Vananemine ei võta ei mõistust ega algatusvõimet

Eriolukord tõstis vanemaealised uudistes tähelepanu keskpunkti, ei toonud aga kaasa muutust suhtumises neisse. Selgelt ilmnes vajadus suurendada vanemaealiste huvikaitse võimekust Eestis.

Hetkest, kui oli selge, et koroona riskirühm on vanem inimene, algas klassikaline patroneerimine. Selle asemel, et öelda, mida riskirühma kuuluvad inimesed peaksid tegema, öeldi, mida teised nendega peavad tegema: „viige neile toit koju”; „helistage neile”.

Miks mitte öelda täiskasvanud inimesele, et „organiseerige teiste abiga endale toit koju” või „helistage teistele ja jääge nendega kontakti pidama”? Mille alusel arvame, et vanuse kasvades kaob automaatselt mõistus ja algatusvõime?

Tore, kui lihtsalt elus oled!

Suuremate otsuste tegijate silmis tundub vanem osa elanikkonnast endiselt justkui vastutus- ja algatusvõimetu mass, kelle ainus roll ja ülesanne ühiskonnas on elus püsimine.

Kui koolid muutsid eriolukorra alguses oma töövormi ühe nädalavahetusega ja huvikoolidel võttis ümberhäälestumine nädal-kaks, siis vanemate täiskasvanute ringitööle ning ühistegevusele kultuurimajades, raamatukogudes, päeva- ja sotsiaalkeskuste tõmmati lihtsalt pidur peale.

Vaid väga üksikud asutused, kes seni tegelesid vanemaealiste kaasamise ja arendamisega, võtsid eriolukorra reegleid kui signaali oma töövõtted ümber mängida. Üks sellistest on näiteks Tallinna keskraamatukogu, kes käivitas seenioritele igapäevase Skype’i vestlusklubi.

Pinnale on ujunud arusaam, et areng ja suhtlus on põhivajadus vaid noortele ning keskealistele, seeniorite jaoks on see lihtsalt meelelahtutus. Nähtavaks sai ka vanemate põlvkondade tagasihoidlik või olematu digivõimekus, mis just eriolukorras oleks ära kulunud.

Kellelt ei oota, sellelt ei tule

Lähedaste, ametnike ja tööandjate ootused vanematele inimestele käia ajaga kaasas on olnud palju madalamad, kui seda võiks eeldada täiskasvanud vastutusvõimeliste kodanike suhtes. Ootused on aga olulised. Kellelt ei oota, sellelt ka ei tule.

Psühholoogias räägitakse stereotüübi ohu efektist, kus inimese arvamus oma vähematest võimetest realiseerub tegelikus kehvemas soorituses. Arvamus oma võimete kohta tekib aga pinnalt, mida peegeldavad teised.

Eriolukord andis märku vajadusest muuta Eesti vananemiskeskkonda. Selles keskkonnas on oma roll täita absoluutselt igaühel, aga iseäranis nendel, kes otseselt töötavad vanemate inimestega, seisavad nende huvide ja arenguvajaduste eest.

Vanemaealiste arendamise ja huvikaitsega tegelemisel puudub seni Eestis süsteem, seadusjõud ja haridustugi. See oli ka põhjus, miks sotsiaalministeerium otsis strateegilise partneri, kes hakkab arendama vanemaealiste huvikaitse võimekust Eestis.

Projekti viib läbi MTÜ Kuldne Liiga koostöös Tallinna ülikooli ja teiste partneritega. Töö algab kohe, kui koroonavõitlus seda võimaldab. Tallinna ülikool pakub vanemaealiste tegevuse korraldajatele kümne mooduliga arenguprogrammi, kus õpitakse kodanikuühiskonna innovatsiooni, võimestava kommunikatsiooni, digipädevuste arendamise, vanemaealiste õppimise ja koostöö juhtimise oskusi. Registreerimine Kuldliiga kodulehel on alanud.

Kui sind huvitavad inimese ja sotsiaalse keskkonna vahelised suhted, sotsiaalpoliitika või sotsiaalprobleemide lahendamine, uuri lähemalt sotsiaaltöö bakalaureuse- ja magistriõppekavade kohta Tallinna ülikooli kodulehel.