Ülikool suunal Helsingi-Tallinn-Helsingi

Ladina rütmides läbi elu – eestlasest meditsiiniõde Rita Vartiainen elab Helsingis, käib koolis Tallinnas, aga tema süda kuulub Hispaaniale.

Mängisime Ritaga ühes hoovis, kasvasime üles väikeses alevikus Pärnu külje all. Taaskohtumine ülikooli kohviku järjekorras ühel kenal kevadhommikul tundus 35 aasta järel uskumatu kokkusattumus. Põhjust uurida, kuidas mu lapsepõlvesõber Tallinna ülikooli jõudis, oli enam kui küllaga – eriti kui kuulsin, et Helsingist Tallinnasse ülikooli käia on täiesti normaalne ja igapäevane.

Rita Vartiainen (40) on inspireeriv naine nii mõneski mõttes. Elanud eri riikides ja reisinud üksinda seljakotiga läbi pool maailma või rohkemgi veel, on ta nüüd otsustanud pereelu kõrvalt Helsingis täita oma unistuse ning õppida Tallinna ülikoolis hispaania keelt ja kultuuri. Ta on diplomeeritud meditsiiniõde, kelle süda tuksub ladina rütmides ja silme ees terendavad mäed. „Õppimine täiskasvanuna on nagu mägironimine: raskemail päevil murran pead, miks ma seda teen, aga tippu jõudes mõtlen juba uutele mägedele, kuhu võiksin ronida,ˮ arutleb naine, kes ei pea paljuks Helsingist Tallinnasse ülikooli käia. Vajadus leida oma ellu vaheldust, soov end proovile panna ja õppida tundma midagi, mis on hingele tegelikult oluline, on vaid mõned põhjustest, miks astuda ülikooli täiskasvanuna.

Elad perega Helsingis ning õpid Tallinna ülikoolis Euroopa nüüdiskeelte ja kultuuride õppekaval hispaania keele ja kultuuri erialal. Sinu näitel võib öelda, et kaugus või riigipiirid ei ole ülikoolis käimisel mingi takistus. Kui varahommikul Helsingist Tallinnasse sõidad, kas pigem tukastad või valmistud juba esimeseks loenguks?

Mõnes mõttes on laevasõit minu enda aeg, sest kodus leidub alati midagi, mille peab kindlasti ära tegema. Laevas aga võtan kohvi ja süvenen süümepiinadeta 2 + 2 tundi õpingutesse. Täpselt nii kaua võtab, et Helsingist Tallinnasse ülikooli ja hiljem tagasi koju jõuda. Aga kui asi sind huvitab, on see tõeliselt mõnus.

Enamiku jaoks on see Helsingi-Tallinn-Helsingi ilmselgelt liiga keeruline elukorraldus. Miks sa just nii otsustasid?

Kui lapsega kodus olin ja Pärnus elasime, sõitsin sealt Tallinnasse kooli. Pean tõdema, et Helsingist laevaga tulla on isegi lihtsam ja mugavam.

Olen hariduselt meditsiiniõde ja aastate jooksul vahelduva eduga Eestist Soome tööl käinud. Praegu olen Helsingi kasuks otsustanud, kuna sealne töökoht võimaldab osalise koormusega töötamist ja samal ajal õppimist. Nad on olnud väga paindlikud. Kui alustasin, anti mulle terve aasta õppepuhkust, hiljem olen saanud loa töötada just sellise koormusega, nagu on mulle õpingute seisukohalt sobiv. Päris koju jääda ei ole rahaliselt kahjuks enam võimalik, kuigi niimoodi saaks muidugi rohkem õppida.

Keerulisusega on aga ikka nii, et inimesele tundub raske see, millega ta pole harjunud. Mina aga olen alati rändaja olnud. Muidugi ei väida ma, nagu see oleks kerge või täiesti valutu. Esiteks loobun muudest, mulle mitte nii olulistest asjadest. Teiseks on ka hetki, kui tuleb isu käega lüüa – siis, kui laps palju haige, elukaaslane pidevast reisimisest väsinud, sügisel ilm sombune või siis, kui ma ise vahelduse mõttes tavalist elu tahaksin elada. Ja ega ma nii üliusin ja kohusetundlik ka pole! Vahel tuleb laiskus peale ja siis laisklengi nii palju kui võimalik. Ning kui sellest kõigest veel vabu hetki jääb, siis õpin klaverit, koon ja loen raamatuid.

Jõudu õpinguteks annab see, et tegelikult ma ju õpin sellepärast, et ise päriselt tahan. See on minu jaoks ääretult põnev! Teatud mõttes on kool minu vaba aeg ja hobi. Tegelikult taandubki kõik sellele, et kui teed asja, mis sulle meeldib, siis jaksad selle nimel rohkem, siis ei pruugi see nii raske olla, kui kõrvaltvaatajale näib. Minu jaoks on õppimine täiskasvanuna, kui see pole enam kohustuslik, sarnane mägironimisele. Raskemail päevil murran pead, miks ma seda teen, aga tippu jõudes mõtlen juba uutele mägedele, kuhu võiksin ronida.

Suurt rolli õpingute õnnestumises mängib kindlasti ka minu elukaaslane. Ilma tema kannatlikkuse ja toetuseta oleks kõik kindlasti palju raskem, võib-olla isegi võimatu.

Kui varem vallutas seljakotirändur Rita mägesid üksinda, siis nüüd teeb ta seda koos perega. Foto: erakogu

Miks valisid just Tallinna ülikooli? Kas selle diplomiga on Soomes lihtne erialast rakendust leida?

Selleks oli mitu põhjust. Esiteks tahtsin oma südames Eestile lähemale. Teiseks olen alati olnud pöörane hispaania keele fänn. Pärast aastaid Tenerifel elamist olen pidevalt otsinud uut kokkupuutepunkti kõige Hispaaniaga seonduvaga. Kes siis ei peaks lugu selle rikkalikust kultuurist, imeilusast loodusest või maitsvast köögist?

Mind huvitava eriala leidsin just Tallinna ülikoolist. Ka usun, et Tallinna ülikooli diplom on täiesti arvestatav dokument lisaks Eestile ka mujal Euroopas.

Aga tulevase töökoha teemal ei mõelnud ma tegelikult üldse konkreetsele riigile või mingile geograafilisele asukohale. Pigem käisin peas läbi erinevaid valdkondi, kus võiks hispaania keelt ja tulevast diplomit kasutada.

Kuidas ja miks jõudsid oma karjääris just sellise kannapöördeni? Kas töö meditsiinivaldkonnas ammendas end lõplikult?

Eks ikka juhtub nii, et kui oled midagi kaua aega teinud, siis mingil hetkel soovid lihtsalt vaheldust. See ei tähenda, et meditsiin oleks mind lõplikult tüüdanud. Ma lihtsalt pean ennast aeg-ajalt uuesti proovile panema, midagi uut õppima ja argipäeva raputama, et ümbritsevat selgemalt näha.

Kui oma tegemistele natuke tagasi vaatan, siis ega see nii suur kannapööre tegelikult olegi. Elasin 12 aastat tagasi Tenerifel, pärast seda kõndisin laiu- ja pikkupidi läbi kogu Mandri-Hispaania ning tutvusin hispaanlaste kultuuri ja igapäevaeluga.

Mu elus on olnud ka aeg, kui reisisin ja matkasin hüsteeriliselt. Teenisin kolm kuud raha, ülejäänud osa aastast reisisin – üksi ja seljakotiga. Sageli väga täpselt ei teadnudki, kuhu järgmisel päeval lähen. Enamasti Aasias, aga külastasin natuke ka Euroopat, Lõuna-Ameerikat ja Aafrikat. Õppisin uusi keeli, sain julgust suhelda ja meelelt positiivsem olla.

Vabatahlikuna Ghanas. Foto: erakogu

Millised on sinu soovitused uue eriala õppimiseks ja elu korraldamiseks nii, et kodurahu säiliks ja ka õpingud saaksid läbitud?

Valige kindlasti võimalikult südamelähedane eriala. Meeldivat ja huvipakkuvat on kergem õppida. Pere kõrvalt õppides on ülioluline elukaaslase ja lähedaste toetus. Kõlab kindlasti kulunult, aga tõsi on see, et hea suhe ja üksteisemõistmine teeb kõik võimalikuks.

Samuti on Tallinna ülikooli tingimused alla seitsmeaastaste lastega tudengitele osakoormusega õppides materiaalselt paindlikumad. See on minu meelest erakordne võimalus õppida, ilma et maksekoormus hinge kinni võtaks.

Arvestades, millises maailmas me elame ja kuhu tõenäoliselt liigume, siis kuidas võiks välja näha ülikoolis õppimine kümne aasta pärast?

Olen mõnes mõttes „vana kooliˮ õppija ja vajan distsipliini, naudin live-loenguid. Aga inimesi on erinevaid ja praegune aeg näitab, et soovi korral on õpinguid võimalik korraldada palju paindlikumalt, osaleda tudengina loengutes distantsilt või kuulata lindistatud materjali endale sobival ajal.

Inimesed on üha mobiilsemad ja ühes konkreetses punktis iga päev koolis käimine, eriti täiskasvanud õpilastele, on sageli keerukas. Õppimine ei peaks olema rangelt lahterdatud tsükli- või päevaõppeks, vaid võiks olla paindlikum, õppimisviisid ja tempo aga individuaalseid vajadusi arvestavamad. Samu loenguid peaks saama kuulata nii kohapeal, internetis kui ka tagantjärele.

Juba sisseastumiskatsetel võiks igaüks esitada oma soovid õpingute kiiruse ja viisi kohta, lähtudes isiklikest soovidest, võimalustest ja võimalikest piirangutest. Kondikava põhjal koostataks siis tudengi ja õppenõustaja ühistööna õppekavale vastav individuaalne plaan.

Mis plaanid on sul edaspidiseks? Kas liigud edasi pigem õpitava eriala suunal?

Raske öelda. Võtan ette ühe päeva korraga. Mul on ikka mitu mõtet peas, aga eks me perega vaatame, mis on võimalik ja mis mitte. Pole ju päris nii nagu varem, et võtan seljakoti ja muudkui lähen. On üks unistus, et äkki õnnestub praegune ja uus eriala omavahel ühendada, aga ei julge veel avalikult praalima hakata.