VILJA KÜSIB | Arto Aas: sel ja järgmisel aastal me kiiret palgatõusu ei näe, lauale tulevad uued maksud ja maksutõusud
Kirjutasite eelmisel nädalal Soome peaministrule Sanna Marinile palvega leevendada piiranguid Eesti tööjõu suhtes. Kas olete sellele pöördumisele vastuse saanud?
Ei ole. Olulisem kui kirjalik vastus meile on see, et Soome valitsuselt tuleksid selged ja positiivsed sõnumid.
Neid ei ole. On teie andmed samad?
Samad. Teadsime, et Soome valitsus hakkab neid asju pühapäeval arutama, sellepärast pidasime vajalikuks pöörduda. Täna pidid arutelud jätkuma, ootame uudiseid.
Aga milleks seda pöördumist ikkagi vaja oli? See on poliitiliste läbirääkimiste teema. Reinsalu ajab seda asja, Ratas ajab. Te ei usalda neid?
Tööandjate keskliidu liikmeskonnale on nii tööjõu kui ka turistide vaba liikumine Eesti ja Soome vahel erakordaselt oluline selleks, et saaksime tavaellu naasta. Sellepärast pidasime paremaks otsepöördumist. Saatsime selle ka Soome välisministrile ja majandusministrile, et ei oleks mingit kommunikatsioonihäiret. Ega me ju täpselt ei tea, missugused on riikidevahelised läbirääkimised olnud, kinniste uste taga nad toimuvad. Ma ei tea, on seal head suhted või kui oluliseks poliitikud seda teemat üldse peavad. Teemat politiseerida me ei taha ja umbusalduse märk see ei ole.
Siiski, ma loen siia ridade vahelt sisse ka selle konteksti, millele viitas teie endine erakonnakaaslane Taavi Rõivas Twitteris: Soome suhtumise taga võivad olla ühe Eesti erakonna mitte just kõige viisakamad väljaütlemised Soome valitsuse suunas. Jagate seda seisukohta?
Mis siin salata, kahjuks on Eestis poliitikuid, kes on Soome valitsuse aadressil teravusi öelnud. Ei tea, kas see on mõju avaldanud või mitte, aga ega naabrite vahelised solvangud hästi ei mõju. Võime küll loota, et Eesti ja Soome suhted elavad üle igasugused kriisid – ja ma usun, et see on nii –, aga sildu sellised „teravmeelsused” ei ehita.
Miks on nii, et piirid läksid kinni sõrmenipsust, aga nende lahtitegemine käib raskelt?
See on hea küsimus. Ka sildade lõhkumine on palju lihtsam kui nende ehitamine, lammutamine on lihtsam kui millegi uue rajamine. Piiride sulgemine oli ka lihtsam kui nende avamine. Seda tuleb teha kahepoolselt: ei ole võimalik, et Eesti poolelt läheb laev, rahvast täis, jõuab Soomes sadamasse – ja neid ei lasta maale.
Ühepoolselt piiride avamine oleks ju tahte märk?
Võiks mõelda, aga ma ei tea, kuidas see päris elus välja kukub. Mulle on jäänud mulje, et piirangute leevendamise küsimuses on Eesti riik julgem ja valmis rohkem tegema kui Soome. Nii et siin me toetame Eesti riigi seisukoha, et inimesed võiks jälle üle piiri liikuma hakata. Soomel võib olla see hirm, et nad ei saa riikidega käituda erinevalt. Võib-olla peljatakse seda, mis toimub Rootsis. Meie sõnum oli, et Eestis ja Soomes on terviseriskid ühtemoodi maandatud, me käitume sarnaselt.
Ja viirus on ju sama, Soome oma pole parem kui Eesti oma.
Ja mõlema riigi tervishoiusüsteemid saavad suurepäraselt hakkama. Piiranguse algne mõte oli ju ära hoida kiirelt eskaleeruvat terviseriski. Ent seda ei paista, ka kõige kriitilisemal hetkel oli vaid väike osa Eesti haiglate võimekusest rakendatud.
Kalevipoegade eest seistes kaitsete teie pigem Soome töövõtjate huve, siinsed pendelrändajad töötavad enamasti Soome tööandjate juures. Maaeluminister Aller pole helistanud, et kuule, Arto, mis jama see on, need mehed ei pea mitte Soome vahet sõitma, vaid sügisel maale kartuleid ja kapsaid üles võtma minema?
Ei ole. Kalevipoegade küsimus ei ole ka tööandjate keskliidu prioriteet. Olulisem on, et liikuda saavad ärikliendid, tööstusega seotud inimesed; need, kes on meie turismitööstuse sissetulekuallikas. See on olnud olulisem. Aga ka Kalevipojad peavad liikuma ja see ei ole normaalne, et perekonnad on lahutatud.
Kuidas teile muidu meeldib see Alleri jutt, et võiks koolilapsed põllumajandusse tööle saata?
See ei tundu kõige parem lahendus ja ei tea, kas keegi seda tõsiselt võtabki.
Välistööjõusse suhtumine on oluliselt muutunud, piirangud on saanud seadusemuudatuse kuju. President kuulutas muudatused välja, aga viitas, et tööandjatele tekitavad need suuri probleeme. Toomas Tamsar oleks teie asemel kirjutanud juba kaheksa arvamusartiklit, käinud „Terevisioonis”, „Esimeses stuudios” ja ei tea, kus veel, miks teie midagi ei tee?
Me oleme väga aktiivselt seisnud selle eest, et välistööjõud saaks Eestis käia. Kobarseaduse kohta tegime teated ja pöördumised riigikogule. Kahjuks riigikogu ettevõtjate häält ei kuulanud. Oleme väga mures selle pärast, et eriolukorra varjus viiakse ellu parteipoliitilist agendat, millel ei ole kriisi lahendamisega seost, vastupidi – see süvendab kriisi. Seda on näha põllumajanduses, tööstuses, ehituses. Välistööjõudu on Eesti majanduskasvu jaoks vaja.
Kas teie endine koduerakond oleks suutnud hoiduda kiusatuses täita eriolukorra varjus oma valimislubadusi?
Oh, ma ei tea, see on nii poliitiline küsimus. Praegu on näha, et lisaeelarvega koos sündisid muudatused, millel ei ole kriisi reguleerimisega pistmist. Sellele viitas president ja me oleme sellega nõus. Pöördusime riigikogu poole, et välismaalaste suhtes kehtivaid regulatsioone ei tohi karmistada, toetasime ka põllumehi. Põllumehed said väikese lühiajalise erandi, aga ega see pikaajalises plaanis ei aita. Tegelikult muutub paljude ettevõtjate elu keerulisemaks, kahjustada saab Eesti majanduskasv. Lõpuks kannatavad maapiirkonnad ja ka EKRE enda valijad.
Kuidas hindate majanduse toetamise paketti?
Positiivne on, et see pakett sündis suhteliselt kiiresti. Kõige positiivsem osa on töötukassa meede, selle väljatöötamise juures olid ka tööandjad. On hea, et Kredexisse on raha juurde antud. EASi läks üks pott raha, kuigi liiga vähe. Kuid väga suur osa lisaeelarvest on lihtsalt avaliku sektori miinus, see Eesti majandust ei aita.
Teie tahaksite töötukassa meedet pikendada, aga maksumaksja rahakott saab ka ükskord tühjaks. Kui palju raha te tahaksite sinna musta auku toppida?
Töötukassasse teevadki sissemakseid töötajad ja tööandjad. See raha ongi selleks mõeldud, kui tööpuudus on suur. Oleks absurdne, kui me praegu töötukassa vahendeid ei kasutaks. Selle meetme puhul ei pea isegi tänama valitsust, vaid on täiesti elementaarne, et tööandjad ja töövõtjad saavad oma sissemakseid kriisi ajal kasutada. Sellega oma olen nõus, et lõputult ei saa seda meedet kasutada. Tõenäoliselt saame selle kriisimeetmega jätkata veel paar-kolm kuud. See on väga kallis, töötukassal on vaja ka muid teenuseid osutada. Peame õppima välistama neid, kes tulevad raha küsima pettusega, aga andma ikkagi hingamisruumi sektoritele, mis on piirangute tõttu hätta sattunud.
Pettuste teema on akuutne – ettevõtted küsivad raha ka siis, kui tingimata tarvis ei ole. Kes saaks keelata, kui meede on olemas, ja südametunnistusele koputamine ju ei aita?
Tahaks loota, et pettuste hulk ei ole väga suur. Kriteeriumid on, mingi kontroll on, saab ka tagantjärele raha tagasi nõuda. Aga järgmiseks perioodiks peame kriteeriumid üle vaatama, toppima kinni nõrgad kohad. Töötukassa meede sündis väga kiirelt, paari nädalaga. Tavaliselt töötatakse sellist meedet välja mitu kuud. Ma olin valmis selleks, et rakendamine läheb isegi raskemalt, aga on läinud päris sujuvalt. See on olnud kõige positiivsem meede üldse – nii töötajatele kui ka tööandjatele.
Töötuse värske näitaja on 7,2 peal, missugune on see aasta lõpuks?
Kardan, et oluliselt suurem. Eks ta üle kümne protsendi läheb.
SKT prognoos?
Seda ei anna. Võtmeküsimus on, kas suudame suvel piirangutest välja tulla, kas suudame päästa tööstus- ja ehitussektori. Seal on väga suured tööandjad, kui kriis jõuab sinna, võib tööpuudus
Kuidas suhtute teenusmajanduse koja juhi Jaan Pillesaare ettepanekusse peatada ajutiselt sotsiaalmaksukohustus?
Ega riik lõpmatuseni maksutuludest loobuda ei saa. Juba sel aastal on miinus eelarves tohutult suur, arvan, miinus on sügav ka järgmistel aastatel.
Olete Pillesaarega mõtteid vahetanud?
Teenusmajanduse koda on pikalt tahtnud sotsiaalmaksukohustusest lahti saada. Muidugi oleks tööandjatel lihtsam, kui maksukoormus on madal. Tööandjad leiavad, et tööjõumaksud on Eestis kõrged, sotsiaalmaks eriti. Kas lühiajaline vabastus kedagi pikaajalises plaanis päästab ning kas seda on üldse reaalne teha – riigile tähendab see tohutut maksuauku –, selles suhtes olen ma skeptiline. Kusagilt peab riik hakkama seda miinust tagasi võtma. Ma kardan, et see tähendab maksutõuse.
Tõepoolest, see võib neil pähe tulla. Mis makse võidakse tahta tõsta?
Ma loodan siiski, et sel aastal me maksutõusudest ei räägi ning kriisi mõjul loodetavasti ka järgmisel aastal mitte. Aga ehk viie või kümne aasta perspektiivis. Keskerakonnal on maksutõusude ettepanekuid olnud palju. Sel kevadel tahtsid nad maksudebatti algatada, mis tähendab ju ikka seda, et maksud tõusevad või tulevad uued maksud. Arvan, et pärast kriisi möödumist on maksud uuesti laua peale.
Eesti Pank on mõnda aega hoiatanud, et palgad tõusevad liiga kiiresti, nüüd hakatakse arvatavasti leppima väiksemate palkadega. Tööturg läheb nüüd ilmselt kaldu tööandjate poole?
Näeme lähiajal palju tööpuudust. Eelkõige ähvardab tööpuudus inimesi, kellel ei ole erialast väljaõpet ja oskusi, kellel on puudujääke hariduses ja keeleoskuses. Oskustöölisi aga on ka lähiajal puudu, seetõttu on välistööjõu võimaldamine oluline.
Kriisis kõik ellu ei jää. Kui heaks hindate Eesti ettevõtja ümberprofileerumise võimet?
Iga kriis filtreerib välja nõrgemad, kelle ärimudel vastu ei pea. See on loomulik ja isegi hea. Nõrgemad surevad välja, on ka palju võitjaid – kellest me praegu ei kuule, keegi ei hüüa praegu, et meil läheb hästi, laieneme või suurendame turuosa. Aga jah, see pisikene mull palgaturul, mis meil oli – see olukord muutub. Sel ja järgmisel aastal me kiiret palgatõusu ei näe.
Mida soovitada noorele, kes praegu tööturule siseneb?
Eesti majanduse suured trendid jätkuvad ka kriisis ja pärast seda. Me peame tegutsema valdkondades, kus on kõrgem lisandväärtus, tegelema tehnoloogiaga, digitaliseerimisega, automatiseerimisega. Peame oleme nutikad kliima mõttes. Veel kolm kuud tagasi algasid kõik üritused kliimateemadega, see tuleb varsti tagasi. IT-sektor elab ka kriisi kenasti üle. Lihtne töö kaob, rutiinse käelise töö osakaal majanduses väheneb igal juhul.
Te olete saanud tööandjate keskliitu juhtida umbes aasta, aga kahekümne aasta jooksul mäletame teid Reformierakonna poliitikuna. On partnerid teie uue ametiga harjunud või pöörduvad ikka kui poliitiku poole?
Juba tükk aega pole keegi pöördunud minu kui poliitiku poole. Usun, et inimesed on minu uue rolliga harjunud, ma ise kindlasti. Poliitikaga ma otseselt ei tegele ja puudust sellest ei tunne.
Miks te ikkagi ära läksite poliitikast? Nägite ette, et oravad jäävad pikaks ajaks opositsiooni, sabad sorgus?
Ei, see ei olnud mu otsuste taga. Saavutasin kahekümne aastaga ühes sektoris tegutsedes kõik, mis mulle huvi pakkus: olen olnud riigikogus ja valitsuses, saanud haldusreformi ellu viia. Mul ei olnud seal enam põnev. Tahtsin naasta keskkooli ja ülikooliaegsete unistuste juurde: saada ettevõtjaks.
Teie ettevõtjakogemus on praegu ikka üsna üürike, näete ka ise siin arenguruumi?
Muidugi näen. Pean küll tunnistama, et tööandjate keskliidu juhtimine võtab vähemalt kaheksa, kui mitte kümme tundi ööpäevas ja selle kõrvalt ei jää hobide ja äri jaoks eriti aega.
Teie eelkäijat Toomas Tamsari tuleb mul alatai meelde tema põhiline sõnum: aastaks 2040 peab iga tööealine üleval kahte mittetöötavat. Teid nähes mul põhisõnumit ei meenu, saate selle siin ja praegu sõnastada.
Ma sõnastaksin selle nii: ilma teadusarenduse ja innovatsiooniga me jõukamaks ei saa. Elame selle kriisi üle, saame siit kenasti välja, ja siis peame naasma debattide juurde, kuidas jõuda järgmisele jõukusastmele, järele maailma rikastele. Innovatsioon ei pea toimuma mitte ainult ülikoolides, vaid kõigis majandusharudes.
Kindlasti näete oma praeguses töös seda, mis teil riigihalduse ministrina tegemata jäi – mis see on?
Ministriajal sai riigivalitsemisreformidega algust tehtud, aga siis valitsus lagunes. Sageli näen, et needsamad algatused ja memod, mis me viis aastat tagasi tegime, on ka praegu valitsuse laual. Riigireformi asjad pole kuigivõrd edasi liikunud. Sellepärast tegime paari nädala eest valitsusele ettepaneku: kui te heal ajal ei tahtnud reforme teha, siis kriisajal peate neid tegema.
