itaalia kaalub maksusoodustuste kehtestamist siseturismi elavdamiseks. Kas see oleks Eesti jaoks plaan?
Ma usun, et sarnastest abinõudest oleks abi küll. Ilmselge on, et inimesed ja pered sellel suvel välisreise ette ei võta. Samas on inimesed väsinud kodus istumisest. Kui oleks teada, et näiteks Eestis puhates on võimalik enda turismisektorisse tehtud kulutused teatud summas maksustamisele kuuluvast tulust maha arvata, siis see oleks kindlasti tõukeks siseturismile. Seda meedet võib võrrelda eelmise kriisi ajal Skandinaaviamaades kehtinud abinõuga, kus riik hüvitas kuni poole majapidamise kuludest, mis olid tehtud kodulähedastele teenustele.
Mida ettevõttel tasuks enda finantskohustuste juhtimiseks ette võtta ilma saneerimismenetlust alustamata?
Saneerimine ei ole ainus viis ajutistest makseraskustest üle saada. Oluline on tagada ettevõtte likviidsus. Kui võimalik, kiirendada arvete välja saatmist, ja olla valvas laekumiste kontrollimisega. Kindlasti tuleks läbi vaadata kõik panga- ja muud finantskohustused. Asuda läbirääkimistesse maksepuhkuste või laenutähtaegade pikendamise osas. Ennetav käitumine on alati edukam, kui tagantjärgi asjade klaarimine. Ka maksuametiga tuleks kohe esimeste raskuste tekkimisel suhelda, maksuametil on lausa lihtsustatud ja kiirendatud menetlus tänases kriisis olemas. Ka on alandatud tasumisele kuuluvat maksuintressi. Olge oma partnerite ja võlausaldajate vastu aus ja läbipaistev.
Kindlasti tuleks kasutada kõiki konkreetsele ettevõttele sobivaid abimeetmeid, mida riik on välja pakkunud ning vähendada kõik võimalikud kulud miinimumi. Usun, et kui kõiki neid võtteid kombineeritult rakendada, on kriisi üleelamine kuni teatava selguseni võimalik. Ja alles siis, kui eriolukorra lõpp on selgelt paistmas, tasuks kaaluda saneerimismenetluse algatamist. Ja selleks hetkeks peab olema veel piisavalt rahalist jõudu, et saaks piisavalt tugevalt „ära tõugata". Kui kõik ressursid on ammendatud, läheb väga raskeks.