Jutuvestja Polina: mu unistus viis antropoloogiaõpinguteni

Kui olin väike tüdruk, vaimustas mind üks suur unistus. Tahtsin saada professionaalseks reisijaks. Aga ma isegi ei teadnud, kas selline amet on üldse olemas.

Lugesin klassikalisi reisikirju ja tundsin suurt huvi teiste kultuuride vastu. Vaatasin suurt maailmakaarti voodi kohal ja tahtsin puudutada neid kaugeid maid, sealset elu ka päriselt kogeda. Mulle tundus, et väga oluline on tuua seda suurt ja kauget maailma lähemale, et näha elu ja kodu laiemalt ning uuest perspektiivist.

Sellest kõigest ma väiksena vaid unistasin. Reaalsus oli tollel ajal see, et minu pere ei olnud sugugi jõukas ega saanud endale reisimist lubada. Vähesed käisid üheksakümnendatel reisimas.

Kui reisimine sai trendiks ja inimestel avanesid selleks võimalused, ei tõmmanud mind selline kiirustav sihtkohtade tarbimine ja menukate fotode tegemine. Samuti mitte peatumine kohalikust elust „turvaliselt” piiratud rannapuhkuse isolaatorites. Ma tahtsin tutvuda sügavamalt kohaliku elu ja inimestega ning liikuda aeglaselt mitte lihtsalt läbi nende kultuuriruumi, vaid avastada seda kõike koos nendega. Oli ainult üks küsimus: kuidas seda teha?

Reisimine kui töö

Aastaid hiljem, kui lõpetasin oma bakalaureuseõpingud võõrkeele ja ärikorralduse erialal, avastasin oma suureks rõõmuks, et Tallinna Ülikool oli hiljuti avanud sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia eriala. Magistrantuuri olid oodatud ka tudengid, kellel ei olnud eelnevat antropoloogia haridust, seda sai jooksvalt juurde õppida. Väärtustati pigem inimese elukogemust ja kompetentsi mõnel teisel erialal, millega saab samuti oma antropoloogilist tööd siduda.

Tahtsin reisides tutvuda sügavamalt kohaliku elu ja inimestega ning liikuda aeglaselt mitte lihtsalt läbi nende kultuuriruumi, vaid avastada seda nendega koos.

Minu kõige suurem rõõm oli avastus, et antropoloogid ongi professionaalsed reisijad! Nad teevad etnograafilist välitööd, veedavad piisavalt aega ühes kohas, tunnevad sügavat huvi elu vastu, uurivad inimkogemust ja meie elu enesestmõistetavusi. Lisaks sellele on nad ka filosoofid ja kirjanikud või isegi filmitegijad.

Õpetamine ja välitööd

Seda eriala õppima asudes tundsin, et inimesi õpetatakse ka päriselt kriitiliselt mõtlema ja vaatama sügavamalt sotsiaalseid protsesse, loobuma üldistamisest ning nägema laiemat pilti ühiskonnas toimuvast. Praegusel ajal kasvab vajadus antropoloogia järele nii Eestis kui ka mujal maailmas. Näiteks tegutseb meil Rakendusliku Antropoloogia Keskus.

Õpingute lõpus pakkus Tallinna Ülikool, et õpetaksin ka ise antropoloogiat. Andsin ülikoolis kuus aastat erinevaid antropoloogiaalaseid loenguid. Õpin praegu sama eriala doktorantuuris, mille jooksul olen teinud etnograafilist välitööd Türgis, kus uurisin muusika õppimist ja muusika teraapiat sufismi praktiseerijate seas.

Nii, samm-sammult, sain ühendada oma elu suurimaid huvialad, milleks on antropoloogia, muusika ja jutuvestmine. Praegu tegutsen professionaalse jutuvestjana – räägin inspireerivaid muinasjutte, rahvalugusid ning jagan kogemusi oma arvukatelt reisidelt, vestlen noortega nende elutee leidmisest, õnnest ja unistustest ning seda kõike reisidelt kaasa toodud haruldaste pillide muusika saatel.

Üks sufi tark on öelnud, et teiste inimeste õnnelikuks tegemine toob isegi suuremat õnnetunnet, rahuldust ja heaolu kui enda soovide rahuldamise püüd. Mina olen õnnelik, et saan tegutseda oma lemmikalal ja näen, kuidas minu looming vaimustab, rõõmustab ja julgustab teisi.

Tallinna Ülikoolis saab antropoloogiat õppida bakalaureuse- ja magistriastmes ning doktorantuuris.

Polina Tšerkassova inspireerivaid muinasjutte ja loomingut leiab tema Facebooki lehelt.