VILJA KÜSIB: Taavi Aas: ma tean, miks Jana-Helen Juhaste selle annetuse tegi. Kriminaalasja siit tulemas ei ole
Aprillis sai teatavaks, et riigikohus ei võta menetlusse teie kaebust, mistõttu jäi jõusse ringkonnakohtu otsus: te peate tagastama keelatud annetuse summas natuke üle tuhande euro. Te maksite raha ära, aga otsustasite läbi käia kõik kohtuastmed. Miks?
Sest ma leidsin, et mul oli õigus, ja ma olen ka praegu seda meelt. Kohus paraku otsustas teisiti.
Jutt käib Pealinnas ja Stolitsas ilmunud artiklitest, mida erakondade rahastamise järelevalve komisjon (EJRK) käsitles erakonna liikme reklaamina. Teie hinnangul siis ei olnud tegu reklaamiga?
Ma ei olnud isegi nende artiklite koostamise juures, need ilmusid minu teadmata. Riigikohtu otsusest võiks teha järelduse, et kõik artiklid, mis poliitikute kohta ilmuvad nende teadmata, tuleks kinni maksta.
Nii et teie olite puu otsas, kui pauk käis. Andke andeks, see ei kõla eriti usutavalt.
Jah, aga niimoodi oli. Mul oli ka tunnistaja, kes tunnistas, et kirjutas selle artikli iseseisvalt minuga vähimalgi määral konsulteerimata. Ta isegi ei kirjutanud seda! Ta võttis tsitaadid ilmunud artiklitest. Tegemist oli kirjutisega, mis oli kokku pandud erapressi uudiste pealt.
See Hiiu staadioni avamise reklaam, kus Savisaar trummi lööb, Arvo Sarapuu mängib kitarri ja Jaanus Mutli on ka mängus – see ei olnud ka reklaam?
Ma ei võta neid teisi asju hinnata ja ei ütle midagi kohtu otsuse kohta. Kohtu otsus on täitmiseks. Aga igaühele võib jääda oma sisetunne ja minu sisetunne ütleb, et see oleks pidanud olema teistmoodi.
Aga milleks oleks ikkagi pidanud see Hiiu staadioni asi kvalifitseeruma?
Ma ei võta teiste asju hinnata.
Kuidas nii, see on teie erakonna asi? Nalja teete?
Need asjad on läbi arutatud ja las nad olla.
Te ei taha öelda, kas ERJK-l oli selles konkreetses asjas õigus või ei olnud?
Mul on ERJK-st oma arvamus.
Aga palun, väljendage seda.
Tegemist ei ole objektiivse institutsiooniga. 2015 on Tartu ülikoolis tehtud üks magistritöö, mis jõuab järeldusele, et ERJK ei vasta rahvusvahelistele standarditele. Järgimata on OECD ja Euroopa Komisoni juhis, mille kohaselt on tugevalt soovituslik, et järelevalveorgani ametissenimetamine oleks õigusloomest kujundatud selliselt, et oleks välistatud poliitiline mõju järelevalveorgani liikmetele.
Kas nimetaksite, palun, autori, et me kõik saaksime selle tööga tutvuda?
Jekaterina Agu. Kaitstud TÜ õigusteaduskonnas, juhendaja Ülle Madise. Ka Greco soovitas juba oma esimeses hindamisaruandes: erakondade rajastamise järelevalve tuleks anda iseseisva organi pädevusse. See on siis kas vabariigi valimiskomisjon, riigikontroll, maksu- ja tolliamet või õiguskantsler. Nii et see, mis toimub, on minu meelest täiesti õiglane. Poliitikud peavad sealt kõrvale jääma.
Kuidas vältida ohtu, millele viitas Allar Jõks viimati siinsamas stuudios, et riigikontroll pruugi ei suuta täita oma seniseid ülesandeid ega saada ka toime uuega, mille andmine võib pealegi olla vastuolus põhiseadusega?
Siin viidatakse küsimusele, kas riigikontroll täidab täpselt neid ülesandeid, mis on talle seadusega antud. Aga riigikontroll on ka varem täitnud ülesandeid, mis ei ole otseselt tema tööülesannete hulgas kirjeldatud, näiteks kohalikule ajakirjandusele antud hinnang (Aas peab silmas poliitreklaamile kohalikes lehtedes – VK). Objektiivselt oleks riigikontroll kõige õigem erakondade rahastamise kontrollimise ülesannet täitma.
Kuidas pareerite väite, et Keskerakond koos koalitsioonipartneritega on selle eelnõu valmis kirjutanud selleks, et vabaneda 1,3 miljoni euro suurusest nõudest, me räägime Paavo Pettai nõuetest erakonna vastu?
Ma ei kujuta küll ette, kuidas järelevalvekomisjoni funktsioonide andmine mõnele teisele institutsioonile tühistaks varem tehtud otsused. Ma eeldan, et need kõik jäävad kehtima.
Miks on siis tekkinud arusaam, et Keskerakonnal just see eesmärk on? Ega mitte viimati selle pärast, et KE võlad on aastate jooksul olnud suuremad kui teistel parteidel ja rahamure pitsitab valusamalt kui ehk teisi erakondi?
Hetkel kindlasti mitte valusamalt kui teisi. Viimastel aastatel oleme oma rahaasjad päris korralikult kontrolli alla saanud. Veel kord: mina viitan sellele, et praegune olukord ei vasta rahvusvahelistele standarditele ja seda tuleks muuta.
Eelmise aasta seisuga oli Keskerakonnal võlgu 813 000 eurot. Palju praegu on?
Tänase päeva seisuga ei oska ütelda, me ei aruta iga päev neid teemasid.
Miks ei võinud erakonna peasekretär vastust anda Postimehe ajakirjanikule, kes selle kohta küsis?
Ma ei oska tema eest vastata. Me elame oma käesoleva aasta eelarve järgi. Arvan, et seis on isegi parem kui eelarves. Ka viirusest tulenevalt on tekkinud kokkuhoiukohti, mida me aasta alguses ei osanud ette näha. Ma arvan, et kõik on hästi.
Keskerakonnale annetas hiljaaegu 50 000 eurot noor ettevõtja, kelle nime avalikkus kuulis esimest korda. Kas teie tunnete Jana-Helen Juhastet ja teate, miks ta selle annetuse tegi?
Isiklikult ei tunne, aga meie erakonna inimesed on temaga rääkinud ja ma tean, miks ta selle annetuse tegi – aga ma ei avalda seda.
Miks nii?
Kui isik seda soovib, siis põhjendab ta seda ise. Mina ei hakka tema eest seda tegema.
Juhtum on liikunud prokuratuuri. Mida teeks Keskerakonna – kes on niigi kohtus süüdi mõistetud – mainega järjekordne kriminaalasi?
Niipalju, kui mina selle annetuse kohta, ei saa siit kriminaalasja tulemas olla. On väga hea, et see asi on prokuratuuri jõudnud. Las prokuratuur töötab. Kindlasti annab annetuse teinud inimene prokuratuurile ammendavad selgitused.
Avalikku tõlgendusse sugeneb korruptsiooniteema paratamatult ja Teie juttu kuulates tekib mul küsimus, kas te korruptsiooni ära tunneksite, kui ta teid jalast hammustaks.
Kindlasti.
Mille järgi?
Kindlasti. Erakond küsis inimese käest selgitusi ja meie jaoks tundusid need selgitused täiesti piisavad.
Ja ometi ei tohi avalikkus seda selgitust kuulda, see on ju naeruväärne.
See ei ole naeruväärne. Kõiki isikliku elu seisukohti ei ole vaja avalikustada.
Erakondade rahastamine on erakordselt tugeva avaliku tähelepanu all. On oluline teada, kust tuli raha, mida annetaja oma tulude juures ei oleks pidanud saama ära anda.
Uurival ajakirjandusel on siin palju tööd teha. Veel kord: asi on prokuratuuris, prokuratuur menetleb ja saab ammendavad vastused.
Jüri Ratas arvas, et selguse huvides võiks raha tagasi anda. Ma saan aru, see ei ole plaanis?
Tegemist on hästi komplitseeritud juhtumiga. Meil ei ole juriidilist põhjust seda raha tagasi anda. Kui erakonna juhatus otsustab teisiti, siis ta otsustab teisiti.
Olete pikka olnud Tallinna linna juhtimise juures, kus erakonna ja maksumaksja rahakott on eriti sagedasti segamini läinud. Teid on iseloomustatud korruptsioonipimeda linnapeana. Mida te ise enda hinnangul linaaasju ajades selleks tegite, et asjad oleksid ja ka näiksid ausad?
Minu ajal tehti komisjon, kes hakkas seda uurima. Sinna kutsusime Carri Ginteri, endise riigiprokuröri Norman Aasa, et saada selged juhised, kuidas linnas korruptsioonivastast võitlust paremini pidada.
Praeguse seisuga tundub, et Jüri Ratasel ei ole õnnestunud vabaneda Savisaare-aegse, korruptiivse erakonna taagast. Millal võiks Augeiase tallid päriselt puhtaks saada?
Ma arvan, nad on puhtad.
Ma jään selle juurde: te ei tunne korruptsiooni ka siis ära, kui ta teid jalast hammustab.
Mina jään selle juurde, et kindlasti tunnen. Ma jään selle juurde, et viimasel juhtumil ei ole midagi ühist korruptsiooniga. Saadud selgitused on meie jaoks ammendavad. Kui see oleks olnud teisiti, oleks raha tagastatud.
Räägime koroonapaketist ehk Euroopa Komisjoni päästeplaanist, mille maht on 750 miljardit eurot, 500 miljardit toetustena ja 250 miljardit laenudena. Ilmselt saaksime päris palju raha soodsatel tingimustel. Missugune on teie üldine hinnang paketile?
Et selline Euroopa ühtsust hoidev pakett on välja pakutud, on hästi positiivne. Lõplikke hinnanguid anda on hetkel vara. Me ei tea sedagi täpselt, kui suure osa moodustavad lõpuks laenud ja kui suure osa toetused ning missugused on mõlema tingimused. Niipalju kui ma tean, võib ka toetus olla teatud ulatuses tagasimakstav, tõsi, küll väga pika perioodi jooksul – seda juhul, kui ei tule Euroopa-üleseid makse. Maksude üle tuleb kindlasti väga tõsine debatt.
Mis on Keskerakonna seisukoht, kas see protsess, mis solidaaruse ilmutamise kaudu lähema ühenduseni võiks viia, mh võimalike ühiste maksude näol, on pigem positiivne või negatiivne?
Seal on tegelikult positiivseid maksualgatusi. Saatan aga peitub alati detailides. Näiteks CO2 lekke maks, mida me oleme Eestis juba rakendamas. Menetlemisel on Venemaalt tuleva elektri transiidi maksustamine, mis on sisuliselt CO2 lekke maks.
Selle poolt me oleksime?
Kui see oleks riikide enda otsustada. Ühiste maksude põhiprobleem on see, et need oleksid Euroopa Liidu tehtud maksud – see on probleem paljude riikide, sh Eesti jaoks. Selle 750 miljardit Euroopa Liit laenab, ja tekib küsimus, mis saab juhul, kui raha saanud riik oma kohustusi ei täida.
Mind huvitab ikkagi Keskerakonna seisukoht. Kui see pakett tuli, ütles Jüri Ratas: see on samm õiges suunas.
Täpselt õige.
Mingil hetkel läheb Ratas Brüsselisse ja peab ütlema kas ei või jaa. Mida ta ütleb?
Arutelud paketi üle alles algavad. Me ei saa teha otsuseid plaani asjus, mille täpset sisu me ei tea. Eesti majanduslik ja rahanduslik seis on selline, et me saame odavalt laenu ka vabalt turult. Me ei pea üldse Euroopa Liidu laenu kasutama, seda enam, et me ei tea veel, mis tingimustel seda antakse.
Ma järeldan, et eelistaksime toetust.
Ka toetuse puhul peab vaatama tingimusi. Et see on samm õiges suunas, on täiesti selge. See on samm selleks, et Euroopa tuleks kriisist tervena välja.
Võtsime hiljuti just laenu 750 miljonit Põhjamaade Investeerimispangalt. Mis me selle rahaga teeme?
Tegemist on likviidsuslaenuga – et meie jätkusuutlikkus oleks tagatud ka siis, kui maksukeskkond oluliselt muutub. Praegu maksuaugu suurust veel täpselt ei tea. Prognoose on olnud igasuguseid, aga riigil on mõistlik valmistuda. Laenu saab kasutada investeeringuteks, majanduse turgutamiseks kas Kredexi või EASi kaudu või ka otse kohalikele omavalitsustele, et ettevõtted saaksid kriisi üle elada ja investeerida.
Hirmus ümmargune jutt. Neid riigivõlakirju, mis nüüd Eesti riigil lõpuks olemas on, mina vist osta ei saa sealt Iiri börsilt?
Teie ei saa paraku, jah. Aga mida te saate: ka ajakirjandus võidab sellest, kui majandus elavneb. Ajakirjanduse kõige suurem probleem on ju praegu reklaamituru ärakukkumine. Reklaami tellivad ettevõtted, ja kui ettevõtetel läheb hästi, siis nad tellivad rohkem reklaami.
Ma näen, te räägite meelsasti ajakirjandusest, aga mitte sellest, mida me teeme laenurahaga.
Veel kord, see läheb kõik Eesti majandusse.
See on nii üldine. Ma näen ohtu, et me sööme selle raha lihtsalt ära, st kasutame jooksvateks kulutusteks.
Eelkõige ikkagi investeeringuteks.
Kuhu me investeerime. Kas või üks konkreetne asi, palun.
Hakkame pihta: kas või kortermajade renoveerimine. See saab kohe töösse minna, sest projektid on olemas. Teiseks, teed – nii kohalike omavalitsuste teed kui ka riigi teed.
Projektid on valmis, võtame sahtlist välja, paneme raha sisse?
Täpselt.
Tallinna-Tartu maantee?
Seda projekti meil valmis ei ole. Küll aga oleme teinud ülevaate sellest, missugused projektid on riigis olemas järgmise paketi jaoks. Järgmine ring tuleb ilmselt kohalike omavalitsustega.
Rail Baltic peab ilmselt 40 kilomeetrit kulgema õhus, sest Luitemaa linnualale riigikohtu otsuse järgi ehitada ei tohi. Kui palju me ühe inimese tegemata töö tõttu raha kaotame?
Tegemist ei olnud täies mahus tegemata tööga, asi oli lihtsalt mõnevõrra halvasti vormistatud. Raudtee läheb linnala kõrvalt, mitte sealt otse läbi.
Aga kõik tuleb ju üle planeerida, aasta aega pidi kuluma. Palju see maksab?
Jah, me arvestame umbes aastaga. Kui palju see maksma läheb, on täna vara hinnata. Seda ma küll teha ei võta. Tegelikult oli probleem ühes viiekilomeetrises lõigus ja riigikohus tühistas igaks juhuks – et äkki on see vaja ümber paigutada. Teeme uuringud ära ja siis ütleme täpsemalt, aga pole võimatu, et trass jääb täpselt sama koha peale.
Selle asemel, et panna käima lennud kõikidesse neisse sihtkohtadesse, mida te meile lubasite, kui Nordica sai 30 miljonit eurot, hakkasite teie ette lugema riike, kuhu lennata ei tohi. Kuidas nii?
See oli Balti riikide kokkulepe. Me leppisime kokku mõõdikud, kuidas teha kindlaks, kuhu kolmest Balti riigist võib lennata. Tervishoiuministrid leidsid, et mõõdik võiks olla 25 haigestumisjuhtu saja tuhande elaniku kohta 14 päeva jooksul. Vastavalt sellele kujunes pingerida – ma ütleks teistpidi –, kuhu võib lennata. Eilsest peale kehtib, et kui mõnes riigis on haigestumine alla 17, siis võivad nad vabalt Balti riikidesse tulla ja ei pea siin karantiini jääma.
Aprilli lõpus lubasite: Nordica peab hakkama lendama 12 sihtkohta. Miks seda ei ole?
Nordica on teinud äripõhise otsuse, mis on mõistlik. Nordica ei hakka lendama enne, kui riigid on avatud. Praegu on Balti riigid ennast avanud, aga siit minnes satutakse enamasti olukorda, kus riik on suletud. Igaks juhuks ei ole mõtet lennata.
Mis on saanud minu 30 miljonist eurost, st maksumaksja rahast, mis Nordicale anti? Kuhu on see pandud?
Seda ei ole mitte kuhugi pandud, see on täiesti alles. Nordica ei ole seda veel saanud.
Teie erakonnakaaslane Mihhail Kõlvart on asunud kimbutama külaliskorterite omanikke, on see hea mõte?
See on keeruline teema. Siin ei ole praktiliselt võimalik head lahendust leida.
