Ma pole kunagi olnud suurem asi vanade asjade putitaja. Samuti on läinud minust mööda kõik need lapsepõlve „võtsin kella lahti, et vaadata sinna sisse“-kogemused. Ometigi leian ma ennast viimastel aastatel üha rohkem isetegemise ja parandamise lainel. Vanus selline?

Meil on maal aiamööbel – minu meelest vähemalt sada aastat vana ja ega tegelikult ei oleks absoluutselt mitte midagi lahti, kui sinna rahulikul meelel Prismast uued toolid osta, uus laud vaadata ja muretult mitu aastat (või aastakümmet) edasi elada.

Ühel viimasetest Prisma külastusest nägin ma täiesti uskumatut vaatepilti – suur valik erinevaid värve. No täpselt nagu ehituspoes, ainult selle vahega, et mitte ehituspoes vaid hoopiski Prismas. Saate aru – PRISMAS! Kuna maal oli minu vennast ja naabritüdrukust jäänud jaanipäevast pooleli arutelu, et kas oleks mõistlik soetada uus aiamööbel, käisingi tegelikult tutvumas Prismas pakutavaga. Ometigi nähes värvivalikut turgatas peas hoopiski mõte, et äkki siiski prooviks veel olemasolevat uuele elule turgutada – küll ebaõnnestumise korral jõuab seda uut osta. Ja selle valguses saigi see idee maha müüdud kaasosalistele ning vana mööbel Prismast ostetud värvide ning kruvidega (puitu seal veel siiski ei müüda, see tuli leida mujalt) üles vuntsida.

Mida ma tegelikult öelda tahan on see, et kuigi uus asi on ikkagi uus asi, siis mõnikord pole superlaheda tulemuse jaoks vaja üldse rohkem vaeva näha kui lihtsalt hea idee ning mõni tunnike enda tööd, mis teadupärast ei maksa puhkuse ajal mitte midagi. Seega kui järgmine kord kuskil suuremas poes mõnda asja vaatate mõttega, et „Ostaks äkki uue..“, vaadake kõrvalriiulisse ka – äkki on seal midagi, millega saate vana asja veel korraks elule kutsuda. Emotsioon on samuti äge, kuigi teistmoodi kui uue asja lahtipakkimine. Sest küll seda uut asja jõuab alati osta, see on päris kindel!

Head toimetamist ja puhkust siitpoolt!

Jaga
Kommentaarid