On Muumimaal uksed ja südamed valla. Meil, ikumuumidel ka!

Tallinna ülikooli BFM-i tudeng Jana Liisa Johannson räägib hingepugeva loo sellest, kuidas armastus muusika vastu tõi ta õppima IKUMUMU muusika suunale.

Tänapäeva maailm muutub aina keerukamaks ja integreeritumaks, ühendades erinevaid alasid ja valdkondi, luues nii innovaatilisi ameteid ning lõpmatuid võimalusi eneseväljenduseks.

Minu hinges on alati põlenud tuli muusika rütmis – juba kolmeaastasena võtsin endast suurema kaisukassi Estonia lavale kaasa ja laulsin sellest, kuidas „kiisu läks kõndima, müts oli peas”.

Kodus oli mul igivana Yamaha süntesaator, mille peal mängisin telekast kuuldud viisijuppe järele, seda ilma noodikirja tundmata. Koolieas veetsin kuni 16-tunniseid päevi kodust eemal, käies koolis, muusikakoolis, laulukoorides ja -koolides.

Muusika on viinud mind reisima üle maailma, juhatanud Eesti suurimatele lavadele, tutvustanud imelisi inimesi, aga samuti on muusika olnud mu hingetoit kõige raskematel üksindushetkedel.

Artist avab südame kõigile

Olgem ausad, elu loomingulises maailmas ei ole lihtne. Artist avab laval oma südame valimatult kõigile, kõik kirjutatud lood on kui oma sünnitatud lapsed ja tööpäevad üldjuhul ei kesta esmaspäevast reedeni üheksast viieni. Kõige tipuks on loomeinimesed tihtipeale emotsionaalsemad ja tundlikumad, mis on saatuslikuks saanud nii mõnelegi palavalt armastatud artistile.

Teisest küljest muudab seesama tundesügavus artisti loomingu palju tähendusrikkamaks ja sillutab tee otse kuulaja-vaataja südamesse. Aga iga muusik teab, et ilma muusikata ei saa – kes ei usu, proovigu järele.

Tihtipeale olen leidnud end mõttelt, et mul polegi kunagi valikut olnud, alati on muusika esikohal. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astusin endalegi ootamatult Tartu ülikooli õigusteaduse osakonda ja minust pidi saama Eesti noorim kohtunik. Ometigi tundsin ülikoolis end alati UFO-na, kes ei oska kuidagi teiste sekka sobituda.

Koolimaja sai teiseks koduks

Poolteist aastat ajasin taga oma õigust, kuni veendusin, et igatsen üle kõige muusikat. Väga hirmus oli esimest ülikooli pooleli jätta – pidin vanematele vastu astuma, mingit tulevikuplaani nagu polnudki –, aga sisimas tundsin, et see on õige tegu. Nii avastasin end peagi BFM-ist IKUMUMU erialalt, kust leidsin ootamas oma inimesed. Koolimajast sai peagi teine kodu. Siit koorub välja üks tarkusetera, mida gümnaasiumist lahkudes ehk veel märgata ei oska – ainult sina ise tead, mis sind õnnelikuks teeb. Vanemad võivad soovitada ja soovida parimat, sõbrad teevad oma otsuseid, aga sina pead võtma julguse kokku ning valima selle eriala, mis paneb silmad särama ja pulsi kiiremini lööma.

Võid avastada ka basskitarri

IKUMUMU eriala muusikasuund on selle poolest huvitav, et katsetada saab palju erinevaid tehnikaid ja tegevusi: saab laulda üksi, ansamblis või kooris, mängida pea ükskõik millist pilli, teha kursakaaslastega bändi, kirjutada noote ja partituure vabalt valitud koosseisule, õppida helidisaini arvutis ning üleüldse tutvuda helitöötluseks ja -loomeks loodud programmidega ning teha palju muud.

Mina avastasin enda jaoks tänu bändiõppele basskitarri. Olen alati olnud pigem klaverimängija ja keelpillid on minust kaugemale jäänud, aga bass võnkus ja jäi mu südamesse alates esimesest bändiproovist.

Teine huvitav tegevusala, mis tabas mind kui välk selgest taevast, on klippide (animatsioonide, seriaalide, filmide jms) helindamine. Midagi väga mediteerivat on sünkroonhelide otsimises, millisekundi pealt õigesse kohta paigutamises ja pärast tundide kaupa arvuti taga nokitsemist oma tulemuse vaatamises. Helidega saab luua visuaalile täiesti uue dimensiooni, milles peitub üks multimeedia võludest.

Arvuti võib pilli asendada

Aina rohkem valdkondi hakkab digitaliseeruma või on juba seda, nii ka muusika. Kui mõned sajandid tagasi istus Bach klaveri taha ja hakkas muusikat looma otse paberile, siis tänapäeval pole teoreetiliselt ühtegi pilli ega paberit vajagi. Piisab arvutist ja õigest programmist, et luua ükskõik mis stiili muusikat.

Muusikateooria ehk solfedžoga on samamoodi – varem läks seda loo kirjutamiseks väga tõenäoliselt vaja, kuid tänapäeval nõuab arvutimuusika programmi tundmist. Muusikateooria tundmine on vaid boonus, mis teeb loome teadlikumaks ja kiiremaks.

Ma ei ütle, et solfedžot ei ole vaja – kindlasti on! Mina isiklikult ei oskaks midagi luua ilma teoreetilise muusikapõhjata, aga tänapäevased vahendid on nii mitmekülgsed, et muusikateooria puudumise tõttu muusika loomata ei jää.

Jää truuks iseendale!

Üldiselt soovitan noortel jääda truuks iseenda soovidele ja kutsumustele. Mulle meeldib uskuda, et kui sa armastad seda, mida teed ja teed seda, mida armastad, siis tuleb kõik muu, nagu raha (mis on paratamatult meie ühiskonna asendamatu ressurss edukaks eluks), vajalikud kontaktid ja võimalused, ühes muuga.

Tean omast käest, kui raske on vahel tegutseda, kui jääd iseenda hirmude ja pettekujutelmade küüsi. Sellepärast on kõige maise kõrval vaja saada sõbraks eelkõige iseendaga. Tuleb õppida kuulama oma intuitsiooni, aga ka eesmärke püstitama ja täie südamega nende poole liikuma.

Motivatsioon, miks ja kuidas sa midagi teed, peab tulema iseenda seest. Kõik välised motivaatorid (teised inimesed, kuulsus, raha jm) võivad lühikest aega aidata, kuid pikas perspektiivis need õnnelikkust ei too.

Mina leidsin oma tee ikumuumide seas BFM-is ja loodan, et kõigil on võimalus leida oma koht ning tulevik niivõrd koduses ja südamelähedases keskkonnas.