Elukestva õppe eesliinil – kas kilbiga või kilbil?

Eriolukord tõi esile nähtuse, mida seni Eesti ühiskonnas kuigivõrd aktsepteeritud pole – ellu jäid ja hakkama said mitmekülgsete teadmistega nn multitalendid, kes olid võimelised loovalt oma ametiülesandeid kohandama, õpitud ameti kõrval ka muudes valdkondades kaasa lööma, digivahenditest viimast välja pigistades uusi oskusi omandama ning neid kohemaid ka rakendama.

Elukestev õpe on kaasaegse hariduspoliitika lahutamatu osa, keskne mõiste nii praeguses kui ka tuleviku haridusstrateegias. See on võimalus nüüdisaegses edukeskses ühiskonnas ellu jääda ja pea iga eluvaldkonnaga kaasaskäivast konkurentsilahingust kilbiga väljuda.

Eriolukorraga seoses on elukestva õppe erinevatest võimalustest ja väljakutsetest räägitud peamiselt laste ja lastevanemate vaatest. Vähem on tähelepanu saanud üliõpilased, rahvaülikoolide kursuslased, täiskasvanute koolitustel õppijad jt – need, kes oma argitöö ja -askelduste kõrval õppimist väärtustavad.

Haridus vajab nii dialoogi kui ka iseolemist

Digiõpe oli võimalus sel kevadel kooliharidust edasi anda. Lõpututest Zoomi ja Skype’i seanssidest väsinud õppijad ja õpetajad märkasid digikeskkondade potentsiaali, kuid väärtustavad nüüd küllap enamgi kontaktõppe olulisust. Haridus kujuneb kontaktis – kontaktis iseenese, raamatute, õpetajate ja akadeemiliste eeskujudega.

Kristel Üksvärav küsis 29. märtsi Delfi arvamusloos retooriliselt, kas koolilaste elus jääb midagi olulist saavutamata, kui nad eriolukorra tingimustes lihtsalt raamatuid loeksid. Vastan siinkohal, et õppimine vajab mõistagi grupi tuge, sotsiaalseid kontakte, dialoogilisust, kuid indiviidi ande areng ja mõtlemisoskuste kujunemine on paljuski seotud iseolemise ja -õppimisega, mida tänavukevadine olukord sunnitult suunas.

Haridus areneb dialoogis, mille aluseks on lugemine, mõtlemine, kriitiline lähenemine ja julgus uut teadmist oma senise kogemusega seostada. Mõistagi vajame ka dialoogipartnerit, kellega need seosed läbi rääkida. Nii toimides kujundab inimene oma elukestva õppimise tee, võtab vastutuse oma hariduse eest, loob aluse haritusele, erudeeritusele.

Oluline on, et oskaksime oma hariduse tükid kokku siduda nii, et tekiks tervik. Elukestva õppe eesliinil ei õpetata kuduma torusalli, kus pistad pea ühest otsast sisse ja pääsed välja siis, kui teisest otsast sinist taevast nägema ulatud. Sallis sipeldes oled sa lahingu kaotanud! Haridus ei saa olla õmblusteta, nagu uue haridusstrateegia visioonidokument hariduse olemuse sõnastab. Argielu võitlustest kilbiga väljumiseks vajame erinevaid õpiteid, mis oskuslikult tervikuks õmmelduna igaühe potentsiaali ja võimalusi avardavad.

Mõtlemine on elukestva õppe tööriist

Kirjandusteadlane Katre Talviste rääkis saates „Plekktrumm“ tõestisündinud loo, mille keskmes dialoog ülikooli professori ja doktorandi vahel. Professor oli üllatunud, et ta doktoranti liiga tihedasti ülikoolis kohtab: „Millal te siis ometi mõtlete, kui te aina loengutes käite?“

Ärgu võetagu seda absoluutseks tõeks. Õppejõuna tahan rõhutada, et kahtlemata on koolihariduses aktiivne osalemine üks olulisi hariduse pusletükke, kuid lahingus lõputunnistust ei küsita. Lugemine, arutlemine, kogemuste ja ümbritsevaga suhestumine ning võimalus võtta kõigeks selleks aega on vahendid, mis toetavad mõtlemisoskust ja sedakaudu ka elukestvat õpet.

Tallinna Ülikooli andragoogika bakalaureuseõppe esimese aasta kevadsemester kannab nimetust „raamatusemester“. Idee pärineb õppejõult ja haridusteadlaselt Katrin Karult, kelle sõnul on oluline kujundada üliõpilaste lugemisharjumusi, juhatada nad lugema haridusvaldkonnas olulisi tekste: haridusfilosoofilist kirjandust, aga ka lihtsalt maailmapilti avardavaid mõtisklusi, esseesid, elulugusid. „Oluline, et tudengitel kinnistuks harjumus lugeda tervikteksti ja areneks julgus loetu üle arutleda,“ ütleb Karu.

Just selline lähenemine elukestvas õppes kasvatab oskust ja julgust kriitiliselt mõelda ning toetab elus hakkama saamist. Meie tudengid hindavad seda väga!

Elav raamatukogu

Raamatusemester lõpeb elava raamatukoguga. See on sündmus, kus raamatuteks kehastunud tudengid (n-ö elavad raamatud) jagavad loetud teoste kohta mõtteid ja kujundavad nii autorist kui ka tekstist oma arvamuse.

Üks elava raamatukogu reegel on, et raamat (st üliõpilane) tuleb tagastada raamatukokku heas füüsilises ja vaimses olukorras. Eesliinitöötajana saan kinnitada, et nii väljuvad kõik elukestvas õppes osalejad võitlusest kilbiga. Selle allesjäämist toetavad lugemus, mõtlemisvõime ja oskus elukestvalt enda haridust kujundada ning täiendada.

Õppimisvõimalused Tallinna Ülikoolis