Rail Balticust – mis tegelikult valesti läks?
Riigikohus tegi 19. mail otsuse, et Pärnust lõuna poole jääva Rail Baltic trassi osas tuleb läbi viia täiendavad uuringud ning uuesti kaaluda, kust trass täpselt kulgema peaks. Asjaolu, et Riigikohus korraldas otsuse selgitamiseks pressikonverentsi, kõneleb selgelt keelt, et ka kohus tajus, et avalikkusel on seoses Rail Balticuga kõrgendatud vajadus selge ja arusaadava info ning läbipaistva otsustusprotsessi järele, kirjutab advokaadibüroo Derling Primus juhtivpartner Piret Blankin.
Eksperthinnangu kõrvalejätmine sai saatuslikuks
Suurel määral oli kohtuasjas otsustavaks üks kaalukas dokument – keskkonnamõjude strateegilise hindamise töörühma eksperdi Andres Jairi eksperthinnang aastast 2014.
Tegemist ei olnud suvalise arvamuse, vaid Rail Balticu enda meeskonna poolt tellitud eksperthinnanguga. Dokumendis allajoonitud ning hüüumärgiga varustatud seisukoht oli väga selge - ilma ühegi hinnatava alternatiivita kavandatav raudteekoridor Lõuna-Pärnumaal ei ole linnukaitseliselt vastuvõetav: „Mitte planeerida trassi elujõulisest metsise elupaigast läbi!“.
Keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel aga eksperthinnangut ei arvestatud. Dokumenti ei lisatud aruande juurde, vaid see jäeti kellegi sahtlisse. Eksperthinnangus esile toodud kahjuliku mõju kahtluse kõrvaldamiseks oleks planeeringu koostajad pidanud viima läbi põhjaliku teaduspõhise Natura hindamise, mida ilmselt soovitigi vältida.
Kodanikuliikumine Avalikult Rail Balticust (ARB) sai eksperthinnangust teada ning esitas koos oma kaebusega kohtule.
Riigikohus leidiski ka sellele arvamusele tuginedes, et Luitemaa linnuala osas pidanuks läbi viima põhjaliku keskkonnamõjude hindamise – nn Natura hindamise. Keskkonnamõjusid tuleb teaduspõhiselt ja hoolikalt välja selgitada ka nende projektide puhul, mis avaldavad ainult kaudset mõju Natura aladele ning neil kaitstavatele väärtustele.
Võrdväärselt kaalutav alternatiiv oleks olnud rajada uus raudtee vähemalt osaliselt sinna, kus on juba varem raudtee olnud. Kohtumenetluse ajal ARB tellitud ekspertarvamused näitasid, et olemasoleva raudteekoridori kasutamine on põhimõtteliselt võimalik ning trass oleks isegi lühem kui valitud trass. See võimaldaks jätta raiumata suure osa metsa, läbimata uusi soid, elupaiku, lõhkumata põllumassiive jne. Samuti võimaldaks see vältida Kohilas tekkivat olukorda, kus asula jääb surutuks kahe raudtee vahele. Kui Natura hindamine võis jääda tegemata ajapuudusel, siis olemasoleva raudteekoridori kasutamise välistamise põhjused on veelgi ebaselgemad.
Mis saab edasi?
Riigikohus viitas sellele, et Natura-alade kaitse ei välista projektide elluviimist, ent sel juhul tuleb teha kindlaks, et puuduvad alternatiivid ning rakendada hüvitusmeetmeid, mis kompenseerivad raudtee rajamisega seotud elurikkuse kao.
On ka võimalus, et valitsus otsustab Natura aladele tekkivatest keskkonnakahjudest hoolimata trassi Natura ala lähistele rajada. Osa elupaikadest ja liikidest on aga Euroopa Liidu tasandil mitte lihtsalt kaitse all, vaid tähistatud veelgi kõrgema kategooriaga – „esmatähtsad“. Seetõttu ei pruugi üksnes valitsuse nõusolekust piisata, vaid vaja on ka Euroopa Komisjoni luba. Selle, kas ja milliseid elupaiku ja liike kahjustatakse, peabki välja selgitama tulevane Natura hindamine.
Põhjendamatu on Rail Balticu koordinaator Kristjan Kaunissaare poolt 19. mail 2020 meedias väidetu, nagu oleks tänaseks Natura hindamine juba tehtud. Riigikohus ütles selgesõnaliselt, et keskkonnamõju strateegilise hindamise raames tehtud tööst ei piisa – teaduspõhiselt ja täiendavate uuringutega tuleb välja selgitada nii erinevate alternatiivide kaudsed mõjud Luitemaa linnualale kui ka leevendavate meetmete tegelik tõhusus. Sellist hinnangut tänaseks veel tehtud ei ole. Kui riik seni ei nõustunud, et Natura hindamise vajadus üldse eksisteerib, siis kuidas saab hindamine juba tehtud olla?
