Esialgsetel andmetel tehti aprillis Tallinnas kokku 397 korteriomanditehingut. Mullu samal ajal oli see 797, tänavu märtsis veel 699. Mujal linnades pole seis parem, Tartu märtsikuine 151 tehingut langes aprillis 84 peale (mullu aprillis 182), Pärnus 91 pealt 41-le (mullu aprillis 103), Narvas 74-lt samuti 41 tehinguni (mullu aprillis 74).

Inimesed on krampis ja lükkavad tehinguid võimalusel edasi, sest ebakindlust on õhus palju. Kellel kuu või kolme pärast töökohad alles on, ei tea mitte keegi. Ja sellises teadmatuses lükatakse laenu võtmine ja kinnisvara ostmine lihtsalt edasi. Eesti Konjunktuuriinstituudi tarbijakindlust kajastav indikaator kukkus aprillis kolinal varasema -2 pealt tasemele -18, mis on juba samas suurusjärgus eelmise finantskriisiga.

Koroonahirmust hakatakse tasapisi lahti saama, kuid majanduse avamine läheb oodatult vaevaliselt. Nädalavahetusel küll istusid inimesed juba välikohvikute terrassidel ja jõid allahinnatud õlut, aga see on üksik sinilill keset sammaldanud peenart.

Eelmise aasta lõpus oli töötuse määr Eestis üks ajaloo madalamaid - 4,4%. Praegu on see värskete andmete kohaselt juba 7,4% ja koondamisuudiseid loeme iga päev. Paraku koondamiste laine alles algab, kui riiklikud toetusmeetmed lõppevad. Olulisem protsentidest on töötus absoluutarvudes. Nädala alguses toodi välja ametlik töötute hulk - 47 889 inimest.

Kas juba makseraskused?

Asjad on liikunud loogilist rada. Kõigepealt kaob ära turvatunne, siis lükatakse kestvuskaupade ja kinnisvara soetamine edasi, tehingute arv langeb. Kriiside standardmuster annab alust tuletada, et väheste tehingute tõttu hakkab pakkumiste arv kasvama ja sellega koos suureneb ka surve hindadele.

Nädala jooksul siiski olulist müügi- ja üüripakkumiste arvu kasvu suuremates linnades polnud. Ehkki enamusel elanikkonnast säästud puuduvad, siis kodu on viimane, mis raskel ajal müüki paisatakse ja Pindi Kinnisvara igapäevase seire kohaselt on pakkumiste turg hetkel stabiilne. Maakeeli tähendab see seda, et inimesed ei ole (veel) makseraskustesse sattunud.

"Kinnisvaratalve" pikkus sõltub pankadest

Ütleb ka rahvatarkus, et inimese suurim vaenlane on tema ise, täpsemini tema emotsioonid. Kõik kriisid (ja ka buumid) peale II maailmasõda on ikka ja alati olnud emotsionaalsed. Kui inimesed usuvad, siis läheb elu paremaks, kui inimesed ei usu, siis lähebki elu halvemaks. Inimeste usk on hetkel paraku kadunud, mida kinnitavad ka Eesti Konjunktuuriinstituudi andmed.

Jokkeriteks kaardipakis on aga kohalikud kommertspangad, millest osad on juba ettevalmistusi teinud eluasemelaenude omafinantseeringumäära tõstmiseks. Isegi kui natuke rahustavad koroonauudised, kevadpäike ja tärganud loodus inimeste üldist meelsust tõsta võivad, siis omafinantseeringumäärade hinnalanguse hirmus üles ajamine ajab turult eemale need vähesedki, keda kriis puudutanud pole. Paljudel, kes eluaset vajavad, pole lihtsalt nii palju vaba raha, et uutele tingimustele vastata. Kuna pangad mängivad (ja on alati mänginud) majanduse stimuleerimisel väga suurt rolli, siis „kinnisvaratalve" pikkus sõltub väga palju ka pankurite usust või ebausust, mis kursil me edasi purjetame.

Maikuu tubeb veel räbalam

Kui pangaanalüütikud toksivad Exceli tabelites riske kokku ja teevad arvutusi, millest lihtinimene mitte midagi aru ei saa, siis teiseks äärmuseks on kriisist tülpinud ja koduse meditatsiooni tulemusel kergelt hipistunud ettevõtjad, kes jõuga proovivad turule moonutatud tõde jagada ja niigi poolkoomas ühiskonnale lillelõhnalisi rahusteid süstida.

Küll müüdi kuskil väga kallis korter, küll soetati hoolimata kriisist uhke talukompleks. Nende näidetega käib kaasa noomiv traktaat, kuidas meelsust tuleb kõrgel hoida ja siis ei juhtugi kinnisvaraturul mitte midagi.

Paraku räägivad faktid teist keelt ja hoolimata neist müstilistest ilulugudest (mida ka mul jutustada oleks!) on üpris selge, et hirmunud inimesed ei kavatse niipea raha kinnisvarasektorisse kallama hakata. Kui pikk vindumine tuleb, ei tea keegi, kuid kõik märgid näitavad, et vähemalt maikuu tuleb kinnisvaraturul aprillist veelgi räbalam.