Maailma kõige halvem kaotaja?!

Leen: Päevade kaupa ninapidi koos passides õpid tahes-tahtmata oma kaaslast paremini tundma. Eriti hästi õpid tundma oma teist poolt näiteks lauamänge mängides. Ja mida ma olen õppinud? Mihkel on eriti-eriti-ERITI halb kaotaja.

Sellest on nüüd mõni nädal, kui ma ühel õhtul enam telekat ei viitsinud niisama vahtida. Tõele au andes – meil peaaegu polegi kodus telekat. Ainult paar kanalit ja mitu korda sa seda Tiger King seriaali ikka vaatad..

Ma ise mõtlesin hoopis lugeda raamatut (näiteks see Michelle Obama oma, mille Mihkel mulle hommikul kell kuus Prismast ostis). Aga kuna see on hea kiire lugemine, hakkasin vaatama aegsasti Prisma kodulehelt juba järgmist raamatut. Kuid sattusin hoopis lauamängude otsa. Ja nii Mihkel järgmisel poekorral tagasi tuligi – lauamäng EGO näpus. Kui nüüd keegi tunneb huvi, et miks me mingit lastemängu ei ostnud, mida mängida siis vastus on lihtne – õhtul pole selleks eriti mahti, eriti pärast seda, kui Mihkel käib rattaga sõitmas, kõige väiksem mees pakiraamil. Pärast seda rattatooli ostmist Prismast on meie pere kõige pisema õhtune päevakava umbes selline, et otse rattatoolist voodisse (siit ka väärt vihje lapsevanematele – sõidutage lapsi õues rattaga: väsite ise ja lapsed samuti).

Igatahes oleme seda EGO-mängu nüüd paar korda omavahel mänginud ja olen aru saanud, et Mihkel on tõesti halb kaotaja. Ohumärgid selle kohta olid ka varasemalt olemas: kunagi, kui inimesed võisid veel omavahel kokku saada, siis süüdistas ta ükskord kaotades meie sõpra Manni halvaks tiimikaaslaseks olemises. Ja teinekord näiteks Scrabble’it mängides ja ainult kaotades (mis tundus talle üldse võimalik ainult tänu sellele, et teised teevad sohki), lubas ta üldse lauamänge enam mitte kunagi mängida. Vat sellise tujuka inimesega pean ma koos elama.

Kuigi õues hakkavad ilmad nüüd ilusamaks minema, siis ma julgeks küll soovitada kõigile õhtute sisutamiseks lauamänge. Prismas on neid suurtele ja väikestele, headele kaotajatele ja võibolla ka mitte nii headele kaotajatele. Seni, kuni õhtud on veel jahedad ja poole ööni õues olla ei saa, on need täpselt selleks võimaluseks, et oma kaaslast (ja miks mitte lapsi?) senisest veelgi paremini tundma õppida. Ja eks natuke lõbus on ka, vähemalt minul küll ja ennekõike muidugi siis kui Mihkel kaotab.

Meie eksperimendi Facebooki lehel SIIN saad jälgida meie igapäevasemaid tegemisi aga ka näiteks rääkida oma lauamängukogemustest.