“Esiteks suureneb omanike risk ja mitte 20–30%, vaid kordi. Kui üüripind on tühjaks jäänud, siis on uut üürnikku keerulisem leida ning isegi kui ta on olemas, võivad tal tekkida makseraskused. Arvatavasti kuuleme varsti igasugustest tülidest, puuküürnikest ja muudest hädadest, mis majanduse tipphetkel oli suhteliselt väike probleem. Tavapärane ühe kuuüüri suurune tagatisraha muutub probleemide lahendamisel üha vähem turvaliseks vahendiks,” selgitab ta.

“Teiseks tähendavad üürnike väiksemad rahalised võimalused üürituru jaoks seda, et neil on juba raske ainuüksi esialgseid kulutusi kanda: ühe kuu üür, maakleritasu ja tagatisraha annavad kokku päris korraliku summa,” toob Aun välja teise probleemi.

Üldiselt on praeguseks üürileandjate turust saanud üürnike turg. Tähtis on ka see, et omanikud ja üürnikud omavahel läbi räägiks.” Aga me näeme ka, et mõned omanikud pakuvad ise soodsamat hinda, sest tunnevad, et saavad niimoodi kriisi ja inimeste olukorra leevendamiseks midagi ära teha.”

“Selline vastutulelikkus – ja võiks isegi öelda, et vastutustundlikkus – on praeguses olukorras hästi tähtis. Hinnaalandused peavad olema mõistlikud, sest ka omanikul pole häid alternatiive. Pole eriti tõenäoline, et kui hinnas kokkuleppele ei saada ja üürnik välja kolib, siis saab omanik uuelt üürnikult sama hinda.”