VILJA KÜSIB | Sten Tamkivi: ükski ettevõtja ei taha riigi ukse taga kraapimas käia, müts käes
Alustagem sellest, milles räägivad kõik: maaeluministe arvas, et koolilapsed võiksid sügisel maale kartuleid ja kapsaid üles võtma. Kuidas see mõte teile tundub?
Minu meelest võiksid lapsed õppida matemaatikat, füüsikat ja arvutiteadusi, pigem teha kõvasti ajutööd, et meil oleks üha targemad ettevõtted ja targem majandus. Kui häda ajal on vaja üks põld ära päästa, küll siis maakoolist leitakse grupp, kes seal ära käib, aga ma loodan, et see ei olnud struktuurse muutuse idee.
Mine tea, seadusandlikultki on astutud samme, mis piiravad võõrtööjõu siinviibimist. Kellel tööleping lõpeb, see peab lahkuma.
Mulle meeldib palju rohkem sõna „välistööjõud”. Selle teema juures tuleb säilitada kaine pea ja külm mõistus. Meil on kindlasti inimesi, kes jäävad töötuks. On täitsa selge, et kui olemas kohalik tööjõud ja kohalik töökoht, siis on kõigi jaoks kõige parem nad kokku viia – perel on leib laual ja ettevõttel on töötajad. Samas on meil palju ameteid, kus kohalikku pakkumist ei ole. Ma ei usu, et õpilased, näitlejad või muusikud toodavad meie järgmise kahekümne aasta toidu. See saab olla vaid hädaabinõu paariks nädalaks või kuuks. Kui tahame kasvavat majandust ja kasvavat riiki, on vaja talente – ja kuniks neid piisavalt ei ole, tuleb neid mujalt appi kutsuda. Öelda, keegi on passi, nahavärvi või emakeele järgi õige või vale... Meil on vaja paindlikku süsteemi. Meil on vaja inimesi, kes aitavad Eestil edasi minna.
Kuivõrd mõjutab välistööjõule piirangute seadmine teie äri? Teie sektoris ei tahetagi alati inimesi tingimata kohapeale tuua, seetõttu ehk mitte nii väga?
Tehnoloogiasektoris on välistööjõu osakaal päris suur. Eesti idufirmade inimestest on umbes 20 protsenti selliseid, kes on mujalt kolinud siia selleks, et Eesti firmades töötada. See on tunnustus – pakume huvitavat ja maailma muutvat tööd. Kui meil tekib aastas 1500-2000 töökohta juurde ja Eesti ülikoolidest tuleb umbes 400 lõpetajat, siis on selge, et meil on vaja kutsuda appi inimesi mujalt. Miks kutsuda Eestisse Bulgaaria, Inglise, Ühendriikide talenti, võib ju ka kontorid sinna teha? Tehaksegi, aga kui see tark ja kõrgesti tasustatud töökoht tekib Bulgaarias või Inglismaal, siis jäävad ka tööjõumaksud sinna. Tehnoloogiatööstuse suur väärtus Eestile on see, et Eestisse jäävad ka maksud ja tarbimine – see välistöötaja ostab siin toitu, käib siin juuksuris ja paneb oma lapsed Eestis kooli.
Telepordi müüsite maha, kuigi jäite juhatusse ja seotuks, aga praegu on ehk isegi hea meel, et müüsite – piirid on kinni, mis sa neid inimesi ikka ühest kohast teise kolid?
See on kahe otsaga asi. Topias, Telepordi ostnud ettevõttes tegutsen ma ikka ja olen seal ka investor, nii et mulle läheb selle ettevõtte käekäik korda. Nende inimeste plaanidele, kes pidid kolima märtsis, aprillis ja mais, tõmmati tõepoolest käsipidurit. Aga me ei tegele mitte füüsilise kolimisega, vaid pakume tehnoloogiat, mis aitab ettevõtetel aru saada, kus nende inimesed on või olema peaksid, kas neil on õiged viisad ja kuidas neil läheb. Mida keerulisem on maailm – küsimus ei ole enam ainult selles, kas sul on õige pass või viisa, vaid ka kas lennukid käivad või kas sa pead karantiinis istuma –, seda rohkem on tehnoloogia abi vaja.
Kuna Topia ostis äsja veel ühe „kolimisteenustega” seotud ettevõtte, siis te usute ikkagi, et maailm taastub sellisena, nagu me teda mäletame? Või muutub teie ärimudel oluliselt?
Sellisel ei kujul, nagu me teda mäletame, ei taastu maailm kunagi. Eluga on palju lihtsam toime tulla, kui sellest vähem unistada. Eesti ei saa kunagi olema nagu 50-ndatel ega ka 1850-ndatel. Tuleb uus maailm ja uus majandus, uued sektorid kasvavad ja kahanevad. Maailma muutustega kaasaskäimine on Eestil siiamaani hästi välja tulnud. Ma usun ärisse, mida me ajame. Praegu on küll ka meil keerulised ajad.
Paari-kolme aasta pärast võib maailma ette kujutada gloobusena, millel on rohelised ja punased laigud. Rohelistel laikudel on viirus kontrolli alla saadud, inimesed on tööle tagasi läinud. Punastel on uus puhang, ravimid ei ole toiminud, on jälle kehtestatud karantiin. Rohelised laigud suhtlevad omavahel edasi: kauplevad, inimesed liiguvad – võib-olla natuke aeglasemalt, aga siiski –, punased laigud aga on iseendaga hädas. Laiguline gloobus on see metafoor, mille peale võiks järgnevatel aastatel mõelda. Sellist päeva ei tule, kus kõik läheb korraga korda.
Metafoorid tulevad teil hästi välja. Kui tulite 2015 Eestisse tagasi, kirjutasite Memokraadis loo „Põlev kardin”. Pärast seda on Eesti muutunud veel üksjagu. Olete kahetsenud, et tulite tagasi?
Ei. Eesti on minu ja mu sõprade, meie inimeste maa. Et inimesed arvavad asjadest eri moodi, on täitsa okei. Valitsuses on muidugi inimesi, kes arvavad tulevikust teistmoodi kui mina – las siis praegu olla nende kord näidata, kuidas nad Eestit ehitavad. Hetkel ma sellest küll vaimustuses ei ole, kuidas see neil välja tuleb.
Te olite Silicon Valleys. Teil oli unelmate elu, mida oleksite seal võinud elada elu lõpuni. Miks te selle kõik maha jätsite?
See on naljakas, kui palju meie pere käest seda küsiti, et miks me ometi tagasi tulime. Mis teil seal valesti läks, uuriti. See peegeldab ehk eestlaste eneseusku ja minapilti, ka seda anekdooti, kuidas eestlane tahab kangesti teada, mis elevant temast arvab. Otsitakse justkui kinnitust, et meil on asjad halvasti.
Tegelikult, mida kauem Eestist eemal elada, seda rohkem õpid armastama juunikuiseid õhtuid tünnisaunas Saaremaal või e-maksuametit, kus vajutad kolm korda nuppu ja asjad ongi tehtud. Eesti on väga hea koht, kus olla ning juhtida-hallata oma globaalseid tegevusi. Silicon Valleys, Palo Altos elades oli Eesti kodanik sageli palju lihtsam kui olla sealsamas USA resident. Eesti on suurepärane baas, ja ma ei ole Silicon Valleyst ju ka ära tulnud. Meie pere ja baas on siin, lapsed käivad siin koolis. Üle-eelmisel aastal lendasin sada lendu, eelmisel aastal natuke vähem.
Ja selle aasta skoor on?
Hea lihtne. (Naerab.) Olen vist kaks korda lennukis olnud sellel aastal. Lapse sünniga seoses oli pikem paus ja siis tuli kohe kriis peale.
Investorid on hakanud raha tagasi kutsuma, mis tähendab, et idufirmadki sisenevad uude reaalsusse. Mismoodi võiks kirjeldada maastikku, millel idufirmad on end nüüd leidnud?
Tegime just paar nädalat tagasi küsitluse. Eesti on umbes tuhat idufirmat, umbes sada vastas küsitlusele. Ainult üks ettevõtja sajast ütles, et tema ei tule kriisist läbi.
Missugune optimism!
Kui sa ei ole optimist ja natuke hull, siis sa ei tee tühja koha pealt tehnoloogiafirmat. Me olemegi natuke sellised kiiksuga, ja tänu sellele enamik kriisist läbi tulebki. Pooltel idufirmadel on raha viieks kuuks või vähem. Kuna kasvavad ettevõtted investeerivad, siis käivad kulud tuludest eespool, ja sellepärast on neil vaja investoritelt raha, enne kui nad seda ise teenima hakkavad. Viie kuu raha tundub nagu paanikaolukord, aga ega vanalinna restorani seis ei ole parem, pigem hullem.
Pigem hullem, juba praegu on peost suhu ja uksed varsti kinni.
Täpselt. Idufirmade puhul on see õnn ja ime, kui suudad ettevõtte suuremaks ehitada ja ta lõpuks tööle jääb. Meie jaoks on praegune justkui tavalisem olukord, millega toime tulla. On ka neid, kes on hädas natuke ebaõiglaselt – kõik oli jonksus, pidid märtsis kapitali kaasama, aprillis oli tehing planeeritud, ja need asjad on ära kukkunud.
Kriis peabki puhastama, nõrgemad ettevõtted peavadki langema. See on turumajanduslik olelusvõitlus. Langejaid ei tohiks häbistada, kindlasti teevad nad midagi uut ja ägedat. Paljud ettevõtted tulevad kriisist välja tugevamana. Peab lihtsalt vaatama, et head firmad kogemata ära ei sureks.
Kas Bolt on see firma, mida ei tohi mingil juhul ära surra lasta, mida peab riigi rahaga päästma?
Minu fundamentaalne seisukoht on: ettevõtteid teevad ettevõtjad, erakapital, mitte riik. Kui juba poliitikud valivad, mis firma elab ja missugune sureb, siis on midagi väga valesti läinud. Mis seal tegelikult juhtus? Riik kehtestas meetmed – meil on hädas ettevõtetele Kredexis paketid, uurige järele. Siis küsiti eri ettevõtetelt, kas see aitab teid, kuidas teil läheb. Ka mulle on neid kõnesid tulnud. Bolt vastas kirjaga, mis sai avalikuks, ja selle peale lintšiti nad ära.
Tegelikult Bolt ikkagi soovis riigi käest laenu saada.
Bolt ütles, et neil on puudu 50 miljonit. Nad tegelevad eri asjadega....
... ja hea meelega võtaks riigilt laenu.
Laenu, käendust, mida iganes. Point oli selles, et Kredexi meede nende jaoks tehnilistel põhjustel ei tööta, ja nad küsisid, kas selline ongi riigi soov. Ükski ettevõtja ei taha, müts käes, riigi ukse taga kraapimas käia, et saada ellujäämistoetust. Aga kui sa oled ettevõtte juht, siis on sul kohustus läbi kaaluda kõik variandid, kuidas ettevõtet päästa. Ma arvan, et Bolt tõstab selle kapitali ära erainvestorite käest – olen kuulnud, et neil on tingimused enam-vähem koos – ja saavad hakkama ka teised.
Kas teie ise kujutate end ette riigilt tuge või abi palumas?
Jaa, kindlasti kaaluksin ma seda. Mul on osalusi päris paljudes ettevõtetes, millesse erainvestorid on pannud raha ja mis on saanud EASist tootearendustoetust. Kõige parem ongi see, kui riik ei pane oma raha ettevõtetesse üksi, vaid pigem nii, et ta aitab natuke erakapitali raskel ajal. Kui riik näeb, et erakapital on valmis ettevõtet august välja aitama, siis paneb ta sinna 10, 20, 50 protsenti juurde, et riske vähendada – see on okei.
CoModule juht ja asutaja Kristjan Maruste rääkis Digigeeniuse saates Restart, et idud on end rääkinud erilisemaks, kui nad on; neil on valikuline suhtumine: kord peavad nad end tavalisteks ettevõteteks, siis aga sellisteks, keda tuleb kohelda eriliselt; nii riskantse ärimudeli valinud ettevõtted nagu Bolt ei tohiks riigilt laenu küsida. Kuivõrd suhtestute selle mõttekäiguga?
Kristjan on hea sõber, temaga on huvitav asju arutada. Kristjanil on õigus selles, et idufirmade ümber on aura või maine, mis mõnikord vastab tõele, mõnikord mitte. Need on need tüübid, kes ehitavad äppe, ei tee midagi päriselt, põletavad raha.
Teiste raha!
Teiste raha, mida nad ise ei teeni. Need on tüübid, kes istuvad pallimeres ja kuskil väljas ei käi. Sektor on tegelikult tegudega näidanud, et need müüdid ei ole tõsi. Selle aasta esimeses kvartalis oli Eesti idufirmade kogukäive üle kahesaja miljoni euro. See pole raha, mida me investoritelt saame, vaid see, mida kliendid maksavad. Uus raha, mis tuli Eestisse ühe kvartaliga. Me maksime 250 miljonit eurot tööjõumakse. Me ei istu mitte pallimeres, vaid anname oma panuse arstide, õpetajate ja tuletõrjujate palkadesse. Idufirmadest töötab 1% Eesti töötavatest elanikest, üle 6000 inimese, aga me anname umbes 3% SKPst.
Riigi juhtimine makrotasandil ei peaks käima mitte nii, et kes märtsis 2020 raha saab või ei saa, vaid rääkima peaks sellest, missugune on Eesti majandus 2030. Kes riiki sinnapoole viivad, neid võiks ka aidata.
Jüri Käo viitas ka, et idufirmade elu võib raskemaks minna, kuna vägagi suure käibe juures on kasum midagi säärast, mis tuleb alles kunagi tulevikus. Ta arvas ka, et investorid hakkavad eelistama käegakatsutavaid asju, idud aga pakuvad enamasti sääraseid, mida pihku võtta ei saa.
Kogu austuse juures Jüri Käo vastu – ta istub ilmselt täna oma kodukontoris, kasutab tehnoloogiafirmade tehtud arvutit ja tarkvara, helistab Zoomis, loeb Google’ist emaile jne. Kõik need ettevõtted olid 30 aastat tagasi idufirmad. Nimetad ettevõtted on väärt triljon dollarit ja rohkem. Selle maagilise piiri ületanuid on juba neli-viis tükki. Kõik tänased Eesti idufirmad on katse mitte ainult tarbida mujal leiutatut, vaid leiutada ise ka. See ei ole lihtne ja see ei juhtu automaatselt. See on suur pingutus.
Head kriisi ei saa lasta raisku minna, puhastustulele kui terade ja sõkalde eraldajale juba viitasite. Missuguseid muutusi peaksime tingimata taotlema, et leida end sellises tulevikus, kus me end leida tahaksime?
Jah, tagasi küsimuse juurde, missugune võiks Eesti olla aastal 2030. Ma saan aru, et valitsusel on kriisikomisjonis raske ja igasugu teemasid vaja arutada, aga ega me selle aasta jooksul kuulnud ei ole, missugune Eesti olema saab – peale selle, et aeg-ajal ütleb keegi: seal võiks vähem välismaalasi olla. Itaalia professor Enrico Moretti on näidanud, et üks eksportiv kõrgtehnoloogiline töökoht tekitab piirkonda 5,2 muud töökohta. Piltlikult: kui sul on üks Facebooki, Bolti või Transferwise’i arendaja, kes kirjutab koodi, mida kasutatakse üle maailma, siis ta sõidab autoga koju, rendib korterit, ostab süüa, käib restoranis, juuksuris, tal on advokaat, ta lapsed käivad koolis. Kõik see lisab majandusse töökohti. Eestis on 640 000 töötavat inimest. Kui üks viiele suhe kehtib, siis on meil vaja sada tuhat eksportivat, innoveerivat, uusi asju leiutavat, Eestisse kapitali toovat inimest – ja kõigil eestlastel on hea töö olemas. Tänased idufirmad loovad kuue tuhande inimesega 750-800 miljonit eurot väärtust aastas. Kui me kasvame 30% aastas, siis anname viie aasta pärast juba 10% SKPst.
Olete viidanud, et just praegu saab teoks digipööre – sellisena, nagu me seda ette ei kujutanud. Haridus, teadus ja meelelahutus kolis internetti. Kuidas te seda ikkagi ette kujutate? Tegelikult me tahame ikkagi üksteist silmast silma näha ja arvutist ikkagi suppi ei saa, kuigi ma olen seda 25 aastat oodanud.
No tuleb ju – Bolti või Wolti abiga. Ja mina igatsen ka inimesi. Mis mind häirib, on katse inimesi lahterdada: headeks ja halbadeks, konservatiivideks ja liberaalideks, tarkadeks või rumalateks. Maailmas ei ole musti ja valgeid vööte, maailm on halltoonidega koht. Me oleme liikunud kasvukõveral, kus paljud asjad muutuvad tehnoloogiliseks. Ettevõtetes, millega mina olen seotud, töötame hajutatult viimased viis-kümme aastat. Juba viisteist aastat tagasi tegi seda edukalt. Praegu märkavad paljud, et nad on ehk kodus efektiivsemad kui kontoris. Sellel on ka palju puudusi – kui kodus on kaks kooliealist last, kes üritavad samal ajal kooliasju teha, kui mina töötan.
Kui tuleviku ajaloolased kirjeldavad aastat 2020, ütlevad nad ilmselt, et enne seda nipet-näpet nalja internetis, siis hakati päriselt netti kasutama. See ei tähenda, et kõik süsteemid on valmis. Palju uusi vasikaid on karjamaale lastud, on nagu paisu tagant vabanemise tunne. See on järsku kõigi vanemate asi, kuidas hea e-õpe välja näeb, mitte paari hullu tehnoloogi oma.
Mida teeb praegune kriis väärtustega?
Olen tähele pannud, et viis nädalat kodus ekraaniga vastamisi istunud inimesed on muutunud õelamaks. Kuidas inimesed Faceookis üksteisele ütlevad! Mõtlen mõnikord, kas nad ütleksid midagi säärast, kui nad mulle näiteks tänaval vastu tuleksid. Enamasti on vastus ei. See võiks ehk olla soovitus – ärme päris lolliks lähe. Enne kui kirjutad, mõtle. Juba paari nädala või kuu pärast oleme ühes toas, ja siis võiks ju jälle sõbrad olla.
