Eestlased on töökad, aga iga töö jaoks eestlasi ei jagu, hooajatöödega on lugu eriti kehv. Maasikate hind tõuseb ja enamik saagist jääb põllule. Kas Eesti põllumajanduse lõpp ongi käes?

Need on vaid mõned laused viimaste nädalate ajalehtedest. Valitsus on välistööjõu värbamise kinni keeranud ja tööandjatele see ei meeldi. Miks peakski?

Välistööjõu hooajaline kasutamine on ju majanduslikult mõistlik: motiveeritud ja välja koolitatud töötaja on alati põllu serval ootel ja valmis kohe alustama, kui luba antakse. Palgaootus on välistööjõul samuti madalam ja ootused töökorraldusele kohalikega võrreldes paindlikumad. Tööjõu vaba liikumine on majandusele tõestatult kasulik ning kui seda piirama hakatakse, on kaklus vältimatu.

Eesti töötaja on laisk?

Ometi on ka sellel mõõgal - või peaksin ma ütlema adral? - kaks tera. Nimelt on poliitilises sõnasõjas jäänud kohalikest töötajatest mulje kui saamatutest logarditest, kes olematute oskuste juures sõgedat palka nõuavad. Sellistega juba majandust ei tee ning ainus võimalus Eestit elus hoida on kusagilt uus rahvas leida.

Seda juttu saadab kurtmine, kuidas kõik on valesti ja miski pole võimalik. Hooajalistest töödest maalitud negatiivne pilt - töö on raske, päevad armutult pikad, tingimused pea võimatud ja nõnda edasi. Mõni ime siis, et kohalik inimene hooajalistest töödest eos eemale hoiab.

Ellu jääb see, kes kohaneda suudab

Tööjõuturul on toimunud radikaalsed muudatused ja kui prognoose uskuda, on viimaste kuude areng alles algus. Edukus sõltub sellistes oludes kohanemisvõimest ja valmidusest lahendusi otsida.

Töötute arv kasvab, inimeste sissetulekud vähenevad ning ots otsaga kokkutulemine muutub üha keerulisemaks. Ettevõtjad võiksid sellisel ajal vähemalt püüda inimestele ajutisi töötamise võimalusi pakkuda. Selle asemel võõbatakse hooajatöödest (ning nende tegijaist) eemaletõukavat karikatuuri.

Pikas plaanis on suutmatus järsult muutunud oludega kohaneda sama ohtlik kui kohaliku tööjõu demoniseerimine. Sestap on mõistlik “kõik on pahasti” mentaliteet millekski tulemuslikumaks häälestada. Näiteks mõelda, kuidas oma eluga edasi minna, kui tuleb kiiresti kohaneda ja uusi lahendusi otsida.

GoWorkaBit on läbi kasutajaküsitluste ning pilootprojektide saanud hea ettekujutuse, kuidas maasikakasvatajad hooajalisi abilisi paremini leiaksid. Järgnevalt mõned tähelepanekud, mida tasub igal (aiandus)ettevõttel silmas pidada.

1. Värbamine

Sobivad kandidaadid ei teki niisama. Selleks tuleb ränka tööd teha ning aega ja raha investeerida.

Kandidaatide leidmiseks tasub kasutada kõiki võimalikke kuulutamise kanaleid (töötukassa, CVO, CVK, GoWorkaBit, Facebook jne.)

Kandidaatidega tuleb kohe esimesest päevast tegelema hakata. Inimestega võiks läbi viia telefoniintervjuud, selgitada neile konkreetselt töö sisu, tingimusi ja toimumise aega. Lisaks tasub kindlaks teha, kes kandidaatidest on tõeliselt motiveeritud tööd tegema.

Värbamisega peab tegelema igapäevaselt ja süsteemselt, ainult nii õnnestub head inimesed tööle leida. Kasu võib olla ka ajutiselt tööle võetud personalispetsialistist, kes kandidaatidega igapäevaselt tegeleb.

2. Tingimused

Pahatihti on töötingimuste osas palju ebaselgust ja inimestel puudub ettekujutus nii palga, tööaja, töökorralduse kui ka ettevõtte ootuste osas. Mida varem need küsimused lahenevad, seda paremaks edasine töösuhe kujuneb.

- Mis on konkreetne palk ja mille eest seda makstakse?

- Mis juhtub siis, kui väljas sajab vihma või maasikas pole veel valmis? Kuidas toimub sellisel juhul tasustamine?

- Mis on täpne tööaeg (mis kuupäevast mis kuupäevani)? Kui pikad on tööpäevad? Kuidas on pausid korraldatud? Millest tööaeg sõltub?

- Kuidas on planeeritud pausid tööpäeva sees? Kuidas on organiseeritud toitlustamine, kui üldse?

- Kus ja millistel tingimustel toimub ööbimine?

- Kas transporti on võimalik paluda? Millistel päevadel? Kust? Kas töölt koju tagasi kah saab?

- Kas paindlikumalt on võimalik töötada? Näiteks nädalavahetustel, 1-2 nädala kaupa, kuu aega, kindlatel nädalapäevadel ja nii edasi?

3. Suhtlus

Kuna värbamine on pikaajaline protsess, siis tuleb väljavalitud kandidaatidele ka vahepealsel ajal tähelepanu pöörata. Umbes nädal enne töö algust oleks kena inimestele üle helistada ja uurida, kas nad on endiselt olemas ja valmis alustama.

4. Koolitamine

Keegi pole sündinud ühtegi tööd tegema ja iga amet vajab lühemat või pikemat väljaõpet. Et koolitamine paremini sujuks, tasuks see määrata kindlatele vastutajatele. Ehk inimestele, kes tunnevad tööd, oskavad inimestega toetvalt suheldai ning on valmis uute töötajatega igapäevaselt tegelema, neid koolitama ja töö kvaliteeti jälgima.

5. Paindlikkus

Mida suuremat paindlikkust ettevõte pakub, seda rohkem ta häid kandidaate leiab. Eesti inimene pole valmis suvi otsa hommikust õhtuni põllu serval ootama ja tööd rügama. Inimesed soovivad aega ka enda ja lähedaste jaoks võtta ning teiste tööde kõrvalt lisaraha teenida. 1-2 nädalased "tööampsud" on aga väga levinud ja neile on häid tegijaid Eestis rohkem kui küll.

Paindlikkus eeldab ettevõtjalt tavapärasest rohkem administreerimist (lepingud, palgad, elamine, koolitus, väljaõpe ja nii edasi). Selleks ongi mõistlik hooajatöötaja leidmine ning onboarding konkreetsete inimeste vahel ära jagada: kes vastutav värbamise, kes koolitamise eest.

Alati saab leida endale partneri, kes töötajate värbamise ja administreerimisega toeks saab olla ning aitab kokku klapitada töötajate paindlikud töösoovid ja ettevõtte igapäevased reaalsed vajadused

Kes ei proovi, sel ei õnnestu

Muutunud oludes edu saavutamiseks tuleb seda vähemalt proovida. Vingumine ja poliitikute kirumine on mõnus (ning pahatihti põhjendatud) ajaviide, kuid just ajaviiteks see ka jääb.

Edukas ettevõte tegeleb ka hooajaliste töötajatega süsteemselt. Loomulikult eeldab see lisainvesteeringut, mis tõenäoliselt ka maasika hinnas kajastub. Aga kas see polegi turumajandus ning tegelik õiglane hinna kujunemine?