Kas tehnoloogiline areng suurendab ebavõrdsust?

Innovatsioon tundub iseenesest tore. Küll pole kindel, kas igaüks meist selle headest külgedest osa saab.

Pea iga päev kuuleme, näeme, loeme tehnoloogia üha kiirenevast arengust – või kogeme seda ise – näiteks robootika, suurandmete või masinõppe valdkonnas. Sageli mõtleme sellest kui millestki positiivsest: see tähendab innovatsiooni, progressi, muudab meie elu lihtsamaks ja paremaks. Innovatsiooniga peaks kaasnema tootlikkuse, konkurentsivõime ja üldise heaolu kasv. Siiski esitab tehnoloogia areng ühiskonnale ka väljakutseid: kas me tuleme muutustega toime, kas kõik ühiskonna liikmed ja rühmad saavad innovatsioonist osa või jääb keegi kõrvale?

Tööturul oodatakse teistsuguseid oskusi

Nendele ja mitmetele teistele küsimustele otsivad vastust ka Tallinna ülikooli sotsioloogid rahvusvahelises ja interdistsiplinaarses TECHNEQUALITY projektis „Tehnoloogiline ebavõrdsus – mõtestades tehnoloogiliste uuenduste ja sotsiaalse ebavõrdsuse seoseid“, mida juhib Maastrichti ülikool.

Uuritakse tehnoloogilise innovatsiooni laiemat sotsiaalset mõju, näiteks selle mõju ebavõrdsusele sissetulekutes, oskustes, heaolus ja tervises. Nii püütakse anda sisukam vastus küsimusele, kas automatiseerimine loob või kaotab töökohti ja eelkõige milliseid töökohti see puudutab. Tõenäoliselt tulevikus tagavad edu tööturul ja toimetuleku ühiskonnas teistsugused oskused kui praegu, seda vähemalt osaliselt. Arvatakse, et erinevad kognitiivsed (nt lugemine, kirjutamine, arvutamine) ja mittekognitiivsed (isikuomadused, hoiakud, motivatsioon) oskused ning pidev enesetäiendamine muutuvad tööturul olulisemaks kui teatud sotsiaalsesse rühma kuulumine või haridustaset näitav diplom.

Seni aga puudub selge arusaam võimalikest sotsiaalsetest mõjudest, mida need muutused võivad endaga kaasa tuua, ja seega on ebaselge, kuidas peaksid riigid reageerima innovatsiooniga kaasnevatele muutustele. Siit kooruvad järgmised küsimused näiteks selle kohta, kuidas peaks muutuma haridus, tootmisrežiimid või heaolusüsteem, et vähendada võimalikku tehnoloogia arengust tingitud ebavõrdsust erinevate ühiskondlike rühmade vahel (hariduse, soo, vanuse jms lõikes).

Inimene – või hoopis automaat?

Erialakirjandus näitab, et masinad on juba pikemat aega osanud täita selliseid rutiinseid ülesandeid nagu autode kokkupanek või andmehaldus, ent nüüd on nad järjest enam täitmas ka keerulisemad mitterutiinseid ülesandeid, nagu autojuhtimine, haiguste diagnoosimine või vanemaealiste hoolduse tugi. Seega on praegune olukord selles mõttes pretsedenditu, et osaliselt võivad tehnoloogiaga asendatavaks muutuda ka sellised ametid nagu arst, jurist, raamatupidaja või andmeanalüütik.

Nõndanimetatud automatiseerimise riski üle on uurijad üksjagu diskuteerinud, aga praegu ei osata ikkagi hinnata selle mõju ulatust ega vahel isegi ka suunda. Valdavalt ollakse üksmeelel, et automatiseerimise risk on kõrgeim just rutiinsete tööülesannete puhul ja tõenäoliselt luuakse töökohti juurde valdkondades, mis eeldavad kõrgema taseme oskusi.

OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) rõhutab teatud kindlate oskuste kogumi tähtsust. Lisaks üldistele põhioskustele, on olulised ka IKT ehk info- ja kommunikatsioonitehnoloogia oskused, analüütiline ning kriitiline mõtlemine, loovus, probleemide lahendamise ja suhtlemisoskus.

See kõik esitab väljakutse haridussüsteemile, kuna uued ametikohad vajavad teistsuguseid oskuste „komplekte“ võrreldes ametitega, mis on kadumas. Seetõttu oodatakse huviga TECHNEQUALITY projekti tulemusi, mis võetakse kokku aastal 2022, et olla paremini valmis tehnoloogilise arengu väljakutsetega toimetulekuks ühiskonna kui terviku vaatenurgast.

Kui sul on huvi mõista ühiskonnas toimuvat paremini ja analüüsida erinevaid sotsiaalseid protsesse ning nähtusi, loe sotsioloogia eriala ja õppesuuna kohta Tallinna ülikooli kodulehelt.