Sageli saab teatud konkreetse asja kogumine alguse mõnest juhuslikust sündmusest, kus igaks juhuks kapiveerele poetatud ese justkui imeväel aja jooksul endale üha uusi liigikaaslasi hakkab leidma. Enamasti ei ole kogu protsess sugugi odav ning hakkab nõudma järjest uhkemaid hoiuruume, surudes omaniku enda oluliselt tagasihoidlikumale elamispinnale.

Kui koguja on professionaalne ning oskab keskenduda objektidele, mis on haruldased ning ajaga vaid väärtust juurde lisavad, võib sellest kujuneda täiesti tõsiseltvõetav pensionisammas. Siia nimistusse võib lisada kunsti, kirjamargid, veinid jne. Valdaval osal juhtudest on tegevus kahjuks siiski süsteemitu ning kuhjatakse kokku üsna suvalisi esemeid, mis on emotsionaalselt omanikule küll kallid, kuid ei taga vanaduspõlves majanduslikku tuge. Halvemal juhul võivad elu jooksul kogutud esemed kaasnevate hoiukulude tõttu niigi väikest pensionit pitsitama hakata.

Paljude inimeste rahapuhver säästudena on väike. Ootamatu töökaotus võimaldaks ligikaudu pooltel peredel ilma toetusteta hakkama saada vaid paar kuud. See on väga lühikene aeg, mis möödub kiiresti. Enamus inimesi on palgatöölised, kes on harjunud elurütmiga, et kella kaheksast kella viieni töötatakse kellegi teise heaks, et teenida raha. Vähesed õnnelikud võivad endale öelda, et nende töö on ühtlasi ka nende hobi, mis mingit stressi ei tekita. Tavaliselt on töö aga alati raske ning nõuab pingutust.

Raha ja täpsemalt selle puudumine on ülekaalukalt enamike tülide ning perede lahkumineku algpõhjuseks. Robert Kiyosakit tsiteerides rabelevad paljud inimesed rahalistes raskustes seetõttu, et nad on küll aastaid koolis käinud, kuid pole midagi õppinud raha kohta. Selle tulemusena hakkavad inimesed töötama raha eest, kuid ei õpi kunagi raha enda eest tööle panema!

Nõukogude ajal hoiukassasse ununenud 7000 rublast sai Eesti taasiseseisvumisel 700 krooni ja siis kakskümmend aastat hiljem veidi vähem kui 45 eurot. 7000 rubla eest sai omal ajal osta auto, 45 euro eest saab täna kaks nädalat lõunat süüa. Aastal 2008 pintsaku taskusse ununenud 100 eurot on ka aastal 2020 numbriliselt endiselt 100 eurot, kuid kauba vastu vahetades koguneb selle eest elukalliduse tõusu tõttu ostukorvi pea kolmandiku võrra vähem kaupu. Inflatsioon teeb oma tööd vaikselt ja halastamatult, kuid pikaajaliselt on tema töö tulemus rahakotile laastav. Seetõttu on lisaks raha säästmisele ka möödapääsmatu õppida oma sääste investeerimise abil inflatsiooni vastu kaitsma.

Olen lugenud kümneid intervjuusid end edukalt ülesse töötanud miljonäridega. Nad ei pea enam tööd tegema, kuid enamik neist on endiselt töised. Nad tegelevad asjadega, mis neile meeldivad. Raha on nende ellu toonud valikuvabaduse ning rohkem vaba aega. Nad juhivad oma elu ise, mitte elu ei juhi neid.

Olümpiavõitjaks ei saada üleöö. See nõuab aastatepikkust pingutust, annet ja pisut ka õnne. Tee rahalise vabaduse poole saab samuti alati alguse esimesest mõtestatud sammust, millele järgnevad distsipliin ning sihikindlus. Mõttetu träni kogumise asemel on targem osta endale rohkem vaba aega, mis tavaliselt toob kaasa ka parema tervise ning meelerahu. Vaadake kriitilise pilguga üle enda eelarve ning eemaldage sealt mittevajalikud püsikulud. Arvutage enda jaoks välja summa, mida teil on aastas vaja enda kõikide kulutuste eest tasumiseks.

Et teekond esimese miljonini tuju kohe nulli ei lööks, on nutikas suur eesmärk jaotada väikesteks tükkideks ning panna investeeringud enda kulutuste eest maksma. Kas poleks mitte tore, kui teie veearvete eest maksaks Tallinna Vesi, elektriarvete eest Eesti Energia või siis toidukorvi eest Tallinna Kaubamaja? Kas poleks mitte tore sõita kevadisele puhkusereisile kolmandasse pensionisambasse eelmisel aastal tehtud maksetelt riigi poolt tagastatud tulumaksurahaga? Rõõmustage ka väikeste edusammude üle, kui teie investeeringud on teile ostnud esimese vaba päeva või nädala aastas. Piisava südikuse korral järgneb sellele peagi teine vaba nädal, siis kuu ja mõne aja pärast juba mitu kuud kuni lõpuks oletegi rahaliselt täiesti sõltumatu.

Töö on mind kokku viinud paljude erinevate investoritega. Hiljuti kohtasin ühte härrasmeest, kes paarkümmend aastat tagasi otsustas erinevete ettevõtete aktsiaid oma portfelli koguma hakata. Loomulikult on ta aja jooksul näinud ka tugevaid langusaastaid, kuid süsteemsus ning järjepidevus on toonud talle edu. Ta ei osanud mulle öelda, et kui kaua ta jaksab või soovib veel tööd teha, aga meelerahu andis talle teadmine, et kui tema enam ühel hetkel mingil põhjusel ei jõua või ei taha, siis tema portfellis olevad aktsiad töötavad tema heaks edasi ööpäevaringselt. Ta oli väga rahul, et hakkas juba varakult teadlikult endale rohkem vaba aega ostma.