25.05.2020, 14:34
Kuidas pagar-kondiitrist sai õpetaja
FOTO:
Tea Vallimäe on juba mõnda aega Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse pagar-kondiitri eriala kutseõpetaja ning õpib samal ajal ka Tallinna ülikoolis kutsepedagoogikat, et erialaseid oskuseid lihvida ja õpetaja ametis kõrgemale tasemele jõuda.
Tea Vallimäe peab ainsaks elukutseks, millest lapsepõlvest saati unistanud, õpetaja ametit. „Proovisin kohe pärast keskkooli ülikooli õpetajaharidust omandama minna. Astusin tookord veel Tallinna pedagoogikaülikooli nime kandnud Tallinna ülikooli, aga mõistsin kiirelt, et aeg ei olnud veel küps. Jätsin õpingud pooleli, et minna laia maailma avastama,“ rääkis Tea.
Kondiitrist kutseõpetajaks
Tagasi kodumaale naastes oli Tea oluliste valikute ees – vaja oli mingi amet õppida. Otsus sündis praktiliselt kaalutledes. Armastusest küpsetiste ja nende valmistamise vastu oli pagar-kondiitri eriala valik loogiline samm.
Elu keerdkäigud viisid Tea pagar-kondiitri ametist aga ikkagi õpetajaks, täpsemalt kutseõpetajaks. „Selles ametis värske ja rohelisena sain aga kohe aru, et ainult elukogemusele toetudes õpetada ei saa. Läbisin küll ühe koolituse teise järel, aga tervikpilti ei tekkinud. Tundsin, et kui tahan oma tööd hästi teha, pean minema kõrgharidust omandama,“ sõnastas Tea.
Nüüdseks on ta täiesti veendunud, et kutsepedagoogilise kõrghariduse omandamine annab suurema kindluse muutuva maailma tööturul paremini läbi löömiseks. Tänu õppimisega seotud praktikale on ta saanud kiigata ka nii mõnegi teise kutsekooli köögipoolele, näha ja kogeda, kuidas neis töö ja õpetamine käib. „See oligi üks eesmärke, mille õppima asudes seadsin,“ nentis Tea. „Seda enam, et minu töökoht ei ole haridusasutus, vaid kuulub sotsiaalministeeriumi haldusalasse – töötan igapäevaselt hariduslike erivajadustega täiskasvanud õppijatega.“
Juba praegu kindlam
Enda proovile panek on igati ära tasunud. Tea tunneb, et juba praegu, mil õpingud veel kestavad, on ta endas kui õpetajas tunduvalt kindlam: tal on laialdased teadmised haridusmaastikku suunavatest regulatsioonidest, kaasaegsest õpikäsitusest ja erinevatest õppemeetoditest ning ta oskab leida ja kasutada tunduvalt suuremal hulgal mitmesuguseid digilahendusi. Seoses ülikooli tarvis tehtud töödega on suurem ka igapäevatöös kasutatavate õppematerjalide hulk.
Tea usub, et ülikooliõpingud on andnud talle selle ihaldatud sügava vaate õpetamisele ja laia pildi. „Paljud kitsaskohad ja nüansid, millesse õpetajana töötades varem alatasa komistasin ja mille üle juurdlesin, leidsid ühtäkki lahenduse,“ on ta rõõmus. „Kutseõpetaja aitab õpilasel maailma enda omaks teha, seob oskuslikult kokku teooria ja praktika ning mis kõige tähtsam – aitab luua seoseid päriselu ja tööga.“
Õpetajaks õppimine on olnud isegi sedavõrd innustav, et Tea ei välista, et mingi aja pärast järgmist kraadi omandama asub.
Õpetaja aitab oma tee leida
„Kõige suurem rahulolu oma tööst on siis, kui näed, et oled suutnud õpilasele mingi teema, millest ta kuidagi aru ei taha saada, selgeks teha, kui näed õppijat õitsele puhkemas, kui ta hakkab uskuma oma võimekusse ja tänu sellele suudab rohkem, kui ta ise algul arvas, et jaksab, oskab või tahab,“ jutustab Tea. „Kutseõpetajana saan aidata õppijaid oma tee leidmisel ja võimete avastamisel. Saan jagada kirge küpsetamise vastu ja loota, et see nakatab ka õpilasi.“
Tea sõnul on kutseõpetaja töö pidevas muutumises, piisavalt loominguline ning pakub suurepärast võimalust anda oma panus ühiskonna arenguks. „Erialaselt olen saavutanud kutseõpetajana palju suurema võimekuse, kui mõnes pagariettevõttes töötades kunagi võimalik oleks olnud. Õpetades võivad sul ju lemmiktooted ja -tegevused olla, kuid sa ei saa neisse kinni jääda ning pead kogu aeg arenema ja muutustega kaasa minema. Näiteks minu erialaõppe ajal ei õpetatud leiva valmistamist. Praegu on rukkitaigen õppekavas ja olen pidanud ennast täiendama. Paljudel ametikohtadel ei puutuks ma kokku ei kalkulatsioonikaartide koostamise ega ka toorainete tellimisega või müügi korraldamisega.“
